Õnnelik õnnetus – kui lapsevanem liiga julgeks läheb

Täna juhtus kohutavalt rõve õnnetus. Rõve on selle kirjeldamiseks just õige sõna, sest igakord kui ma sellele mõtlen, tuleb täielik õud peale. Iseenesest lõpp hea, kõik hea, aga korraliku õppetunni ja meeldetuletuse andis küll. Lühidalt siis nii, et panime juba mõni päev tagasi Lenna tite-söögitooli Norat ootama ning otsustasime, et preili on juba nii vana, et võiks meiega koos suure söögilaua taga süüa. Kuna meil veel söögialusmatte polnud ostetud, siis lasime tal seni köögisaare taga puki/trepp-redeli peal süüa. See on omajagu kõrge, 60 cm, ehk veidi üle poole meetri. Täna hommikul oli ta oma toidukorra ilusti lõpetanud ning toimetas seal oma toimetusi, kui ma nõusid parasjagu kraanikaussi panin. Murdosasekund pööran ma näo tema poole, ta ise oli end ka teistpidi keeranud ja aegluubis on silme ees, kuidas ta sealt alla lendas. Kukkumine oli tegelikult ikka väga kõrge ja oleks see piirdunud lihtsalt käed ees maandumisega, kuid ei. Täpselt mu silme all kukkus ta otse üle puki peaga vastu maad, nii et ta ei jõudnud millegiga end pidurdada. Esiteks oli see nii jõhker mats ja võib muidugi arvata, et sellise hooga 12 kg raskust peaga pidurdada, on päris hull. Oleks ta kukkunud nägu otse, oleks ilmselt ninaluu läinud ja ma ei taha sellele mõeldagi. Mul pole vist kordagi süda niimoodi puperdanud, kui siis. Küll aga suudan ma alati sellistes olukordades väliselt rahulikuks jääda. Võtsin selle röökiva ja üleni punase lapse tasakesi sülle ja istusin temaga lihtsalt maas. Paitasin, musitasin ja sosistasin, et kõik on hästi, emme on siin. „Sa ainult ehmatasid“, ise üritasin igal võimalikul hetkel talle näkku vaadata. Olime täpselt sügavkülmiku kõrval, nii et sain sealt rahulikult külmakoti haarata. Peast jooksis läbi 100 mõtet – „Hea, et karjub! Kas peapõrutus? Kas verd tuleb? Kas peaksin kuhugile helistama? Kas luu võib katki olla?….“ Lõpuks suutsin oma kaine mõistuse kuskilt üles leida ja veidi analüüsida. Tuli kohe meelde, et igasuguste peatraumade puhul tuleb jälgida, kas laps muutub loiuks või oksendab jne. Toimetasin ta diivanile ja päev läks õnneks rahulikult edasi.

IMG_20170124_220650_601

Küll aga see õnnelik õnnetus pani mind mõtlema, kui julgelt me Lennal laseme ringi toimetada. Usaldus tema käitumise vastu on nii suur, et ei pane eriti muret tundma. Ta on loomult ettevaatlik ja teab väga hästi, mida ta tohib köögis katsuda, mida mitte. Küll aga see ei välista õnnetuste juhtumise ja arutasimegi Erikuga, et ehk on targem mõned asjad välistada. Toon siia välja mõned asjad, mis teistele tunduvad täiesti ebanormaalsed, aga meie peres täiesti tavalised:

  • Lenna istub köögis söögi tegemise ajal töötasapinnal (ca 1 m kõrge). Tavaliselt aitab ta söögitegemisele kaasa. Hommikusöögiks omletti tehes on minu ülesandeks vaid munad kaussi panna ning koostisosad tükeldada. Tema siis klopib ja lisab kõik asjad ühte, segab ja maitsestab soolaga. Kui te arvate, et me tal terve see aeg kõrval istume, siis ei. Vahepeal panen asjad külmkappi, võtan panni ja teen asju, mis on ehk nelja – viie sammu kaugusel temast.
  • Lenna on praadimise ja keetmise ajal pliidi juures selle sama pukiga. Ja ta pole mitte pliidi kõrval, vaid täpselt selle ees. Aitab näiteks keetmise ajal putru segada või piima juurde valada. Ta teab täpselt, et must pliidi osa on tulikuum, samuti potid – pannid ning sinna vastu võib käe ära põletada. Ämma juures on ta korra põletanud ja ühest korrast selleks teadmiseks piisas.
  • Lenna ronib igale poole pukiga ise. Näiteks kui ta tahab köögisaarelt puuviljakorvist midagi saada, siis ta ronib puki kõige kõrgemale astmele, et selleni küündida. Kui Lenna söögitool veel köögis oli, siis ronis ta mööda pukki sinna ise sisse – st. jälle puki kõige kõrgemale astmele, astudes ühe ja teise jalaga sisse ja lõpuks siis alles istus. Tavaliselt ta kõikide nende toimetuste juures julgustab end ise „Lenna, kinni, kukub“ – Lenna peab kõvasti kinni hoidma, sest muidu kukub.

Lõppkokkuvõttes otsustasime teha väikseid muudatusi, et mõningaid asju ehk ära hoida, näiteks otseselt pliidi ees toimetamise asemel  sellest veidi eemal tegutseda ja ühtlasi rohkem tal silma peal hoida. Küll aga ei kavatse me teda nendest tegevustest täiesti eemal hoida, sest muidu laps ei õpigi. Ilmselgelt võib taolisi õnnetusi juhtuda ka 5-6 aastastel, kes on juba kõvasti teadlikumad ja oskavad ohtu paremini ette näha. Eks kuskilt jookseb see kuldne kesktee.

Mind hakkas hoopis huvitama, millistes “ohtlikes” olukordades teie lapsed igapäevaselt on – st. mis teiste jaoks tundub ehk üllatav, aga teie jaoks igapäevane?

2 thoughts on “Õnnelik õnnetus – kui lapsevanem liiga julgeks läheb

  1. Geiu says:

    Meil oli eelmine nädal õnnetuste nädal. Esmaspäeval astus toauksest sisse nii et libises/kukkus täpselt vastu jalatsiriiulit. Õnneks müts veidi pidurdas seda kukkumist ja silma ära ei löönud. See eest sai kriimu ja hiigelsuure sinika.
    Põdesin ka pikalt, kas kõik ikka ok. Helistasin igaksjuhuks veel perearstile ja nõuandeliinile ka.

    Kolmapäeva õhtul lõi varba vastu ust ära. Jooksis lihtsalt vastu ust mänguhoos. Varvas oli niii paistes ja punane, et panustasin luumurrule. Õnneks oli see lihtsalt hetkeline seis.

    Nüüd koguaeg silm peal, kui kusagile jookseb, et ei oleks midagi tervat jne.

    Ühe korra suutis paljajalu, puhta põranda peal kukkuda nii, et väänas jala välja. Käisime ka emos, kus kontroli mõttes pilt tehti.

  2. Helen says:

    No minu esimene laps oli paras õnnetusehunnik väikesena. 10 kuuselt libises ja kukkus vastu laua nurka silmalau katki. 1a2k kukkus vastu sama lauda kukla katki kui diivanilt maha tuli. Sai ka õmblused. Lisaks 100 muud kukkumist. Igal sammul oli mingi õnnetus. Oleks siis see, et ma ei jälginud teda vms, ta lihtsalt suutis igal sammul kukkuda 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga