Oma kogemusest: rinnapiim vs. piimasegu

Kirjutan veidi lapse toitmisest nii rinnapiima kui ka seguga, omades nüüd mõlemat kogemust. Lenna sündides olin juba rasedana kindel, et tahan teda rinnaga toita ning seda kuskil pool aastat. Mäletan, et esimest last oodates mõtlesin ikka, et kuidas see kõik olema hakkab – kas veider/valus/mõnus tegevus .. !? Kui preili sündis, siis sain ta ilusti rinnale, imetamisvõte oli kohe algusest peale õige. Lenna polnud just suur uneleja ning toimetas ilusti. Nii nagu suuremal osal, ei tekkinud haiglas esimestel päevadel piima ning ta oli rohkem tühikäigul. Kuulasin eeskujulikult arste ja õdesid ning hoidsin teda pidevalt rinnal, kella jälgides ja pidevalt poolt vahetades. Lenna kaotas kaalu nagu esialgu ikka beebid teevad. Olime neli päeva haiglas, mil iga päev kaalusime ja rinnatasime usinalt. Kaal siiski ei tõusnud enne, kui haiglas süstlast lisa andsime. Laps röökis nagu ratta peal ning Erik jalutas temaga öösiti pikalt mööda koridori edasi- tagasi. Kõik pidavat normaalne olema ja öeldigi, et eks te peate teda lihtsalt kussutama. Oma peas mõtlesin, et on nagu on, nii kui nii kodus see olukord muutub, kui piim tekib. Koju jõudes toimetasime samamoodi edasi nagu haiglas ning võtsin täie tõsidusega rinnaga toitmist. Piim küll tekkis, aga seda oli vähe. Minul näiteks polnud mingit piimapaisu, pumbates ja käsitsi proovides tuli piima väga vähe. Teadsin ka seda, et laps imeb kordi tugevamalt ning see võib vale mulje jätta. Siiski jätsin segu ära ja proovisin ikka rinnaga toita. Iga päevaga minu stressiaste tõusis, sest Lenna ainult vahetpidamata nuttis. Nö. sõi ära, natukene oli vait ja hakkas jälle nutma. Küll kahtlustasime me igasuguseid gaasivalusid ja muid probleeme (googeldasime ööd läbi), sest mida teine pool ikka teeb, kui laps 4 h järjest karjuda kavatseb.  Minu jaoks oli see rinnaga toitmine lõpuks selline piin ja see oli kergelt öeldes minu jaoks vastik. Nägin, et see vaid rahustab last korraks ning muud eesmärki nagu polnudki. Kaaludes selgus, et Lenna on vähe juurde ka võtnud, kuigi normaalsuse piires. Minu jaoks muutus olukord väljakannatamatuks ja nagu ma korduvalt kirjutanud olen, esimesed kuud olid tõesti üks õudsamaid aegu minu ja Eriku elus. Kõik see magamatus ja pidev kisa. Välissurve rinnaga toitmise osas oli väga suur. Pidevad küsimused, kas piima on ja jutud, kuidas rinnapiim on see ainuõige ning kõige parem. Rinnaga toites tekib lapsega ääretult tugev omavaheline side ja mis kõige tähtsam – laps on haiguste eest kaitstud ning terve kui purikas.  See surve oli nii suur, et tundsin end halva emana, kui esimesi kordi lisa hakkasime juurde andma. Samas olin nii õnnelik, kui Lenna sai esimese pudelitäie piima ning magas pärast seda 4 h öösel järjest. Muidu oli ikka nii, et paar tundi magas ning neli tundi oli üleval. Olime ise täiesti läbi ja ei julgenud isegi magamistuppa magama minna, sest äkki laps ärkab üles ja hakkab jälle karjuma. Üks magas väiksel kaheinimese diivanil, teine tumbal. Aga muidugi see ei päästnud olukorda. Erik meenutab siiani, et ei  mäleta, kuidas ta esimestel nädalatel kodust tööle jõudis, sest see oli lihtsalt üks suur udukogu ja koju tulla polnud ka tore, sest ees ootas kaks varianti – kas laps röökis nutta või nutsin mina lapsega koos. Lühidalt kokku võttes, siis usun, et peamiseks probleemiks oligi minu stress ja kergematsorti sünnitusjärgne depressioon. On õudne mõelda, kui palju ma selle aja jooksul nutsin ja mõtlesin, miks ma oma elu vabatahtlikult ära olin rikkunud.

IMG_3573-1024x698

Norat ootama jäädes, rääkisime Erikuga kohe, et teist korda me seda viga ei tee. Kohe kui nutab, kavatseme ta piima täis tankida, olgu see kas rinnapiim või piimasegu – peaasi, et lapsel kõht täis oleks. Otsustasin võtta kogu seda toitmise protsessi väga vabalt. Teadsin, et seekord ma seda viga ei tee ja kavatsen lõpuks ühe beebi esimesi kuid ka reaalselt nautida. Olin avatud kohe kasutama lutti, süstalt, pudelit, piimasegu – absoluutselt kõike. Noraga läks meil aga kõik risti vastupidi. Esimestel päevadel ei tekkinud samuti haiglas piima ning laps kaotas kaalu. Seekord läksin ise õe juurde ja ütlesin, palun meile üks piimasegu. Nii naljakas, kui see ka poleks, meil oli haiglas täpselt sama õde, kes Lennagagi, nii et täielik dejavu. Hoidsin Norat nii palju rinnal, kui vähegi kannatas. Kui tundsin, et vaja puhkust neile, siis andsin julgelt lutti imeda. Nora oli haiglas rahulik ja tubli. Kodus jätkus kõik samamoodi. Piim tekkis, oli pidevalt rinnal ning esialgu andsime 1-2x süstlast veel segu juurde. Siis aga tundsin, et lapsel rinnapiimast piisab ning jätsime kõik lisad ära. Lõpuks avastasin, et õhtul viimase toidukorrana on ikkagi hea piimasegu anda, sest Nora magas siis 5- 7 h järjest, nii et lisasime vastavalt olukorrale ühe korra. Olenevalt siis sellest, kas kannatas piisav kogus rinnapiima välja pumbata, kui ei, siis läks segu käiku. Tänaseks on Nora kohe- kohe saanud juba kolm kuud rinnapiima ja meil on välja kujunenud nii, et kodust väljaskäimiseks pumpan rinnapiima välja, kuid alati on kodus ka piimasegu olemas. Olen juba sellist tüüpi, et kui toimetan kodust väljas, siis ei hakka meeleheitlikult rapsima ja tegemisi pooleli jätma ning koju jooksma, sest laps juba süüa nõuab. Mees võtku vabalt piimasegu ja pole probleemi. Küll aga naudin rinnaga toitmist kordi rohkem kui Lennaga, või õigemini ei saagi neid tegelikult võrrelda. See on tõesti armas ja lähendav tunne ning mul on hea meel, et saan seda teha. Samas pole ma oma seisukohta veel muutnud ajastuse osas. Plaanin Norale endiselt 6 kuud rinnapiima anda. Alates sellest, kui ta hakkab püreesid sööma, hakkan ma teda rinnapiimast vaikselt võõrutama. Esimese asjana tahan jätta ära öise söömise. Oma peas loodan, et suve lõpuks olen ma sellega ühele poole saanud. Miks just selline aeg? Ilmselt sellepärast, et sellises vanuses laps enam öist söömist ei vaja ning kui päeviti jäävad korrad juba üksikuteks, siis meil pole vaja olla nii sõltuvad teineteisest. Tahan nautida ka oma kehas olemist, ilma et peaksin ajastama, millal ja kuidas last toita või piima välja pumbata.  Pooleaastaselt jäi Lenna esimest korda mujale öömajale ning usun, et see on selline hea aeg olla sõltumatu. Mul on hea meel, et Noraga kõik mõnusalt läinud on. Olen väga rahul, et ta sööb nii rinnast kui ka pudelist ning võtab lutti. Nagu näha, on ta ise eluga väga rahul ning kosub usinalt.

IMG_4986

Esimene kogemus õpetas mulle nii palju. Õpetas seda, et kõigepealt väärtusta iseend, siis on teistel ka sinust rõõmu. Jumal tänatud, et Lenna seda näljaaega ei mäleta, sest vaesel lapsel oli lihtsalt kõht tühi ja nii pea esimesed kolm kuud, kui ikka võitlesin oma rinnapiimaga. Mäletan, et viimane väljapumbatud kogus oli 10 ml, mis kätte sain. Aga ka selle jootsin sisse. Nüüd aga mõtlen, kui ebaoluline see on võrreldes oma närvide, koduse olukorraga või rõõmu tundmisega lapse üle. Olen ehe näide sellest, kui kogenematu või ebakindel võib üks esmaema olla. Teine kogemus näitas mulle, et olen esimesest õppinud. Seekord seadsin enda heaolu esikohale ning kõik on lahenenud justkui iseenesest – „happy mom, happy family“. Minu siiras soovitus lastevanematele, eriti neile, kel on rinnaga toitmisega probleeme – palun kuulake enda sisehäält, see ütleb teile täpselt, kuidas toimetama peaksite! Kui sa tunned, et oled viimases hädas, siis ära karda võtta piimasegu. Tõesõna, minu esimene laps oli lasteaeda minekuni terve kui purikas, vaid korra viirushaiguses. Meil on väga tugev ja lähedane omavaheline side ning ta on täpselt sama tubli ja hästi arenenud laps nagu iga teine temavanune. Tema  ja usun, et paljud teised on elav näide sellest, et lõppkokkuvõttes pole vahet, kuidas sa oma last beebieas toidad, suureks kasvab ta nii või teisiti 🙂

Millised on teie kogemused lapse piimaga toitmise osas?

9 thoughts on “Oma kogemusest: rinnapiim vs. piimasegu

  1. Jaanika says:

    Olen kõigega nõus ja ei vaata kunagi viltu, kui keegi peab olude sunnil lapsele piimasegu andma! Aga vot sellega ma nõus pole, et 6-kuune on piisavalt suur, et olla sõltumatu oma emast ja jääda ööseks kellegi teise hoolde! Tõesti ei kujuta ette, sest 6-kuune on ikka täitsa beebi veel! See, et ta sööb lisatoitu ja keerab ning võibolla isegi istub, ei tähenda, et ta poleks enam beebi, kellele kõige tähtsam siin maailmas on oma ema! Mõned tunnid eemal olemist on ok, aga terveks ööks beebi kuhugi viia, lihtsalt selleks, et ise sõltumatust nautida – mkmm! Aga see on minu arvamus muidugi…

    • NautigeHetke says:

      Eks siin polegi mõtet vaielda, ilmselgelt mõtleme me selle kohapealt erinevalt 🙂
      Paljugi sõnastamise küsimus – st. sõltumatust nautida. Olen varemgi kirjutanud, et pean ääretult oluliseks mehe ja naise vahelist suhet ning olen seda meelt, et kui vaja aega paarisuhtele, siis tuleb see ka võtta.
      Lõpuks vananen ja elan koos oma abikaasaga, lapsed loovad oma pereringi ning need mõned ööd emast eemalviibitud aeg ei jäta lapsele jälge.. Küll aga jälje jätab see paarisuhtele, kui 24/7/365 ainult lastele elada 🙂

    • NautigeHetke says:

      Kindlasti oleks aidanud, aga ei tea, kas päris mured lahendanud.
      Esimese lapse ajal ma näiteks SIET’ist midagi ei teadnud ja siis tundus mõeldamatu karjuva lapsega kuhugile haiglasse nõustamisse minna. Imetamisvõte oli ju õige ja piima justkui oli ka. Kõige lõpus olin juba lihtsalt leppinud.

  2. Mari says:

    Oii, oli ka minul esimene kuu esimese lapsega kui õudusunenägu. Laps oli samuti näljas, mina nagu laip. Laps oli koguaeg viril, ei jõudnud ma süüa teha, ise süüa, no mitte midagi. Oli päevi, kus me lihtsalt lamasime voodis, plika mul tissi otsas. Mees tuli õhtul koju, leidis eest kurnatud ja kahvatu naise. Tundsin ennast muidugi süüdi, et kõik oli kodus tegemata ja et mul piisavalt piima polnud. Ma ei mäletagi, kas ta oli 2 või 3 nädalane kui lisa saama hakkas ja olukord muutus totaalselt. Laps magas rahulikult, tal oli kõht täis ja lõpuks olid tal ka need “piimakoomad”, mina sain puhata ja kodune elu hakkas taastuma 🙂 Jah, paar korda nutsin, et mul pole lapse jaoks eluks vajalikku rinnapiima ja samuti tundsin end kohutava emana, aga nüüd on ta varsti juba kahene ja nii tubli ja tragi laps ja seda ilma rinnapiimata, piimasegul üles kasvades. Samuti pole pidanud haigustega maadlema. Teine laps on saabumas 3 kuu pärast, seekord ma enam ei pelga piimasegu ja vajadusel võtan kohe kasutusele. Ja minu arvates on poole aastane laps väga okei juba ööseks kellegi teise hoolde jätta, keda usaldad. Mina jätsin oma lapse esimest korda ööseks oma ema ja vanaema hoolde kui ta oli 5 kuune ja mitte ainult ööseks vaid enam kui ööpäevaks. Ei helistatud mulle kordagi, et laps viril või ei lepi. Kõik toimis. Ise ma helistasin ja olin hädas, et beebi nii kaugel ja kuidas ta ikka ilma minuta on, aga oli ta olnud samamoodi tubli laps nagu minuga kodus. Ei mingit nuttu ja jonni. Vanaema ja vanavanaema ainult kiitsid. Tänase päevani pole mingit probleemi last kuskile hoiule jätta, ei pista kisama kui ära lähen, vaid asub kohe tegutsema millegi muuga, teeb mulle “tadaa” ja kui ma tagasi olen tulnud, on ta alati äärmiselt rõõmus 🙂 Kordagi pole oma elus võõrastanud. NB! Vanematel on ka õigus oma ajale ja puhkamiseks!

  3. Eku says:

    Nagu ma juba varasemalt üle-eelmise postituse kommentaariumis maininud olen, see postitus ja Mari kommentaar kõlavad nagu minu lugu. Ainult selle vahega, et mul pole sellest tekkinud otsest depressiooni, vaid lihtsalt pidev mure kuklas. Ja rinna andmine pole muutunud vastumeelseks, aga on tekkinud pahameel oma tisside suhtes, et kuidas on see võimalik, et vaatamata kõigile ponnistustele ja imetamisnõustaja juures kuu aega käimisele pole nad võimelised poja jaoks piisavalt piima tootma. Välja pumbates tuleb max 10-20 ml (vahel ei tule pumbaga tilkagi). Kui siia panna juurde lapse ülikehv kaalutõus, väga rahutu olek ja palju nuttu (heas tujus on ta ainult pool tundi pärast söömist) ning kui varem kakas ülitihti, siis viimasel ajal ei kaka ta ka peaaegu üldse (lugesin üllatuslikult, et kui laps on näljas, siis hakkab ta ka harva kakama, nö näljakakat)… kõlab nagu nälg?
    Juurde pole regulaarselt tahtnud siiani hakata andma, sest siis enda piimakogus võibolla väheneb veelgi (siis vist pole lootustki, et stimulatsioon on piisav ja piimatootlus piisavale tasemele kunagi tõuseb) ja ei taha leppida, et mina olengi üks neist naistest, kes ei saa ka suure tahtmise juures last ise toidetud. Mingit loogilist takistust selleks ju pole. Olen veidi ka seda meelt, et rinnapiim tõesti on minu lapsele kasulikum kui kunstpiim, kuigi ei vaata kuidagi viltu neile, kes rpa kasuks on otsustanud. Igaühe oma valik, mina lihtsalt südamest sooviks pool aastat (ainult) rinda anda. Oeh. Ei kujutanud ette, et imetamisest raketiteadus kujuneb.

  4. Kadri says:

    Ma arvan, et rpa-ga kasvanud laps on oma emaga sama palju seotud ja lähedane kui rp-l kasvanud laps, kui ema on EMA. Ehk et ema-lapse kiindumussuhe areneb välja ka muul viisil ja ja väga hästi kui ainult rinnaga toitmise pärast. Ma ei tea, kui spetsiifiliselt nendes uuringutes on emasid vaadeldud – stsenaarium: ema põhimõtteliselt rinnaga ei toida last (kardab enda keha rikkuda vms väär arusaamad; pudeliga on mugavam), läheb lapse kolme nädalaseks saamisel tööle, pikad tööpäevad ja stress. (Nõnda elavad väga paljud arenenud riikide peresid). Sellise stsenaariumi puhul tõesti VÕIB juhtuda, et ema-lapse kiindumussuhe on häiritud, aga kas saab siin rinnaga mitte toitmist süüdistada? Uuringutesse läheb muidugi kirja.

  5. Marju says:

    Huvitav on see, et väga paljudel emadel esimese lapse rinnapiimaga toitmine ei õnnestu ja teine laps saab rinnapiima probleemideta. Järelikult ei ole ju ikkagi põhjus selles, et sellel konkreetsel emal ei ole looduse poolt piima antud. Põhjus on ema oskamatuses ja selles et ei pöörduta kohe pädevate imetamisnõustajate poole, kõige parem juba haiglas olles enne kui segu juurde anda.
    Mina isiklikult seguga paralleelselt imetamist ei soovita, nii võib juhtuda et imetamise aeg väga pikaks ei kujune. Imetamine ongi täiskohaga lapsele pühendumine – olen imetanud kolme last kõiki aastani (ükski neist pole pudelit üldse saanud) ja olengi arvestanud et selle aasta jooksul kui last imetan ei saagi kuskile kauemaks kui paariks tunniks lapse juurest minna. Lase lapsel endal reguleerida kas ta tahab tissi või mitte, mitte ära hakka teda kuuekuuselt sunniviisiliselt rinnast võõrutama.

    • NautigeHetke says:

      Ma usun, et siin on otsene seos sellel, et esimese laps on väga paljudele emadele nii suur elumuutus, et raske on uude ellu kiirelt ümber kohaneda. Samas teised aga tulevad ilusti toime 🙂
      Ega imetamisnõustajatega on ka nii, et kaalusin minagi esimese lapsega minemist, aga kuna ma kartsin temaga üleüldse välja minna, sest ta ülevaloleku aja nuttis, siis ei olnud mul mingit soovi haiglasse minna, vaid ise pusida. Nüüd teise lapsega kuulsin SIET’ist ning olin valmis kohe koju kutsuma. Aga tõesti võibolla emade teadlikkus abi otsimisel pole piisavalt hea.
      Siiski ei soovi ma pikalt imetada ja arvan, et see saab maksimaalselt 8 kuud olema, aga eks aeg näitab. Hetkel on preili alles kolmekuune 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga