Tulime 9. veebruaril, reede õhtul Lennaga koju. Olime just mängutuppa unustatud jänesel järel käinud ning Da Vincis väikse õhtusöögi teinud. Küll olin alles rõõmus, et Erik võtab laupäeva hommikul lapsed ning läheb kaheks päevaks ämma juurde. Minul tõotas tulla imeline nädalavahetus sõbrannade ja kino seltsis ning pühapäevaks oli planeeritud kirbuturu korraldamine.  Koju jõudes tundsin, kuidas enesetunne läheb koguaeg kehvemaks ja kõht andis korralikult valu tunda. 19-21 olin ma juba konkreetselt põrandal maas, ähkisin ja puhkisin, nagu oleksin lõpurase ja  sünnitama minemas. Ma ei suutnudki püsti tõusta, nii et Erik pidi lapsed üksi magama panema. Enam ei kannatanud kuidagi olla ja kutsusin kiirabi.

Kohale tuli kaks vene rahvusest kiirabiarsti ning keelebarjäär oli ikka väga suur. Mul oli raske end neile selgeks teha ning naisterahval oli keeruline end väljendada. Katsus kõhtu ja seletasin talle, milline valu mul parasjagu on ning mul oli nii kehv olla, et lihtsalt lesisin diivanil mingisuguses x-asendis. Arst leidis, et tegu on siiski tavalise gripiga, tegi mulle kaks valuvaigistavat süsti ja ütles, et jooksin kummeliteed – küll läheb paremaks!

Olin veel eelnevalt valveämmaemandaga rääkinud, kes ütles, et kui valu pärast valuvaigistit järele ei jää, tuleks kontrolli tulla.

Süda oli endiselt paha ja valuvaigisti mõjus nii palju, et kõht jäi tuikama. Olemine oli erakordselt halb, kutsusin oma ema meile, et Erik mu ära viiks. Sõitsime ja palusin bussipeatuses peatuda. Olemine läks värske õhu käes talutavaks ning ilmselt valuvaigistav süst hakkas mõju avaldama. Trotsisin sisetunnet ja sõitsime koju tagasi.

Kell 1 öösel ärkasin häiriva valu peale ning kannatasin veel 5 h, kuni viimne piir oli käes. Kuidagi piinlik oli helistada jälle kiirabisse, sest tean ju isegi, et inimestel on kordi hullemaid olukordi kui mul. Siiski olin ise juba 7-8 h kokku valutanud ning kiirabi saabudes nõjatusin vaid vastu kappi, endal jalad all värisesid.

Toodi mind siis ITK erakorralisse, kus vastuvõtt oli super tore ja soe, tõi väikse naeratusegi näole. Kõigepealt kontrolliti, ega tegu ei võiks olla emakavälise rasedusega. Tehti UH ning seal oli ilusti näha, et lootekott oli emaka sees. Arst katsus kõhtu ning see tegi põrguvalu! Õde võttis minult proovid ja pani tilguti.. tilgutiga enesetunne paranes, kuid esimesed näitajad näitasid, et organismis oli põletikunäitaja tõusnud.

Tunnike hiljem saadeti mind kõhuõõne ultrahelisse. Pidin pikalt läbi maja kõndima ning mind saatis garderoobitöötaja. Oli teine väsinud ja tige, sest tema vahetus oli läbi saanud, kuid peo pealt tulnud uus töötaja polnud veel kohale jõudnud. Nii ma kõndisin mööda koridori oma valus ning kuulasin seda kurja ja tigedat juttu, kuidas teine rongile ei jõua. Inimlikult sain aru, aga reaalsuses oli mul täiesti savi, kas keegi jõuab rongile või ei. Ultrahelis siis püüti selgeks teha, kust see valu tuleb ning mis seda põhjustab. Sain aru, et märgiti ära mingisugune vahemik, millele ma reageerisin. Arsti juurde naastes sain ma teada, et asi on suure tõenäosusega pimesooles. Vaatasin jahmunud näoga ja uurisin, et mis nüüd edasi. Kas saab ravida või peab ilmtingimata lõikama? Kuidas see mõjub lootele jpm? “Ikka lõikusele ja saadame teid kirurgi juurde edasi”. Ausalt öeldes selleks hetkeks olin ma nii magamata ja valutamisest väsinud ning jõudsin vaid mõelda, et saaks lihtsalt operatsioonile.

See täpike on 5 nädalat rasedust

Läbisin mõned kadalipud, kus ikka kontrolliti minu kõhtu korduvalt ja korduvalt. Ei tahetud teha pilti, sest see võib lootele halvasti mõjuda. Ühtlasi sain ma ainult neid lahjemaid valuvaigisteid, mis absoluutselt midagi ei leevendanud. Kontrollimiste käigus uurisin, kas narkoos ja operatsioon võivad kuidagi negatiivselt mõjuda. Öeldi vaid nii palju, et võimalus väärarengutele on, aga tihti tehakse ka rasedatele operatsioone ja antud juhul pole siin midagi mõelda. Valida on ju imeväikse raseduse või minu tervise vahel, seega ainuvalik on operatsioon. Jõudsin lõpuks kirurgia osakonda ja kui alguses oli valu talutav, siis mida aeg edasi, seda hullemaks see läks. Olin palatis kahe kaaslasega, üks venekeelt kõnelev memm ja teine jutukam eestlane. Pakun, et jõudsin palatisse 10 paiku, kuid see mis järgnes oli minu elu üks kõige piinarikkam aeg. Käsi südamel, sünnitus oli selle kõrval köömes (sünnitasin küll seljasüstiga, aga siiski). Kõigepealt ootasin niisama, ei teagi täpselt mida? Valu läks intensiivsemaks, lõpuks saabus kirurg, kes katsus kõhtu ning ei saanud päris täpselt aru, kas asi ikka pimesooles, sest valu kiirgas juba ka igale poole mujale. Soovitas mulle tilguti panna, millest ilmselgelt kasu polnud.. ootasin ja ootasin.. 12.00 tuli katsus uuesti kõhtu ning siis oli selge, et tegu kindlasti pimesoolega. Minu kannatus oli vaikselt katkemas, sest valu oli niii hull, et üks hetk ma lihtsalt nutsin ja kohe pikalt. Kõik jooksis pea peal kokku, selline nädalavahetus, selline valu, VALU, VALU, VALU, VALU. Muust ma enam mõelda ei suutnudki.  Kirurg ütles, et natukene peab ootama, siis saab operatsioonile – no nii 1-2h.

See lause ajas mu kergelt paanikasse, sest ma juba siis ei suutnud mitte üheski normaalses asendis enam olla, ilma et kõht ei valutaks. Käimisest rääkimata. Olin söönud ja joonud viimati eelmisel õhtul ja nõrkus oli tohutult suur. Järgnevad kolm tundi olid mu elu pikimad.. Ma reaalselt lugesin minuteid, vahepeal jäin suurest üleväsimusest tukkuma ja olin nii õnnelik, kui 10 minutit taas möödas oli. Lihtsalt oigasin voodis, nii et palatikaaslasel hakkas minust juba täitsa kahju. Mul oli külm, süda oli paha, iiveldas, kõht valutas kümnepallisüsteemis ilmselt 9/10st. Ma reaalselt olin kuskil maa ja taeva vahel.

Oli õnnis hetk, kui saabus õde, kes ütles, et nüüd ja kohe on minek. Ootasin seda narkoosi ja maski enda ette nii väga, et kui see lõpuks asetati, siis uinusin vist naeratusega.

Pärast kõike seda tralli, ärkasin ja tunne oli hea.. Metsik valu oli asendunud haavavaluga, mis oli umbes 99% meeldivam tunne, kui agoonias kuskil haiglavoodis sobivat asendit leida.  Mõtlesin endamisi jumal tänatud, et see õudus läbi sai ning nüüd on vaid loota, et pisikesele ilmaimele see mõju ei avaldanud! Sõrmed on ristis ja usun, et kui see sõbrake sellest kõigest terve ja tublina välja kasvab, on ta ikka tõeline tsempion!

PS! Operatsioon on igal juhul üks põhjustest, miks sel korral uudise rääkimisega KV uuringuni ootan 🙂

Haiglasse läksin nende teksastega. Pärast operatsiooni oli kõht nii paistes, et kinni need enam ei läinudki, kaks nädalat hiljem oli alakõht rasedusest juba punni löönud, nii et sinna mu lemmikteksade kandmisaeg jäi..