Õige aeg: kohtumine sotsiaalkindlustusameti peaspetsialistiga

9. novembril kohtusime esimest korda sotsiaalkindlustusameti peaspetsialistiga. Esialgu oli meil teise naisterahvaga aeg kokku lepitud, kuid kahjuks ta haigestus enne kokkusaamist. Niisiis võttis meid vastu teine spetsialist, Olga. Esiti ootasin kohtumisest midagi muud, ehk siis arvasin, et tuleb suurem ristküsitlus ja taustauuring, kuid tegelikkuses istusime maha ning Olga ütles, et tutvus meie kirjaga, kus olime väga põhjalikud olnud. Üsna mitmel korral tekkis veider vaikuse moment ning minu jaoks kerkis üles küsimus, et mis oli selle kohtumise eesmärk?

Hiljem arutasime, et meile mõlemile jäi kohtumisest selline omamoodi mulje või isegi veider tunne sisse. Vähemalt mina tundsin Olga poolt sellist suurt kahtluseussi, et miks meil küll lapsendada vaja ning küsimused olid minu arvates suunatud kõik veidi sellised, esimese hooga ütleks – “hirmutavad”. Muidugi meid ei hirmutanud midagi, sest olime tõepoolest väga põhjalikult tutvunud erinevate lugudega teiste perekondade poolt ning mitte ainult edulugudega. Olin siiski eelnevalt kurssi viinud end erineva kirjandusega, sh. sai läbi loetud ka raamat “Lapsendamise lood” ning MTÜ Oma Pere veebilehel teabenurgas olevad artiklid alates  1997.st aastast. Samas ma saan aru, miks suunatakse huvitundjad rohkem mõtlema selles suunas, et “kas te ikka teate, milline on nende laste taust?” jpm. Sain aru, et on ka inimesi, kes lihtsalt tulevad puhtalt lehelt vestlusele ning mõtlevad, et võtaks ühe lapse ja kõik on nii, nagu just kui oleks oma lapsega. Ma ise olen selline inimene, kes üritab alati üsna negatiivse stsenaariumi järgi kogu lugu läbi mõelda.. vastasin ka vestluse ajal, et muidugi me saame aru, et see pole mingisugune lilleline protsess, kus lähed valid lastekodust ühe rõõmsa ja särasilmse lapse, tood ta koju ning elate kohe esimesest päevast peale koos ilusat elu. Me oleme täiesti teadlikud, et lastekodu lapsed on eranditult kõik katkise hingega, nende bioloogilised vanemad võivad olla alkohoolikud, narkomanid, kriminaalkorras karistatud isikud – nimeta vaid. Ma olen lugenud lastekodu töötajate tekste, kus kirjeldati hästi, et väikelastele ei pakuta sellist lähedust, et keegi neid õhtuti sülle võtaks ja mõnusalt embaks ning hell oleks. Töötajad väldivad kiindumuse teket, et hoida lapsi uude perre minnes järjekordsest pettumusest. Rääkisime ka, et oleme valmis alati kõige hullemaks, aga me ei karda seda. Ja me ei ole seda tüüpi inimesed, kes midagi üle käe teevad, ehk siis et oh täna tuli mõte ja kirjutame lihtsalt avalduse ära. Ma usun, et kõik kes nii suure sammu ette võtavad, teadvustavad endale, et see on elumuutev otsus. Mitte ühel hetkel võtad, teisel annad. PS! Mainin siinkohal ära, et meie puhul langes kohe hoolduspereks olemine ära, sest kui juba minna seda teed, siis lõplikult. Nii lõplikult, et sul on õigus ise otsustada ning saad end tunda kindlalt, et oled ka ametlikult lapsendatud lapse vanem.

Minul oli igatahes kohati tunne, et vanus mängib siin palju rolli. Olgu öeldud, et kõige varasemalt saab 25-aastaselt lapsendada. Meie jaoks tekkis sellest vestlusest õhku vaid üks ja üsna määrav küsimärk. Nimelt, kui me kohtume teiste peredega ning otsustame avalduse sisse anda, sh. kulutame väga palju väärtuslikku aega ning kaasame ka ühel hetkel oma perekonna, siis kas see on ilma asjata? Nimekirjas on arvestatavalt paarsada inimest, kes on lapse ootel, kuid kellest paljudel on ka puudujääke. Kas on  mingi võimalus, et lapsele kodu otsides võidakse meid välistada põhjustel “ah, nad on veel nii noored” ja “neil juba on kaks last”..!? On ju selge, et osad pered võivad jätta ametnikele sügavama mulje, kui teised.

Põhjendasin ka, miks me üldse nii ruttu kolmandat last soovime. Seda enne kõike sellepärast, et peamiseks sooviks on väike vanusevahe laste vahel ja võimalus neil üheskoos kasvada.

One thought on “Õige aeg: kohtumine sotsiaalkindlustusameti peaspetsialistiga

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga