ÕIGE AEG: 4

Paralleelselt lastekaitsespetsialistiga suheldes ootasime vastust ka MTÜ Oma Perelt ning nende juurde saime pärast kuu aega ootamist aja. Kohtuda soovisime enne lõplikku avalduse kirjutamist seetõttu, et kuulda protsessis osalemise kogemust peredelt, kel juba on kodus väikelapsed. Kaks päeva enne kohtumist, istusime Eriku ja lastega mängutoas uuesti maha  ning arutasime omavahel plussid ja miinused läbi. Siinkohal käisid miinused kõvasti üle ning seda mitte lapsendatud lapse perre võtmise suhtes, vaid konkreetselt protsessi enda pärast.

  • Meile tundub, et otsus jääb paljugi ametnike taha. Me mõlemad otseselt tajusime sellist mitte just kõige paremat ja julgustavamat õhkkonda. Samas täiesti arusaadav, et tahetaksegi lapsendajad võimalikult palju mõtlema panna. Lihtsalt kuidagi keeruline on leppida sellega, et keegi otsustab sinu eest midagi nii elumuutvat.
  • Närvesööv ja pikk ootamisaeg. Mängisime läbi need mõtted, et me suure tõenäosusega sobiksime lapsendaja pereks, veel suurema tõenäosusega läbiksime põhjaliku PRIDE koolituse, panustades sinna palju aega töö, oma laste ja hoidjate arvelt. Kui lõpptulemuseks jääb vaid pikk ooteaeg, mida Olga meile ka ütles, siis on see kergelt öeldes masendav. Oodata millegi järel, mida võibolla ei juhtugi. Väidetavalt on perekondi, kes ootavad seda “oma” aastaid.
  • Eelneva kinnituseks tõi Olga meile välja veelkord lapsendajate statistika, kus praktiliselt mõned lapsed aastas on nö “vabad” uue kodu jaoks. Kui nüüd õigesti mäletan, oli arv kümne ligi. Samas lapsendada soovijaid on paarsada. Samuti sai meie jaoks vägagi määravaks tõsiasi – jälgitakse, et lapsendatav laps “sünniks” perre loogilises järjekorras, st. ta peaks olema pere noorimast noorem. Meie oleksime vanusevaheks märkinud aga 1 – 5 aastat. 1 sellepärast, et selleks ajaks on reeglina lapse terviseprobleemid end ilmutanud. 5 sellepärast, et lapsel võtab kohanemiseks aega oma aasta ning oleks soov enne kooliminekut temaga põhjalikult tegeleda ja ette valmistada tema jaoks turvalises ja mõnusas keskkonnas. Küll aga, kui mängu tuli pere noorimast noorem, siis see osutus üsna suureks kaalukeeleks.
  • Meie jaoks sai üsna otsustavaks lause “ütlen teile ausalt, te olete noored ja terved inimesed ja teil on võimalik ise lapsi saada. Tõenäosus endal laps saada on märkimisväärselt suurem, kui laps lapsendada”

Punktid, mis lapsendamise vastu rääkisid, olid kuidagi nii määravad, arusaadavad ja loogilised, et neid arutades mäletan, kuidas üks meist ütles “ma arvan, me oleme ühele meelele jõudnud”.. see koorus kuidagi vestlusest nii välja, et mängutoast lahkudes saatsin MTÜ Oma Perele kirja, sooviga kohtumine tulevikku lükata.

Õhtul veel kahekesi rääkides arutasime pikalt, et ehk on see ikkagi kellegi teise missioon pakkuda oma kodu ja armastust lastele, kel seda pole. Meid pani väga mõtlema see, et nii palju on paare, kes mistahes põhjustel ise bioloogilisi lapsi ei saa, samas surrogaatemadus pole seadustatud ning kunstlik viljastamine ei pruugi alati õnnestuda. Ja siis oleme meie, kel on võimalus bioloogiline laps saada, kuid millegipärast kibeleme lapsendama, kuid sellega paraku võtame ka teistelt võimaluse, üldse laps saada, ära. Lõpetuseks otsustasime oma mõtted veidi ümber mõelda.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga