Oh, kui palju juttu!

Kirjeldades oma elu, siis piisaks vaid kahest sõnast – “orav rattas”.  Vahepeal on nii palju uusi plaane päevakorda tulnud ning kõige selle kõrvalt jooksvalt igasuguseid asju ette võtnud. Väsitav, aga samas hoiab meeled erksad! Mõtlesin, et panen üht – teist kirja, sest tagantjärele alati tore lugeda.

Lennal oli vahepeal super lahe lasteaia lõpupidu! Toimus see rühmakaaslase vanemate kodus ning külas käis Pipi!

Hetkel on kuidagi nii palju korraga vaja mõelda – kõigi lasteaedade lõpetamised, ühisüritused. Lisaks sellele on mul vanemad reisil, mis annab mulle lisaks enda majale võimaluse tegeleda ka vanemate kodu ja Koostöökeskuse majaga. Kõik sellised lihtsad tegevused võtavad tegelikult korraliku aja igapäevast ning jumal tänatud, et Erik kodus olemas on. Saame kahe peale kõik ära sättida. Veel tuli kaheks nädalaks meie juurde elama ka vanemate koer, mis tegelikult on täitsa vahva. Ka meil on mõne aasta pärast plaanis üks pereliige võtta ning see praegune koerale kodupakkumine on hea meeldetuletus pisiasjadeks, nagu näiteks sellele, et koer võttes peaks meil kindlasti aed valmis olema ehitatud! Vipi arvab, et kõik need põllud ümber meie maja ongi tema territoorium ning asub häälekalt valvama, kui uut liikumist täheldab.

Oleme vahepeal mõtteid korrastanud ning jõudsime arusaamale, et meie perre rohkem lapsi ei lisandu.  Olen seda varemgi öelnud, kuid nüüd oleme lõplikult ära otsustanud. Rosanna läheb järgmisel aastal lasteaeda. Küll aga ise on plaanis oma edasisi tegemisi septembrikuust kaardistama hakata. Näis, kuhu elu edasi viib! Olen sügisest avatud kõigele ning valmis vajadusel kellegi meie perele appi võtma. Kodus tahaks järgmise viiaastaku plaani mahutada aia ehituse, haljastuse ning terrassi loomise.

Nora lasteaia lõpupidu Kuristu miniloomaaias (13.06.19)

Ma tunnen, kuidas ma annan endast iga päev hästi palju välja ja see on väsitav. Ma ei nurise ja vingu, sest just üleeile rääkis mu vanaema mulle, kuidas tema vanavanaema sünnitas ning kasvatas 12. last, ise samal ajal tööd tehes. Küll olid vanasti naised võimekad!  Samas soov aega endale ja meile kahele leida, on suur. Alles nüüd tunnen, kuidas mu hormoonid ja mõtted hakkavad paika loksuma, sest laste esimesel eluaastal tundub nagu nemad oleksidki kõige tähtsamad, sest nad vajavad sind nii tugevalt, et muudmoodi tundukski nagu veider. Siiski nüüd, kui saan veidi enam eemalduda, tunnen, et palju olulisem kõigest muust on mehe ja naise omavaheline toimiv suhe, kus jutt ei keerle ainult laste ümber. Seetõttu tahaks aasta lõpus väikse väljasõidu Erikuga kahekesi teha ning tekkis ka ekspromptmõte minna järgmisel aastal kahekesi reisima.

Mis ootamatusesse puutub, siis ühel õhtul kirjutas meie tüdrukute chatti minu parim sõbranna Laura ning pakkus välja, et “kuulge, aga läheks sügisel Londonisse”? Ütleme nii, et esimene mõte oli, ah mis sa ajad – ega raha puu otsas kasva ja kuhu me need lapsed veel jätame ja – ja – ja.. aga õhtuks olid meil neljal lennupiletid ostetud. See käis ruttu! Üha enam ma tunnen, et tuleks kaasa minna igasuguste “out of box” ideedega.. sest you only live once. Miks mitte, kui on võimalus?  Niisiis septembrikuus tuleb meil 3 – päevane reis Inglismaale, kus ma varem käinudki pole. Kel on kogemust ja häid ideid, mida külastada/kus ööbida/huvitavaid kohasoovitusi jpm, siis anna mulle märku. Oleksime väga tänulikud!

Juba kaheksa päeva pärast kohtun ma meie oktoobrikatega. Meid on kokku 9 ning naised on tulemas üle Eesti ja Norrast lastega kohale. Küllakutse sai juba aasta alguses saadetud ning lõpuks näeme teineteise näod ära, kellega siin üle aasta juba kirjutanud oleme. Meie beebide kokkutulek on rohkem selline, et 2 h beebisid ja siis palun, isad, viige lapsed minema.. Usun, et tulemas on igatepidi äge kokkusaamine! Huvitav on kohtuda inimestega, keda näinud pole, kuid tead nende kohta ilmselt rohkemgi, kui peaks.

Kuu lõpus saan ma aasta vanemaks ning oleme täpselt minu sünnipäeval kogu perega Saaremaale, GOSpasse minemas! Aqva Spaga sai põhi juba alla tehtud, kuid sel korral ööbime me kõik ühes toas ning abikäed puuduvad. Näis siis, kuidas meil see perepuhkus kulgema saab. Loodetavasti kostitab ilm meid ilusaga. Selle puhkusega avame ühtlasi ka suvehooaja, sest tüdrukud jäävad kuueks nädalaks koju. Lapsed on kodus kuskil 6 nädalat ning selle aja sisse mahub jaanipäev, reis Saaremaale, loomaaed ja Lottemaa. Samuti on plaanis külastada T1 vaateratast, Erik on lastega telkima minemas, loodame sooja ilma rannas käimiseks ja piknikuks. Tahaks läbi käia veel Vembutembumaalt.

Ma juba kujutan ette, kuidas varsti kirjutan, et appi ongi august käes. Jällegi meie pere jaoks suur muudatus, sest noorik hakkab Lennaga samas lasteaias käima. Ütlen ausalt, olen kohati põnevil ja elevil, sest lõpuks on nad koos ühes majas. Viimine – toomine muutub kergemaks. Lasteaed on ausalt the best. Ma ei oskaks midagi paremat ja toredamat oma lastele soovida. Meie maja asub metsa all, looduses ning on selline mõnus pisike, sest seal on vaid neli rühma. Õpetajad on väga tasemel ja tundub, et ka motiveeritud hästi oma tööd tegema. Alles paar päeva tagasi veendusin selles taas, kui otsustasime ootamatult Lenna lasteaia laulu – ja tantsupidu külastada. Mõtlesime, et suva, võtame Rosanna kaenlasse ja lähme lihtsalt kohale. Üksikud vanemad olid kohal, sest tegu oli tööpäeva ja hommikuse ajaga. Küll aga appi, kui tore! Tõesti. Korraldati rongkäik tõrviku ja plakatitega ümber lasteaia maja, lauldi ja tantsiti  – nii eraldi kui koos.  Lapsed näitasid, mida nad terve aasta jooksul õppinud olid. Mina olin igatahes liigutatud ning on ääretult hea meel ka Nora sinna lasteaeda saada. Samas on mul ikkagi selline “njeeh” tunne, sest kuulsin eile, et seal liitrühmas saab asi väga proportsioonist väljas olema. 15 eelkooliealist ning Noraga koos kolm pisemat. Iseenesest liitrühma mõttega olin juba harjunud, aga ma ei teagi, kuidas suhtuda sellesse, et iga aasta nii suur hulk lapsi vahetub. Kuidas saavad tekkida enda omad ja usaldusväärsed sõbrad?  Veel mõtlen, et kui Nora näiteks kahe teise väiksega ei klapi nii hästi, või teisel juhul lapsed esimesel aastal palju puuduvad, siis mismoodi ta seal üksi toimetab. Võibolla tõesti 6-aastased on nõus ka 3-aastasega seal mängima, kuid natuke kahtlen, et kui valida on oma eakaaslase või sellise väikse tüdruku vahel, valitakse esimene. Ühtlasi meie piirkonna lapsed lähevad tihti ka tulevikus linnakooli, mis tähendab seda, et võibolla Nora läheb enda rühmast ainukesena kodukoha kooli. Ei teagi, mida arvata.. aga selles osas olen veidi negatiivselt meelestatud. Kuigi Erik räägib, et aga võibolla ongi Norale hea. Tema, kes on ta on hästi avatud ja sotsiaalne.. äkki ongi see midagi talle, kus sõbrad vahetuvad ning laps ongi nagu tuulelipp, kes iga aasta uued sõbrad peab leidma. Näis. 

Sel aastal tähistab Erik ka oma 30. juubelit ning kui esialgu oli mõte, et ei hakka üldse korraldamagi, siis tänaseks on see muutunud suuremaks ettevõtmiseks, sest otsustasime tähistada 30. eluaasta täitumist koos perekonna ja sõpradega. Kusjuures etteruttavalt pean mainima, et leidsime super laheda restorani – R14, Rotermannis (tegu pole üldse mingisuguse tasustatud reklaamiga). Kes veel käinud pole, siis visake pilk peale. Pakutakse imemaitsvaid toite ja hoolega valitud veini. Õhustik on selline mõnus ja vaba ning usun, et tuleb üks tore õhtu ja öö! Ja veel esimene öö kahekesi, ilma lasteta. Siis vist küll magama ei lähe.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga