Tere tulemast, Nora!

Üleeile, 25.01.2017, sündis meie perre teine preili, Nora! Lühidalt sünniloost nii palju, et kõik, mis puudutas sünnitust, läks ootustele vastavalt. 24 -> 25. jaanuari ööd, hakkasid kahe paiku öösel valud. Olin juba kaks korda ebatuhud läbi teinud – ühel korral kolm tundi, teisel poolteist tundi, mistõttu ei oodanud ma ka sellest korrast väga midagi. Esialgu käisid valud iga 10 minuti tagant ning hommikuks oli selge, et need ei kaogi ära. Helistasin siis lõunal Pelgulinna ja uurisin, millal ma kohale tulema peaks, et liialt ei kiirustaks. Soovitas mul, kui korduvsünnitajal kohe tulla. Ise aimasin, et ega siin kiireks vaevalt läheb, sest kui Lenna tuli 28 h, siis isegi kui Nora natuke kiirustab, läheb aega ikkagi. Kohale jõudes tehti kontroll ning pakuti, et kas lähen valutan kodus edasi või soovin sünnituseelsesse jääda. Pika mõtlemise peale jäin haiglasse, sest ei tahtnud edasi tagasi sõita ning valud olid juba kaks tundi iga 5-6 minuti tagant käinud. Kell üks sättisin end kahe teise naisega koos palatisse, jutustasime seal veidi ning kolme aeg tundsin, et hakkab juba looma. Läksin palusin end üle vaadata ning kolisingi rõõmsalt sünnitustuppa ümber. Valud käisid iga 3-4 minuti tagant, kord tugevamalt, kord nõrgemalt. Üle pidi hingama mõlemal juhul. Erik jõudis 16 paiku kohale ja mul polnud mitte mingisugust meeleolu kellegiga rääkida, peamiselt seetõttu, et olin nii väsinud. Tegelikult ajas mind esimene ämmaemand juba üsna närvi. Saan muidugi aru, et sel päeval oli rekord arv sünnitajaid ja iga ühe loosse ei jõuagi väga süveneda. Näha oli, kuidas suhtumine oli selline, et mida sa umbes teeskled, sul KTG järgi valud ei käi üldse nii tugevalt ja tihedalt. Kella viie paiku ütlesin, et palun vaadaku mind üle, sest soovin epiduraali (valuvaigistav seljasüst). Oli selline tagumine aeg seda teha, kuigi valud olid kõik talutavad. Siis hakkas mingisugune kemplemine pihta, et mul ikka pole seda vaja ja üleüldse on see lapsele ohtlik ja kas ma ikka riske tean ning tuli andis meile tutvustava  lehe. Seletasin talle ilusti, et olen väga hästi kursis, olen korra juba epiduraali saanud ning perekoolis riskidega tutvunud. Lõpuks tuli temalt „eks te pange oma allkiri siia ära siis“. Ei saanudki aru, milles nii suur probleem oli. Ma olin lihtsalt nii väsinud, sest kahe ööpäeva jooksul olin vaid mõned tunnid magada saanud ning ainuõige tundus mul epiduraali mõju magamiseks ära kasutada. Lõpuks ma selle süsti 18.05 sain. 18.20 hakkas mõjuma ning keerasin end kohe magama. Rahus ei saanud muidugi olla, sest koguaeg keegi käis ja küsis midagi ning ämmaemandad vahetusid. Pool tundi olin saanud puhata, kui tuli sisse arst, kes teatas, et talle teevad lapse südamelöögid muret, olevat liiga kiireks muutunud. Arst oli ääretult tore ja positiivne ning seletas ilusti lahti, mis ta teha tahaks. Avas mul esimese kihi veest, mida tuli väga vähe ning kinnitas elektroodi otse lapse pea külge. Pärast mõningast jälgimist selgus, et kõik on ikkagi korras. Veidi pärast seitset ütlesin Erikule taaskord, et ma pole nüüd kindel, aga midagi vist hakkab toimuma. Ämmaemand vaatas üle, ütles voilaa, sa oled valmis ja kohe hakkavad pressid. Oli täielik dejavu, küsisin taas Erikult vist samade sõnadega „kas ta ei tahaks ukse taha minna?“. Ma ei tea, miks ma teda koguaeg ära saadan, kui kokku on lepitud, et ta on algusest lõpuni kõrval. Ma iseenesest tean, et ta näeb seda verd ja kõike muud siis ka, kui nabanööri läbi lõikab, aga ikkagi. 19.26 oli väike konn mul kõhu peal ja seekord olin kohe eriliselt liigutatud ja nii uhke tunne oli, et jälle sellega hakkama sain! Erik sai nabanööri läbi lõigata ja pilte teha ning siis lasti meil veidi niisama olla 🙂

Ütlen ausalt, et esimene kogemus Pelgulinnas oli suurepärane, kuid seekord igasugune tõestamine ja kammajaa jätkus. Sünnitusmaja on väga ülerahvastatud ning lisaks kõigele viirushaiguste tõttu karantiinis. Küsisime siis, et kas oleks võimalik saada perepalatit või ema-lapse tuba. Tuli välja, et kõik on täis. Okei, leppisime sellega ning valmistasin vaimu juba ette, et pean esimese öö täitsa üksi olema. Õnneks saime ühe toreda jaanuaribeebi emaga ühte tuppa ning öö möödus üsna rahulikult. Muidugi öösel iga tund kella vaadates ei jõudnud ma ära oodata hommikut, et Erik meile külla saaks tulla. Möödunud õhtul oli hästi tore vahetus, kes ütles, et pigistavad silma kinni, lasevad meestel õhtul veel veidi juures olla ja et hommikul saab ehk räägitud, et tavapärase külastusaja (mis algab 14.00) asemel saavad isad ehk varemgi tulla. Järgmisel hommikul hakati kohe edais-tagasi traavima. Küll võeti verd, käis lastearst, Nora sai vaktsiinid jne. Aeg läks üsna ruttu ning kibelesin juba 12.00 küsima minna, et kas isad võiksid varem tulla ja mis seis on palatitega. Suhtumine oli selline, et palatitest võite und näha ning üleüldse isasid siia ei lasta, sest haigla on karantiinis. See viimane osa ajas mind eriliselt närvi, sest esiteks käisid meil ukse taga pidevalt tolmused töömehed, kes võivad samamoodi oma haigusi sisse tuua. Teiseks kaks ja kolm korrust kõrgemal, perepalatites, võisid isad juures olla. Küll aga meie korrusel mitte!? Ja siis öeldakse umbes selline lause, et „ma saan aru, et te tahate juba kangesti oma mehe kaisus magada, aga kahjuks me külalisi ei luba“. Mul tõusid ihukarvad täiesti püsti ja vastasin umbes samas stiilis, et „mehe kaisus ma magada ei taha, küll aga saime me lapse koos ning lapse isa tahaks ka oma lapsega tutvuda“. Läksin siis rääkisin oma palatikaaslasele kogu loo ära, et ta mees võib samuti und näha (nemad olid veel ca 100 km kauguselt tulnud) ja ega tema rõõmsamalt asja ei võtnud. Lõpuks helistas ja kutsus arsti meie ruumi. Ja mis kõige tipp oli. Jutt oli, et oleme ilusti EELISjärjekorras, et perepalat saada ning siis loeme jaanuarigrupist, et keegi oli veel hommikul tulnud ja viimase perepalati saanud. Seega ikka korralik suuremat sorti hämamine käis. Arst sai meie pahameelest aru ning tegelikult oli näha, et tal oli meie jutust juba kõriauguni. Küsisime, et kas omal vastutusel mehed siis võivad korra läbi tulla. Vastuseks „mina pole seda lubanud, aga tehke mis tahate. Vahele jääte, saate noomida“!? Lõpuks siis mõtlesime, et kama kaks, kutsume mehed ikkagi, las siis saavad noomida ning see oli ca tunnike hiljem, kui arst astub uksest sisse „te saite oma perepalatid, läheb ca 1-2 h aega“. Olek tundus meie mõlemi jaoks kergelt öeldes üleolev, aga olime siiralt õnnelikud, et saame sealt osakonnast lõpuks ära. Nii me rõõmsalt perepalatisse saimegi! 🙂

Perepalati saime samale korrusele, kus ka Lennaga olime. Nii, et kõik ruumid ja käigud on ilusti tuttavad  Pakkisin juba eile õhtul vaikselt asjad kokku, et täna hommikul koju minna, kuid tuleb välja, et arstil polnudki plaanis meid koju saata. Ootamegi nüüd viimaseid uudiseid ja siis selgub, kas peame ühe öö veel olema või ei. Iseenesest mulle siin haiglas meeldib. Meeldis ka Lenna ajal. Kõik vajalik on käe- jala juures, ruumid on puhtad-mõnusad ning kui vaja, siis ämmaemand on öö-päev koguaeg kättesaadav. Lisaks saab söönuks ja omas tempos kulgeda. Küll aga igatsus Lenna vastu on nii-nii suur! Tahaksin teda juba musitada. Sai talle lubatud, et oleme ainult kaks ööd ära ja nüüd võibolla läheb kolmas otsa. Ma hetkel rohkem ei hakkagi kirjutama, aga kui jälle aega ja mahti, siis saab Norast ka pikemalt juttu teha!

Suured tänud kõigile õnnesoovide eest 🙂 Infot ja küsimusi tuleb nii palju peale, et ärge siis pahandage, kui vastata ei jõua!

IMG_3494-1

 

4 thoughts on “Tere tulemast, Nora!

  1. Triin says:

    Tere tulemast Nora! Kosuge ja tutvuge 🙂 Mu lapsed mõlemad jaanuaris sündinud Tartus, ka epiduraaliga. Esimene tütar 8 a tagasi – oli pikk esilekutsutud sünnitus. Noorem tütar 2 a tagasi – lihtne ja oluliselt lühem sünnitus. Sul, tundub, oli ka selline kerge sünnitus?

    Hea, et saite ikka perepalati. Tartus pole minul sellega probleemi olnud ja karantiini pole ka olnud õnneks.

  2. Riina says:

    Nii kummaline. Kui ma detsembris alles sünnitasin Pelgus, siis just käidi mulle epituraaliga pinda. Kuus tundi suruti seda peale kuni ma lõpuks nõustusin. Muidugi selleks hetkeks olid mu valud liiga hullud ja ega see epituraal enam hästi ei mõjunud. 😋

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga