No mis ma oskan öelda .. !?

Püha taevas? Vahel ma mõtlen, millega inimesed oma vabal ajal tegelevad. Mõned päevad tagasi sattusin siis ühes grupis postituse peale, kus üks ema imestab teiste emade üle, kes viivad oma lapsed lasteaeda selleks, et ise lapsehoidjana teiste lapsi vaadata. Tal tekkis lausa küsimus, et milleks siis endale neid lapsi üldse vaja, kui enda omad viite ära, samal ajal hoides teiste omi. Raske on sellistele postitustele mitte reageerida. Tekkis minulgi küsimus, et mida küll need vaesed õpetajad tunda võivad, kui viivad oma lapsed kõrvale rühma, et ise paarkümmend teist last päeva jooksul ära hoida? Täielik nahhaalsus ja kes vähegi mõtleb pedagoogiks saamisele, võiks kaaluda varianti lapsi mitte saada. See meeletu hingevalu, mis te oma lastele valmistate, mõelge sellele hetk enne, kui neid beebisid tegema hakkate. Muidugi ilmus sinna alla ka kommentaar minu eelmisest beebigrupist pärit emalt, kes lisas oma hämmingu emade üle, kes saavad väikese vanusevahega lapsed, kuid “suuremad” kahesed siis sõime panevad.

Iroonia irooniaks, aga naljakas on ennast ka ajas muutumas näha. Mulle tundub, et vanusega tuleb see leppimine, et kõik inimesed ei olegi ühesugused, ega mõtlegi samamoodi nagu sina. Muidugi mõned asjad panevad mind rohkem imestama, kui teised.. aga nüüd ise sellest titeetapist vaikselt väljudes näen ma sellele ajale veidi teisiti tagasi. Ilmselt oleneb ka inimese enda olemusest ja tüübist ning tõepoolest ei ole mina see klassikaline tibuemme, kes käib ja paitab iga nurga peal laste päid. Ma ei hakka enda puhul isegi detailidesse laskuma, kuid tahaksin inimestele lihtsalt meelde tuletada, et vaadake vahel oma ninaotsast kaugemale. Üleval välja toodud näide on ideaalne ilmestamaks seda, kus igaüks kaagutab ikka oma künka otsas. Tõepoolest, inimesed käivadki tööl ja seda igasuguse hinna eest. Mõnel vanemal on SOS olukord ning ellujäämiseks ei jäägi muud üle, kui lihtsalt käia ja teha. Leida igasugused 10 muud võimalust, et lapsele keegi hoidja vaadata, et ise haiguspäevadega poolt oma palgast ei kaotaks.

Võiks kuidagi püüda aru saada, et inimesed on erinevad. On neid, kellel on SOS, aga on ka neid, kes viivadki oma lapsed lasteaeda, et ise beebiga kahekesi kodus olla. Küll püütakse end alati aktiivselt “välja vabandada”, kuid reaalsus on see, et ema on ka inimene. On neid, kelle närvisüsteem on vähe labiilsem ja neid, kel tugevam. Mina võin julgelt väita, et mina pole mingisugune “käsi vastu rindu” super ema, kes magab öö peale sügavalt 1-2 tundi ning hommikut alustab suures lastekarjas naeratus näol ja teatab “oi, mis ilus ja kaunis päev – alustame aga pannkookidega ja siis liigume eakohaste meisterdamisülesannete juurde edasi” , endel beebi rinnal.. ning seda nii aastaid järjest. Ei, reaalne elu vähemalt meie peres nii ei ole. Ajaga tekib teatav enesekindlus ning vähemalt mina usun, et mu lastel on parimast parim elu oma turvalise elukeskkonna, õdede, vanemate, sõprade ja lähedastega. Neil on vaheldusrikas ja põnev elu. Nad on saanud kõik oma haigused koduseinte vahel põetud. Viiene saab siiani kord nädalas puhkepäevi, et varusid koguda. Jah, nad on juba 2-aastaselt pidanud minema sõime, kus mina ukse peal kurjalt näppu vibutasin ja ütlesin, et “SINA oled nüüd 5 päeva nädalas siin pikad päevad ja MINA su õega lebotan samal ajal kodus diivanil”. Saate ise ka aru, et sellisesse konteksti pannes tundubki see nii “appi panid oma kahese lasteaeda või!”. Ma ei hakka siinkohal rääkimagi, et mu pere noorim on 1 a ja 4 k, millest mina olen neli kuud täiskohaga tööl käinud.

Mina leian, et elus tuleb leida teatav tasakaal, kus mitte ainult lapsed poleks rõõmsad ja rõõsad, vaid ka nende vanemad. Elu paraku ei koosne ainult lastest.. Minu jaoks on esmalt oluline minu enda vaimne tasakaal, et mitte end kogu selle segamajanduse sisse ära kaotada. Olen ikka seda meelt, et laps on õnnelik, kui vanem on rõõmus, positiivne ja elust pakatav. Igal inimesel on selleks oma viis. Kes viib oma kahese lasteaeda, kes tunneb, et tema õnnehormooni toob välja vaid kodus lastega kooskasvamine, siis olgu nii. Kuid kohatu on viltu vaadata vanematele, kes elavad ka pere kõrval muud elu, olgu selleks töö, hobid, sõbrad vms. Igal inimesel on vaja rutiinist välja saada. Mina tunnen elavalt, et minu rutiinist väljatulek ongi tööl käimine. Mind alati paneb veidi muigama, kui keegi lööb lauale argumendi, et tema on palju raamatuid lugenud ning väidab, et varane lapsest eemalolek on tema närvisüsteemile igati kahjulik. Ma tahaks vaid öelda, et palun vaadake natukene enda ümber ringi ning märgake laiemat pilti, kui ainult need mõned targad raamatud. Mujal maailmas on vanemad üksikuid kuid oma pisikestega koos. Kas kõik need lapsed on teie arvates täiskasvanuks saades vaimselt ebastabiilsed, sest nad pole kuni aasta kauem olnud oma vanematega koos? Sügavalt kahtlen. Pidades kedagi sellepärast kuidagi kehvemaks vanemaks, et ta sinust teistmoodi elab, on veider.

Ikka rohkem mõistmist, sõbrad!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga