Need on need meie pere naised..

Avastasin, et ma pole ammu meie pere naistest kirjutanud! No neid on meil siin igas vanuses ja pikkuses, aga võtaks esialgu kaks keskmist ette – Lenna ja Nora. Täiesti hämmastav, kui suureks tüdrukuks on Lenna sirgunud. Uskumatuna tunduv number 5 on ees terendamas ning ega õdegi alla jää. Seda tüüpilist heietust tuleb meie peres pidevalt ette – “appi alles ta sündis ja juba kolm”. Tegelikult just eile õhtul mõtlesin, et see on ikka jube veider mõelda, kuidas ma nii täpselt mäletan end mõtlemas sellest, et aasta pärast on Rosanna juba tüdrukute sünnipäeval suur tüdruk ning tatsab mööda mängutuba ringi ning täpselt see sama mõte saab teoks juba järgmisel kuul!

Ütleme nii, et aina enam hakkan ma Lennast rohkem sotti saama. Ta tõepoolest ongi selline täitsa omamoodi tüüp. Natukene kirjeldaks, et raske loomusega ja isegi mitte meie jaoks .. vaid tal on endaga raske. Tundub hästi selline inimene, kes hakkab seadma megakõrgeid ootuseid ja kui midagi peaks ebaõnnestuma, on kõik ümber ringi kehvasti. Nad on ikka Noraga totaalselt erinevad. Lenna jaoks on väga oluline, et kõik oleks korras ja ette teada, vist ongi veidi selline minu tüüpi, aga tundub kuidagi eriti üle võlli. Samas võibolla ma ei taha ise endale tunnistada, et päris nii hull olen, kuid tegelikkuses vaatab peegelpilt mulle kodus iga päev vastu. Leenu tõsimeeli võib solvuda, kui keegi on tema kapis asju ümber tõstnud või mõni kleit asub vale riidepuu peal. Samuti vaadates tema voodit, on see alati viimseni viimistletud. Ta ei ärka kunagi varahommikul nii üles, et kõnniks voodist välja. Just üks päev jäin mõtlema, et püha taevas, ta on ikka eriline pedant. Ta on voodis kaks tekki, mille vahel ta valib ning hommikul ärgates sätib ta alati täiesti sirgelt alla paksema teki, mille peale asetab õhukese. Teki ääred peavad kõik sirged olema ja katsu sa teda kiirustada, sest võid kindel olla, et hästi see ei lõppe. Nüüd juba teame, et tal on igal hommikul vaja aega, et voodi korda sättida. Mänguasjad padja peal kõik reas. Te ei usu, aga Lenna varub endale alati voodisse hunniku paberit (ette mõeldes, igaks juhuks kui nuusata vaja).. küll aga pole see paber kunagi suvaliselt, vaid iga leheke on eraldi kokku volditud ning padja kõrvale üksteise otsa asetatud. Õhtune magamaminek näeb selliselt välja, et kui Lenna võtab  päevariided ära, siis alustab ta nende voltimisest. Nora aga sisuliselt astub riietest välja ja sinna need jäävad. Samas on mul nii hea meel, et Lenna on mõnusalt avatumaks muutunud ning suhtleb inimestega. Vahepeal oli periood, kus lihtsalt pööras küsijale selja. Ta on tohutult tähelepanelik ja kui ta millegi kohta küsib, siis see huvi on siiras, mitte niisama pläma. Ma pakun, et me rääkisime Lennale Eriku mootorratta lubadest julgelt aasta tagasi ning üks päev sõidab Erik temaga lasteaeda ja kuskilt mälusopist hakkas aga tulema. “Issi, miks sa omale mootorratast pole ostnud, kui load on olemas?”, “miks emme ei taha, et sa sõidad? Mis sinuga siis juhtuda võib?”, “aga kui me oleme suured, kas siis hakkad sõitma?” etc.  Lennale lähevad igasugused asjad nii korda. Vahel õues jalutades räägib ta loodusest, uurib muru sees putukaid ja mõtleb nende hingeelule (võiks arvata, et selline avastamisaeg tuleb noorest vanusest, aga tegelikult on putukaid avastatud küll, lihtsalt läheb nii korda). Pidevalt räägib, et me peaksime olema ikka nii tänulikud, sest tänu puudele saame me hingata. Lehti korjates paneb ta alati tähele, millise kuju ja värvidega need olla võiksid. Kuidas seened kaitsevad puid sellega, et räägivad metsavanale, kui keegi raiduma neid tuleb.  Kui ma peaksin ühe sõnaga Lennat kirjeldama, siis ma ütleks PÕHJALIK.

Nora on meil aga hoopis teist masti tüdruk, selline ekstravert. Lenna kirjeldab teda sõnadega rõõmus ja ulakas ning Nora oskavat hästi jonnida. Küsisin Erikult ka, et öelgu hoobist, kuidas ta norsikut kirjeldab ja ta arvas, et lärmakas ning elav. Domineeriv. Minu arvates lihtsalt üks kange mutt! Ta on nii kange, et ma ei teagi, mis temaga saama hakkab. Meil on juba ammu lastega kokku lepitud, et kodus on koduriided ja lasteaias lasteaiariided. No lihtsalt selle põhimõttega, et kodus trööbaku palju tahavad ning korralikumad riided las jääda väljaspool kodu käimiseks. Võite kolm korda arvata, kuidas Nora riietuda tahab. Okei, sellest sai ta aru, et lasteaia kleitidega kodus olla ei saa, aga sellest kohe üldse mitte, et sukkpüksid võiksid kodus ka kappi jääda. Niisiis käib ta kodus sukkpükste ja kodupluusiga. Samal ajal, kui mul on 8 paari uusi retuuse lasteaia jaoks kappi varutud. Ütlen ausalt, et jumal tänatud Rosanna kasvab peale. Saab kõik riided, mis Norale ei kõlvanud, endale. Veider on see, et beebina kutsusin ma teda Toivoks, sest ta tundus selline ehtne maatädi. Suur on minu üllatus, et sellisest beebist sirgus megaprintsess. Sõbranna just uuris, mida sünnipäevaks kinkida võiks. Põhimõtteliselt, mida rohkem sukkpükse ja kleite siin majas on, seda parem. Nora on tegelikult täiega lihtne laps, lihtsalt kohati ettearvamatu. Selles mõttes, et kui ta ikka su peale solvub, siis sa oledki vastik emme ja kunagi sind sünnipäevale enam ei kutsuta ja no kui siin tüdrukutel omavahel ütlemiseks läheb, siis see on ikka jõhker küll. Põhimõtteliselt sellist võimuvõitlust vaadates, tekib küll küsimus, et kuidas siin üks osapooltest üldse ellu saab jääda. On üsna kuldreegel, et Nora võidab siin majas kõik lahingud, sest tal on paraku kõvem hääl ja käsi. Samas Noras on tasakaaluks seda hella poolt oi kui palju! Ta võiks lõputult kallistada ja tahta, et keegi (loe: Erik) teda pannkoogiks musitaks. Minu jaoks on väga suur üllatus see, et kui Rosannat ootasin, oli mul mingisugune oma kujutlem, kuidas Lenna hakkab beebi eest väga hoolitsema. Välja kukkus hoopis teistmoodi, sest üsna tihti on Rosanna ja Nora kui sukk ja saabas. Käivad, toimetavad ja majandavad. Omal ajal oli Lennat ja Norat nii lihtne kahekesi jätta, sest Leenu oli juba 2-aastaselt meeletult kohusetundlik ja alati tuli oma kesise sõnavaraga ütlema, kui Noral abi oli vaja. Nora seevastu on seda tüüpi, kes Rosannaga kuskil nurga taga sosistab ja käkki keerab. Ma ei teagi, kas ma julgen seda siia kirjutada, aga üks päev tekkis järsku megavaikus. Mõtlesin, et jube kahtlane, hüüdsin, keegi ei vastanud. Erik läks vaatama ja Nora oli Rosanna Lenna narisse aidanud. Siiamaani tekivad natukene külmavärinad peale, kui mõtlen, mis kõik oleks võinud juhtuda. Pärast seda päeva tuleb ikka koguaeg silm neil kahel peal hoida. Pärast lühikest ja konkreetset juttu Noraga hakkas ta aga naerma ja samal õhtul, kui kõik nende magamistoas muinasjuttu lugesime, hakkas ta minu selja taga uuesti Rosannat trepile vinnama. Tundub selline klassikaline laps, kel on suht suva, mida need suuremad plägisevad. Kui Nora on selline, kes teeb ära ja siis hakkab mõtlema, siis Lenna on pigem vastupidi – enne mõtleb ja siis teeb.

Minu meelest ühe pere laste puhul ongi kõige ägedam see, kui erinevad nad olla võivad! Need kaks tegelast on nii väliselt kui sisemuselt nii erinevad. Siin kodus igatahes igav küll ei hakka..

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga