Mitu närvirakku ma viimase kahe päeva jooksul kulutanud olen?

Ausalt, selline tunne on, et Lenna sööb mul närvid seest. Eile oli lihtsalt kohutav päev, hommikul ta vingus ja sörkis sabas oma tund aega. Läksin temaga siis vannituppa, et mähkmeid vahetada ja seal pööras ta täiesti ära kui mähkimislauda nägi. Viskas end  20 korda silda, nii et lõi iga hüppega oma pea vastu seina ära ja läks sellest veel rohkem närvi. Mul aga ei jäänud muud üle, kui asi lõpuni viia, sest olin ta juba paljaks koorinud. Mähkmed sain suure kisaga viltu jalga ja siis läksin ma lõplikult närvi. Ja mulle alati meenub rasedusloengu ämmaemanda jutt, et kui sul tekib selline tunne, et tahaksid last raputada, siis jäta ta sinna kus ta on ja mine ise teise tuppa. No nii ma siis panin oma röökiva lapse vannituppa vaibale, kus ta loomulikult karjus edasi ja läksin ise kööki. Ta oli seal oma õnnetud 2 minutit nutnud ja siis mul hakkas temast hale ja läksin võtsin ta sülle ning ülejäänud karjumised sundisin end lihtsalt rahulikuks. Ma õudusega mõtlen, et kui mina kuulen ülemiste naabrite remondi tegemist, siis kindlasti kuulevad nemad mu karjuvat last. Ja kui see oma tund aega järjest laseb, siis ma ikka imestan, et lastekaitse ukse taga pole.  Küll kahtlustasin, et asi igemetes või hammastes ja kui ta oli juba üle tunni vahetpidamata röökinud, andsin talle valuvaigistit, läks 15 minutit ja siis ta enam ei hüpanud nuttes, vaid naerdes ja jäi mul diivani peal jälle hüpates magama. Ise mõtlesin, et JUMAL TÄNATUD, lõpuks saab vaikust. Lenna magas 2 h 15 minutit, üle pika aja jälle rekorduni ning ärgates oli rõõmus. Aga ei, ei, kus sa sellega. Kui ta oma ärkamisrõõmust üle oli saanud, siis läks trall edasi ja ma hakkasin mõtlema, et asi ehk polegi hammastes. Lennal on mingi uus komme tekkinud, et ta ei taha kuskil üksi olla. Panen ta oma mängunurka ja siis pean salaja ära hiilima kööki, et näiteks õhtuks süüa teha. Läheb max 10 minutit ja kuulen, et keegi tuleb ähkides ja roomates köögi poole mind otsima. Tõstan vaikselt tempot, aga ikka oma asjadega valmis ei jõua. Natukene saan aega venitada, kui talle köögikappidest midagi põnevat kolistamiseks annan, aga sellega teda kauaks ära ei peta. Ja siis ma teengi süüa nii, et üks tüüp lihtsalt vigiseb mu jalgade küljes ja tõuseb mööda siledaid kapiuksi püsti ning karjub. Kui sülle võtan, siis rahuneb ilusti maha ja uudistab kõike, mis alt ei paista, aga ülevalt nii põnev tundub. Ma ei teagi, kas see karjumine tuleb mõne uue oskusega? Ma olen täheldanud küll, et näiteks enne istuma õppimist ning roomamist oli ta samasugune kiusupunn. Nüüd on aga vahe selles, et neid kahte asja ta oskab ning läheb koguaeg julgemaks. Vaikselt harjutab mööda diivaniäärt kõndimist ning lemmiktegevus on diivani äärest laua äärde astuda, enda arvates tõeline kaskadöör. Ja igakord kui maha tahab minna, siis jälle viriseb, sest kardab. Nii et võite kolm korda arvata, kui palju ma viimastel päevadel vingumist olen kuulnud. Ja no kõige parem oli täna, kui võtsin Lenna sülle ja läksin temaga Kassisaba poodi leiba ja piima ostma. See oli tema jaoks elupõnev tripp ja uskumatu lihtsalt, jõuame siis korteri välisukse taha ja ta hakkab täiest kõrist röökima ja silda viskama. Oskaks ta rääkida, siis ta karjuks „MA EI TAHA SINNA TUPPA“. Ei jõua ära oodata, kuni temast kahene saab ja me üksteist kordamööda paika hakkame panema 🙂

IMG_4884

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga