Mitte just tavaline beebide kokkutulek..

Vahepeal on nii palju toimunud, et kerin nüüd natukene aega tagasi, sest nimelt enne jaanipäeva toimus meil kaua oodatud oktoobribeebide kokkutulek. 2018. aasta beebide puhul on küll veider see, et pole sellist ühtset seltskonda, vaid kõik tahavad end kuidagi erinevatesse gruppidesse ära jaotada.  Mäletan, et Lenna ja Noraga oli meil alati üks suurem seltskond, kes koos käis ning kõik teadsid teineteise tegemistest. Eks igal aastal ei saagi ühtemoodi olla. Oktoobribeebidel on vist lausa minu teada 6 erinevat gruppi / chatti, mida ma suures osas passiivselt loen, kuid üks vestlus on meil aegade algusest tänini aktiivselt oma elu elanud. Ei hakka siin detaile kirjutama, kuid ühel 2018 a. märtsikuus sai täiesti suvaliselt üheksa rasedat ühte chatti kokku pandud ning nii erinevad ja sarnased, kui me ka poleks, klappis kohe kõigil üsna hästi. Mul oli kiirelt super äratundmisrõõm, kui chat sai vürtsikalt alguse.. üsna kohe sai selgeks, et seal vestluses ei hakka me rääkima pikalt ja laialt, mis püreesid keegi kokku keedab ja kuidas kõik hästi ökod oma tegemistes on. Isegi sünnitama minnes ei olnud meil juttu, et kuulge lugege ikka kõik raamatud läbi ja keskenduge sisemisele minale. Eranditult olid soovitused rohkem sinna kanti, et ole hea, kohe kui haiglasse lähed.. küsi mitu doosi valguvaigisteid ja anna kohe teada, kui beebi käes. Mõni elas poole ööni teisele kaasa!  Kui tavalises beebi chatis räägitakse pikast imetamisest, perfektsest suhtest abikaasaga või taaskasutatavatest mähkmetest.. siis meil hakkasid juba kuu aja pealt küsimused, oota kaua sa veel imetad? Või siis alles enne kokkusaamist – mis asja, su laps on juba 8 – kuune, hakka otsi kokku tõmbama, sest kuidas sa muidu veini jood? Vot selline toetav seltskond! Mis puudutab mehi, siis siin ma pikemalt peatuda ei saa, mine tea, äkki kellegi mees satub siia lugema. Meie grupis ei eksisteeri sellist “vaata, kui ilus ma olen” fotosid. Rohkem saadetakse pilte igapäevaelust, mis ei ole nii kena nurga alt tehtud.. Ma ütleks, et hästi kirjeldab meid nofilter. Kõik teavad kõigi kohta – pered, abikaasad, lapsed, lehmalellepojad, sõbrad, piinlikud seigad, naeruväärsed juhtumised jpm.  On üsna tavapärane, kui oled tund aega telefonist eemal olnud ja sul on lugeda “300 new messages“. Ja kui ei taha rongist maha jääda, siis ei jää muud üles, kui üle ühe rea kiirelt scrollida. Seltskond on meil kirju – osad Tallinnast, osad Tartust, ka Haapsalust ja isegi Norrast.

Selle aasta jaanuarikuus tekkis mõte, et kui norraka Eestisse saame, siis sätime minu juurde ühe kokkutuleku, mis muidugi et mõista peaks toimuma lastega.. kuid.. nende osa võiks üritusest olla maksimaalselt 2h, sest kammoon, eksole! Mehed pidid põhilöögi enda peale võtma. No näiteks Erik sai imelise öö kolme lapsega ema juures veeta.. mõni mees pidi töölt vabaks võtma , teine jälle kaksikutega Tartu – Tallinn – Tartu sõitma ning üks lausa kell 4.30 hommikul naisele järele tulema. Ei ole see meeste elu lihtne!

Selleks, et mitte tavalist papptopsipidu teha, pakkus just vahetult enne ürituse toimumist ettevõtte Peobox välja, et soovi korral võiksime nende tooteid kasutada. See oli nagu rusikas silmaauku, sest esiteks polnud ma neist varem midagi kuulnud ning teiseks lõpplihtne viis oma laud katta ühes stiilis, ilma et mööda ilma peaks erinevaid asju taga otsima. Mulle jäi kohe silma, et nende sööginõud on keskkonnasõbralikud ning kuna võimalus on tavalise pappnõu asemel bambusest taldrikud/kandikud/topsid/kahvlid/noad võtta, siis ei leidnud ma ühtki põhjust, miks seda mitte teha. Peobox pakub ka tegelikult erinevaid teemapakette, mis on neil kodulehel kõik ilusti näha. Samuti saab ise mingisuguse valiku kokku panna või e-poest mõne toreda dekoratsiooni jäädavalt soetada. Mina käisin neil aga Tallinnas kohapeal ning sain täpselt meelepärased asjad kotti pakkida. Küll aga positiivne on see, et selleks, et tooteid ja pakette rentida, ei pea sugugi Tallinnas elama. Peobox paneb kõik vajaliku pakiautomaati teele ning samamoodi saab ka asjad tagastada!

Nendel tassidel oli superhea lisaelement juures. Nimelt see must jublakas, kuhu peale sai oma nimetähed kirjutada, et pidevalt teistega oma tasse mitte segamini ajada..

Aga üritusest endast! Lauadekoratsioonid saime kätte ning olime ka kutsunud fotograafi Triin Raa veidi jäädvustama, sest ise ei saa ju grupipilti teha. Niisiis seadsime üles ka fotonurga ning selleks, et aega otstarbekalt kasutada, tellisime ka Vapianost toidu kohale. Veel lasin meie truul Unistatsioonil viktoriini kujundada ning sebisin ka sümboolse auhinna lisaks. Normaalsed beebide kokkutulekud on reeglina ikka sellised, kus kõik õndsalt ja rõõmsalt oma lastega mängivad. Meie aga vaatasime pingsalt kella, sest 18.00 pidid isad beebidele järele tulema.. Pärast laste lahkumist hakkas üritus tuure koguma, kuni sinnani, mil pidime peaaegu terrassi maha põletama. Umbes sõrmenipsust saabus tuul ja vihm ning kõik lendas laiali ja sai märjaks, sh ka vesipiibu süsi, mille avastasin alles diivanipadja seest, kui viimaseid asju tuppa viisin. See oli korralik laga. Peaaegu kõik toit läks prügikasti, kuid õnneks olid ühel emal salakrõpsud kotis kaasas. Niisiis kolisime tuppa ümber.. ning oh sa jutt, järgmised 6 tundi veetsime söögilaua taga konkreetselt üksteisest üle karjudes. Kõik tahtsid rääkida saada. Minu meelest oli nii lõbus! Ma ikka naersin tükk aega, kui lõpus kõik emotsionaalselt omavahel rääkisid, küll aga erinevatest asjadest.. Igatahes mul on super hea meel, et nägime pärast 1 a ja 3 kuu möödumist kõikide näod ja lapsed päriselt ära!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga