Minu pesamuna Nora!

Foto: Aleksandra Helk

Ma ei saaks rohkem tänulikum olla selle üle, et noorik end meie perre ära sokutas.  Ta on täpselt meie vastand – välimuselt küll minu suguvõsasse ja iseloomult Erikusse, kuid siiski on temas midagi hoopis sellist, mida kuhugile liigitada ei oskaks. Lennaga võrreldes on nad nii erinevad, sest Nora on hoopis seltskondlikum ja talle meeldib juba praegu, ka mitmekesise sõnavara puuduse korral, teistega aktiivselt suhelda. Tihti teeb ta seda lauldes ja kui talle otsa vaadata, siis tundub nagu oleks tal alati hea tuju. Ta ei tundu liialt analüüsiv, vaid selline vähe vabam hing. Sõbruneb võõrastega kiirelt ning on üldse üsna julge. Alles hiljuti käisime sõbranna lapse sünnipäeval, kus oli suur jänese maskott, kes laste meeli lõbustas. Kohe kui ta uksest sisse astus, nägin, kuidas Lenna kahtlustav pilk kõigepealt minuni küündis, kuid Nora see-eest koheselt praktiliselt nägu vastu jänest, alt üles uudistas.  Muidugi seniks kuni see hiiglama suur tegelane teda kõnetas.

Foto: Aleksandra Helk

Nora on hästi suur läheduse otsija, ta naudib kaisutamist, kallistamist ja musitamist. Seda väljendab ta intensiivselt ka Lenna peal.. kuid katsu sa tema lähenemist vaid eirata! Vastutasuks võid saada kohe ühe solvumise või tou kirja. Nora jaoks on nii oluline, et ta saaks Lennal käest kinni hoida ning üldse väikse õe roll sobib talle hästi! See on kuidagi nii temalik, kuidas ta Lennale alt üles vaatab ja teda igas asjas jäljendada üritab.

Seda väikest tüdrukut iseloomustab hästi julgus, sest sellest tal puudu ei jää! Ei ole tal aega mõelda, kas ta kukub, hoog on parasjagu liialt suur või kass talle kätte hüppab. Kama kaks, peaasi, et põnev ja adrenaliin üleval oleks! Ta tahab Leenuga väga võrdväärne olla ning asjad, mida Lenna juba oma aasta – kaks harjutanud on, on Noral ammu käpas. Ta ronib juba pikemat aega kribinal – krõbinal kõrgustesse. Küll mööda pukke, redeleid, treppe. Tegemist pidi olema kaljukitse mõjutustega veevalajaga ja veel tuliahvi aastal sündinud lapsega. Niisiis ehk on see osa sõna otseses mõttes kaljukitselt ja ahvilt pärit? Ta laseb juba ammu suurtest liumägedest iseseisvalt liugu, kiigub suurte laste kiiguga ja mitte vaikselt, vaid hoog võiks sama suur olla kui Lennal. Naljakas on vaadata, kuidas selline 1.5 – aastane võtab joostes kaugelt hoogu ning maandub jalad õhus, kõhuli kiigel ning siis õõtsub seal rahumeeli edasi – tagasi. Kui Lenna on selline, et veidike komistab ja kukub või end kuhugile ära lööb, tuleb ta kohe sellest teatama.. siis Nora võib samal ajal aga näoli vastu kruusa koperdada, aga kui siht silme ees, siis ikka vaja ruttu püsti tõusta, käed tolmust puhtaks pühkida ja edasi joosta.

Nora on ERAKORDSELT kõva häälega – nii nuttes, kui naerdes. Ma ausalt ei liialda ega valeta! Kõik kes kuulnud, mõistavad. Teda võiks kirjeldada kui udupasun, üle küla mutt, üürgur, sireen ja kokkuvõtlikult on teda võimatu tähelepanuta jätta. Ema, kes elab meist teisel pool ringristmikku, kuuleb alati, kui Nora on välja tulnud ja “oht” tema poole lähenemas. Tema lemmik laul on “Palju õnne sulle”, mida ta laulab täiest kõrist – ÕNNE, ÕNNE, ÕNNNNNNNNNNNNEEEEEEEEE! Ja nii vabalt paarkümmend korda järjest. Talle väga meeldib inimesi tervitada ja ära saata. Enese lahkumisega on tal keerulised lood, sest ta peab vähemalt 5 x lahkudest TADAAAA karjuma ja lehvitama. Igaks kümneks juhuks, et teised ikka märkaksid!  Tal on väga hästi teada, et täiskasvanud tema selja taga salaja magusat söövad. Ta võib olla teisel pool maja, kuid kui ma külmkapist kohukese peaksin vaikselt välja libistama, siis on ta nagu naksti kohal – ANNNAA, ANNNNAA! Minu ema juures suundub ta ka kohe magusasjade kappi ja kuna ta viimasel ajal sealt üllatus – üllatua! küpsist ja kommi enam ei leia, siis lepib ta ka pähklite ja jõhvikatega.  Peaasi, et midagi koguaeg suhu pista saaks.

Vaikselt hakkab saabuma iga, kus ta tahaks hästi iseseisev olla ja ise otsustada ning toimetada. Eriti, mis puudutab riietumist. Ütleme nii, et pluusi saab ta juba enam vähem  pooleldi selga ja püksid jalast, kuid ikkagi ajab jube närvi, kui keegi abi pakkuma tuleb. Tuleb ikka pidada läbirääkimisi nagu Lennaga omal ajal ja nii saab ta lõpuks riidesse ka. Sama käib ka näiteks autosõidu kohta – ise tooli, ise padi ette, ise turvavöö peale. Teooria on tal hea, praktika veel ligadi – logadi.

Mul on igatahes tunne, et see tüdruk toob meile koju veel palju uut ja põnevat! Temas on nii palju särtsu, nalja ja naeru ning minu suurim soov on, et see temast kunagi ei kaoks!

Foto: Aleksandra Helk

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga