Minu kallis vanem tütar!

Ausalt, ma poleks elusees osanud arvata, et minu esimene tütar selliseks asjalikuks neiuks, nagu ta juba tänaseks on, nii varakult kujuneb! Leenul on vanust vaid 3 aastat ja 8 kuud, aga temast kiirgab nii palju täiskasvanulikkust. Kui mul lapsi veel polnud, arvasin, et 3 – aastane on mingisugune eriline titt, kes suurt midagi ei jaga. Muidugi on ka Lenna laps nagu iga teine ja teil pole mõtet siit oodata “näed, oskab algusest lõpuni tähestikku lugeda või liita  – lahutada”. Temas on nii palju muid erilisi külgi, et seda on kuidagi raske sõnadesse panna. Mõtlesin, et ma pole ammu meie pere naistest kirjutanud, niisiis teen algust sellest kõige esimesest.

Foto: Aleksandra Helk

Lenna on hobuse aastal sündinud kaljukits ja olgugi, kas tähtkujude iseloomustusi uskuda või mitte, siis kaljukitsele omaselt peavad need ikka üllatavalt hästi paika. Raamatupoes sattusin täiesti juhuslikult, aega parajaks tehes, lugema ühte raamatut. Ise kihistasin samal ajal naeru, sest nii palju oli äratundmisrõõmu!

  • Kaljukitsest laps on vaikne ja arukas, pannes vanema pidevalt imestama selle üle, kuivõrd täiskasvanuliku pilguga ta maailmas toimuvat juba väiksena näeb. Kusjuures, kui jätta välja ealised iseärasused, siis suures plaanis on Leenu aegade algusest olnud üsna tasakaalukas. Ta pole lärmaja ega jookse sihitult ringi nagu klassikalised lapsed ikka teevad, vaid oma olemuselt meenutab ta rohkem vanainimest. Ta ei ole seda tüüpi laps, kes naerulsui kellelegi vastu jookseb, kui uksest ei astu just parasjagu emme, issi või vanaema sisse. Lennal läheb uute inimestega harjumiseks pikalt aega ning “uued inimesed” võivad olla ka need, keda ta näeb näiteks kord kuus. Muidugi vanusega see muutub ning näeme juba praegu, et korduvalt nähtud inimesed on tema jaoks siiski tuttavad. Leenu pole selline lobamokk, kes julgelt kõigile küsimustele vastaks või astuks ise ligi. Asi pole selles, et ta ei julge, vaid selles, et ta lihtsalt ei taha. Vahel on meil külalised käinud ning ta ei vaheta nendega ühtegi sõna. End peale pressides “Lenna ole nüüd viisakas ja ütle tere!” juhtub see suure tõenäosusega veel vähem. Ta on pigem selline jälgija ja jätab väga- väga palju meelde, mis on “uute inimeste” juures teistmoodi või mida nad parasjagu rääkisid. Hiljem võib sulle lajatada terve hulga küsimusi, millele on endalgi keeruline vastust leida. Lenna on seda tüüpi laps, kellega ma räägin kõigest. Ma ütlen talle ausalt, kui mul on millestki siiber või ma olen väsinud, tüdinud, tige. Me räägime asjadest täpselt nii nagu need on – näiteks surmast, lahkuminekutest,  õnnetustest, lastekodu lastest. Me räägime sellest, miks peab tööl käima, mis teenuste eest me kodus maksame.. mis tingimustes võivad elada teised perekonnad jpm. Minu jaoks on tõeliselt naljakas, kui keegi pöördub Lenna poole sellise titehääle ja titeküsimustega ning mulle tundub, et neiu ise vaatab sellele veel rohkem imelikumalt. Ta on tohutult tähelepanelik, suure empaatiavõimega, kuid samas ka hella hingega. Meil on olnud kodus täiesti veidraid olukordi, mis tundub iga teise jaoks tühine, kuid tema jaoks ääretult suure tähtsusega.  Ei ole oluline mõni parasjagu pooleliolev mäng, vaid tähtsamaks peab ta näiteks seda, et ta mind aidata saaks. Juba Nora raseduse ajal, kui tal vanust oli veel alla kahe, oli ta mulle nii suureks abiks.. kuid seda ei saa eales võrrelda sellega, mis praegu toimub. Toonitan veelkord, et mina temalt abi ei küsi või teda mingeid toimetusi tegema ei sunni. Näiteks Lenna juba teab, et mul on raske Norat tõsta, ma ei tohikski seda pikalt teha või siis mul on mingis olukorras valus ringi toimetada.. olen väsinud või lihtsalt tahan omaette olla. Ja siis ta pakub mulle ise lahkelt välja.. “emme, lähme mänguväljakule, ma võtan Nora ise” – see tähendab siis seda, et lähme teeme midagi, ma hoian terve aja Noral käest kinni (noorik on nõus ilma minuta pikalt matkama vaid siis, kui Lenna käest kinni saab hoida). Hommikul lähen neid äratama ning edasi tuleb sealt “emme, sina istu, ma võtan ise Nora täna riidest lahti!”. “Emme, kas sul on valus? Ära siis tõuse püsti, ma toon ise endale vett” jne. Neid situatsioone on nii palju, et mul esimese hooga kõik ei meenugi. Lennaga räägime veel näiteks Nora arengust ja riietest jpm. Ta saab kõigest nii hästi aru – näiteks panin tüdrukutele lasteaiariideid valmis ning Lenna küsib, “kui Sanna sünnib ja sama vanaks saab kui Nora ning esimesel aastal nimi lasteaias hakkab käima, kas ta saab siis nende samade pükstega minna, kui Nora neid mustaks ei tee?”. Samuti võiks Lenna vabalt juba load saada, sest tema terav pilk saadab alati meie juhtimist ning kui sa kasvõi korra üritad telefoni kätte võtta, tuleb tagant istmelt manitsev hoiatus “emme, sõidu ajal ei tohi telefoniga rääkida”. Turvavöö kasutamine on tema lemmik teema ning ta kirjeldab väga elavalt, et “kui turvavööd peal pole ja juhtub õnnetus, siis võib inimene läbi akna asfaltile lennata. Siis on klaasikillud igal pool ja tuleb teine auto ja sõidab inimesest üle kah veel.” Kusjuures ei mina ega väidetavalt ka Erik pole talle sellest nii rääkinud. Viimase osas ma nii kindel pole, sest Lenna väidab vastupidist.. Aga no vähemalt on asi selge! PS! Lugesin siin parasjagu üle, mis ma kirja panin ning tahtsin siinkohal veel ära mainida, et Lenna võib ka olla väga pöörane, kuid käivitajaks on eranditult suhkur ning vahel piisab ühest kommist tühja kõhu peale ja ta ise vist ka ei usu, milliseks ta muutub. Lõppeb alati tohutu väsimuse, kurbuse ja nutuga, mille peale pisaraid pühkides pühalikult tõotab, et ta ei taha kunagi enam kommi süüa .. kuni järgmise korrani.
  • Vähk ei pea kaljukitsest last õue mängima saates turvalisuse pärast eriti muretsema, sest kaljukits oskab vaistlikult ohtudest hoiduda – on ettevaatlik. Ei riski niisama, tahab kindla peale välja minna. See joon käib Lenna kohta kui valatult. Ma võisin ta juba aastaselt jätta 1 m kõrgusele köögi tasapinnale istuma, et samal ajal kõrval toast kiirelt midagi tuua. Või tihti jälgis ta vahetult kuuma pliidi kõrval istudes, kuidas ma süüa teen. Samuti hakkas ta väga varakult istuma piirdeta kõrgel köögipukil ja ma tõesti ei pidanud muretsema selle üle, et ta seal rabeledes alla potsataks. Tänaseks on Leenu veel asjalikum ning usaldus tema vastu on tohutult suur. Muidugi ega ma sinisilmne pole, sest  – usalda aga kontrolli.. kuid siiani pole pettuma pidanud. Ma võin kodus rahus süüa teha, nii et Nora ja Lenna omaette terrassil toimetavad. Meil ei ole aeda ning neil oleks võimalus kuhu iganes minna, kuid kui Lennale on öeldud, et võite ainult ümber maja mängida või terrassil olla, siis nii ka on. Ja kui Nora reegleid rikub, siis muidugi on Leenu see, kes tuleb esimese asjana sellest kohutavast eksimusest teatama. Ta on täpselt selline laps, et ta tahab proovida, kuid pole selline hulljulge. Julgeks muutub siis, kui on veendunud, et asi täitsa selge on.
  • Eelistab mängida üksi. Leenu on täpselt sellist tüüpi, kes eelistab seltskonnale omaette olemist. Talle ei istu väga lärm ja kõva hääl. Muidugi mänguhoos tuleb tal endal kõike ette ja nii jooksevad nad Noraga ka kodus kott-tooli jooksu või mängivad kulli.. kuid vahel, kui liiga intensiivseks kogu see asi läheb, teatab ta, et tahab üksi lihtsalt olla või rahulikult istuda. Lõpuks on käes selline vanus, kus ta võib rahumeeli kolmveerand – tund aega mängutoas omaette nukkudega toimetada, sealjuures ise seda nautides. Iseloomult on tal nii palju omadusi minult ja me mõistame teineteist super hästi. Lenna pole absoluutselt selline, kes näiteks ärgates kohe hea tujuga kõigiga lobisema hakkaks. Talle üldse ei sobi, kui keegi talle peale lendab ja ma tean seda tunnet nii hästi. Erik on kodus meil see terrorist ja tundub, et Nora läheb tema järgi.. sest hommikul ärgates on vaja NII PALJU RÄÄKIDA ja KOHE rõõmsalt kõigele vastata ja SUHELDA, sest ikkagi HOMMIK ON JU! Lennale väga ei istu Erikuga koos ärkamine ja ma mõistan teda väga hästi, sest ma ise muutun ka kurjaks, kui keegi mind hommikul kohe tüütama kipub. Mõlemad naudime seda aega, kus saab omaette olla ja omi mõtteid mõelda, omas tempos toimetada.
  • Vajab rohkem julgustamist, vähem manitsemist. Me mõlemad tajume, et Lenna on oma loomult hästi korralik ja täpne ning tahab olla selline parimast parim ja pidevalt abistada. Ta ei taha eksida ning võtab selliseid pisiasju nii hinge. Tema puhul oleme me küll seisukoha võtnud, et las ta proovib ka selliseid asju, mida vb iga lapsevanem ei lubaks. Kuna ta on oma loomult nii korralik, siis tahaksime lasta tal olla veidi vabamalt. Vahel innustame lollusi või nõmedaid nalju kaasa tegema. Räägi kõva häälega, kui tahad; jookse paljalt vanaema juurde porgandite järele, kui tahad jne.  Oma last sellise hästi tublina nähes, tekib kange tahtmine öelda – issand võta vabalt!
  • Tunneb end hästi, kui kodus on kord ja üksmeel. Ta on kergelt samasugune väike friik nagu mina. Ma arvan, et ma ise mängingi siin oma eeskujuks olemisega palju rolli.. kuid samas vaadates Norat, siis tema küll minu järgi ei talita. Erinevalt Lennast on tal üsna ükskõik.. Leenu aga ei saa enne rahus magama minna, kui kõik toad on korras. Olulise tähtsusega on mängutoad, sest kõik asjad peavad olema omal kohal. Ei ole nii, et legoklotsid vedelevad kuskil nukutoas laual – olgu neid kas või ainult kaks tükki. Iga asi omal kohal, sõna otseses mõttes. Ta räägib tihti, et tal on kodus hea olla, kui kodu on korras. Nädalavahetusel, kui ma koristama hakkan ja lapsed mängima suunan, saabub Lenna umbes viie minuti pärast ja teatab, et ta tahaks ka ikkagi paberit ja puhastusvahendit ning pärast seda suundub rõõmsalt oma toa ukselinke puhastama. Korra all võtab ta mõnda reeglit nii surmtõsiselt, et läheb endast välja, kui teised neid ei täida. Meil on suve algusest kokkulepe, et söömise ajal me multikaid / telekat ei vaata. Nüüd alles eile sõi Lenna koos Noraga õhtusööki ning täiesti suvaline kanal oli parasjagu lahti. Istusin veidi eemal ja ootasin, et nad oma söömisega lõpetaks. Lenna teatab ühe, kaks ja kolmandatki korda, et emme pane palun telekas kinni. Ma muidugi vastan, et issand las see käib, mis vahet sel on.. sa ei pea ju vaatama, kui sa ei taha. Selle peale hakkas Lenna nutma, et ta ei saa süüa, kui telekas käib, sest see segab ja nii ei saa ta kõht täis.  Tihti lobiseme laste söömise ajal Erikuga omavahel ja kui vähe emotsionaalsemalt rääkima kipume, siis ei jäta Lenna sekkumata – rääkige vaiksemalt ja üleüldse söömise ajal ei tohi rääkida!

Lennal on meile nii palju õpetada ning minu siiras soov on, et ta ei oleks oma hinges nii kammitsetud või kinni mingites asjades, mis ta omale pähe on võtnud. Olen ise selline ja tean, et endal on kindlasti raskem nii elada, kui näiteks “go with the flow” olemusega.. eriti veel väikelapse eas. Samas sisimas on emasüda ikka õnnelik ja uhke, et mul nii armas, abivalmis ja tubli vanem tütar on! 🙂

Foto: Aleksandra Helk

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga