Mesinädalad Korful 10.09-17.09.13 (2. osa)

Reede- Selle päeva valisime päevitamiseks. Selge see, et soojalt maalt ei saa valge nahaga tagasi tulla, seega pühendasime reede ja laupäeva ainult puhkamiseks! Ilmad on Korful endiselt soojad, kuigi siin peaks juba talv olema. Sellel armsal pisikesel saarekesel toimib päikesevärk natukene teistmoodi. Hommikust kuni pärastlõunani on jahedam (ca 25 kraadi) ja kolme ajal on päike kõige tugevam ning soojakraade kuni 30. See meid muidugi ei mõjuta ja reedel olime rannas juba enne 10.00. Rannas on meil alati kaasas kaardid ja snorgeldamiseks vajalikud asjad.  Kolme ajal läks üsna pilviseks ning korjasime oma kodinad kokku ja tegime väikse matka eeslinna. Külastasime pagaripoodi, mis on kreeklaste seas üsna popp. Tegelikult on see popp just hommikuti ning sattusime sinna just sel ajal, kui pagarimees oma poodi kinni hakkas panema. Mõtlesime,e t maitseme, mis head kraami siis pakutakse. Ostsime kaks pirukat, mis olid vähe erilisema nimega ning nägid hoopis teistsugused välja. Saia oli pirukas minimaalselt ning peamiselt koosnes see õuna-kaneelikreemist vms. Ühesõnaga nad teevad oma saiakesi hoopis teistmoodi kui seda tehakse Eestis. Tegime siis väikse pikniku mere ääres ning kuna päev oli puhkamisest nii väsitav, siis läksime puhkasime hotellis veel veidi. Pärast seda käisime ujumas. Me oleme praktiliselt kõik võimalikud vabad hetked vees püüdnud olla. Vesi on siin mõnusalt soolane ja kannab hästi. Snorgeldada on ka kihvt, sest taimi on igasuguseid ning kalad käivad samuti tervitamas. Õhtul käisime söömas. Läksime seekord poole 8 restorani ja kõik kohad olid tühjad. Tundsime end veidralt. Õnneks läks ca tunnike mööda ning inimesed juba vaikselt kogunesid. Siiski oli rahvast vähem kui tavaliselt. Sõime siis nii nagu igal õhtul salatit ja võtsime juurde mingit liha, mille juurde tavaliselt tuuakse ka mõned friikartulid. Seekord mõtlesime, et proovime ka miskit magusat. Tellisime mõlemad omale head paremat ja no tõesti, need magustoidud olid tohutult suured. Viimased ampsud olid tõeline pingutus!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Laupäev – Laupäev ei erinenud väga reedest. Ehk vaid selle poolest, et taevas polnud seekord ühtegi pilve ning rannas sai oldud ligi 7 tundi – selle reisi rekord! Ujusime, fun’isime, snorgeldasime ja tundsime elust rõõmu. Päike võttis väga hästi, sest õhtuks olid juba toredad randid näha. Seega need kaks päevituspäeva läksid asja ette! Õhtul siis järjekordselt einestasime restoranis.  Arved lähevad minu meelest iga korraga ainult väiksemaks. Nagu ennist ka mainitud, siis peamiselt söövad kreeklased õhtuti salatit ja see on küllaltki odav (hind jääb 6-7 euro vahele) ja eks alati võetakse ka miskit juurde. Õhtusöögi arved on meil jäänud keskmiselt 20€ kanti ja mõnel õhtul isegi alla. Toidukvaliteet ja teenindus on hinda kindlasti väärt. Nähakse klientide nimel nii palju vaeva. Meie vaieldamatult lemmikuks kohaks on hetkel Teodoki’se perekonna restoran. Restoran kuulub siis ühele perekonnale, kus ema kirjutab tsekke välja, isa hoiab silma peal ning lapsed/sugulased teevad tööd. Kõik on tohutult abivalmis ning toetavad teineteist. Võiks arvata, et isa on kõrge perepea, kes käsutab ja näitab näpuga, kuid tegelikkuses aitab ta igal sammul perekonna abisatamisele kaasa – korjab mustad nõud, võtab tellimusi ning enne kõike on positiivne ja elurõõmus. Terve perekond on nii usinalt aktiivsed ja sebimine käib pidevalt. Igale kliendile leitakse koht ning ilmselt see perekond ongi restorani põhiliseks tõmbenumbriks, sest absoluutselt igal õhtul täitub see söögikoht alati esimesena inimestega. Kindlasti ei saa väita, et kreeklased on laisad ja ootavad, et kõik teised neid aitaks. See on liiga üheülbaliselt üldistav. Üks asi, mis mind häirib ning mida ma juba mitmes kohas tähele panen on suitsetavad naised. Neid on nii rõvedalt palju ning nad suitsetavad kõik siseruumides. Restoranis süües oli meie ümber neli lauda, kus kõigis suitsetas üks naine. Täiesti tülgastav. Ma absoluutselt ei saa aru, kuidas naised ei mõista, et nad on eemaletõukavad. Aga eks see ole iga ühe enda asi. Selles suhtes olen ma küll tohutult rahul sellega, et Eestis siseruumides suitsetamine ära keelati.

 

 

 

 

 

Pühapäev – Albaania. Pühapäeval sai käidud Albaaniaga tutvumas. Hommikul oli varakult äratus ning hotellist startisime juba kell 8.00. Korful on kõik nii lähedal, et sadamasse sõit võttis aega vaid 10-15 minutit. Siis ootasime seal kohaliku giidi ning lõpuks kui praamile saime, olime kõik juba stardivalmis. Aga kus sa sellega. Praam pidi väljuma 09.00. Siis öeldi, et selge, ootame natukene veel ja stardime 9.10. Lõpuks saime siis teele asuda kell 10. Kellaaegadest nii väga kinni vist ei peeta. Sõit oli mõnus ja lühike. Korfult Albaaniasse on kõigest 20 km linnulennult. Meie sihtkoht oli Saranda, mis on küllaltki väike linn ning seal elab ca 30 000 elaniku. Albaania puhul räägitakse inimeste arvust alati ligikaudu, sest seal pole võimalik erilist statistikat teha. Saranda on ühtlasi ka turistide hulgas kõige populaarsem paik, samuti käib seal palju noorpaare pulmareisil puhkamas. Albaania on ajalooliselt küllaltki sarnane Eestiga, sest mõlemad riigid taasiseseisvusid samal ajal. Saranda, mis pidi olema nii imeline ja arenenud võrreldes muu Albaaniaga, oli läbi meie silmade ikka tohutu sara. Praktiliselt üle ühe maja oli valmis ehitamata ning tee äärtes oli palju prügi. Parematel aegadel alustasid kõik ehitusega ning plaaniti suurejoonelist turismimagnetit, kuid praktiliselt kõik jäi pooleli, sest raha lihtsalt lõppes. Uskumatu on mõelda, et Eesti on nii palju arenenud selle ajaga.  Kohalikud neti- ja nutiajastust ei tea vist miskit. Tegelikult pole midagi imestada, sest riigi eesotsas pole just kõige asjalikum seltskond. Albaanias pidi paljudel perekondadel oma erakond olema – kokku ligi 70 erakonda. Albaania maffia, mida filmides näeme, pole samuti müüt. Riigis on eraldi linnad, kuhu riigivõim ei ulatu  ning politseil asja ei ole. Veel mainiks ära, et Albaanias on keskmine riigitöötaja palk 200 eurot kuus kätte, millest tuleb siis tasuda kogu elamiseks vajalik. Muideks, albaanlased on tohutult uhked ema Teresa üle, kes on just nende riigist pärit.
Meie siis suundusime Sarandast edasi Unesco kaitse all olevasse Butrinti. Loodus on seal iseenesest väga ilus ning rikkumata ning silm puhkab. Külastasime arheoloogia-alal olevad rooma amfiteatrit, bütsantsi basiilikat, rooma templit ja muud.  Bussist välja astudes ja alale sisenedes jooksid ümber minu 3 väikest tänavalast, kes kõik müüsid igasugu käevõrusid. Albaanias üldse oli väga palju näha räpaseid lapsi, kes nurusid igalt poolt süüa. Kurb vaatepilt, niisiis minagi ostsin neilt mõned kulinad.  Vaatamisväärsused olid super-lahedad ning kindlasti on vajalik need teed läbi käia giidiga, kes räägib palju huvitavat juurde. Jäime väga rahule.
Sarandasse tagasitulles oli meil vaba aega ning mõtlesime, et nüüd lähme shoppama ja ostame palju kohaliku kraami. Jama oli aga selles, et pühapäevasel päeval olid osad poed kinni ning just siis kui meie seal olime, oli siesta. Seega polnudki väga linnas midagi teha. Jalutasime mööda promenaadi ja külastasime mõnda üksikut poodi.
Albaania plussiks kindlasti on see, et elu on seal väga odav ning palju on looduskauneid kohti. Samuti on kohalikud väga sõbralikud ja abivalmid, eriti Sarandas nendega kokku puutudes. Võibolla tõelist Albaaniat me ei näinudki, sest Saranda oli kohalike jaoks kõvasti ettearenenud piirkond.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga