Mesinädalad Korful 10.09-17.09.13 (1. osa)

Teisipäev – Lennuk väljus Tallinnast 15.00. Olime juba ilusti 12.30 kohal ning tegime aega parajaks. Sõime, ostsime mõned asjad reisile kaasa ning soetasime kaardipaki. Aeg läks küllaltki ruttu. Korfule sõitsime täpselt kolm tundi ning lend läks väga kiirelt. 18.00 ajal astusime lennukist maha, mõnus soe 30- kraadine õhk tervitas meid ja isegi päike veel paistis. Super mõnus! Saime oma pakid kätte ning suundusime bussidesse, mis viisid meid 2km kaugusel olevasse armsasse 3* hotelli Arion.  Hotellist on ca 200 m randa kõndida ning ca 2 km pealinna Kerkyrasse minna. Kõik on mõnusalt käe-jala lähedal. Korful rannaosa ujumiseks väga palju polegi, kui võrrelda seda Eesti, Türgi või Egiptusega. Siiski parajalt. Hotellis pakkisime asjad lahti ning suundusimegi kohe ujuma.  Päike oli juba loojunud,  kuid vesi oli endiselt mõnusalt soe. Õhtust läksime sööma lähedal olevasse restorani. Nimelt puhkajad siin hotellis väga ei söögi, võetakse ainult hommikusöögid. Lõunati süüakse kohaliku puuvilja ja õhtust süüakse alles pärast kaheksat väljas. Nii siis meiegi. Mõtlesime, et võtame esimesel õhtul siis seda mida tahame. Menüüd muidugi inglise keeles ning kõikidest mereandidest ei saanudki aimu. Erik sõi täidetud kalmaari, mis oli tohutult vastik- vähemalt mulle ei maitsenud. Sööks nagu kummikala. Mina võtsin endale mereannid riisiga. Sain midagi risoto taolist. Täitsa okei oli, aga mitte nüüd midagi VÄGA erilist. Esimese õhtu arve tuli 38 euri + väike tipp. Kuid jälgisime teisi ning kohalikud võtsid praktiliselt kõik ühe salati kahe peale, mida serveeritakse üsna suurelt ning sinna juurde midagi väiksemat – appetizeri või liha vms. Ja alati on kreeklastel mingi saiataoline asi laual.

 

 

 

Kolmapäev– Ärkasime hommikul üsna varakult, sest kell 10 oli juba infotund.  Hommikust saab hotellis süüa 7.30 – 10.30. Olime juba kaheksast üleval, käisime söömas ning tutvusime ümbruskonnaga. Poed ja restoranid on meie hotellile kõik väga lähedal. Ostsime omale kohe ära Korfu kaardi ja kohalike viinamarju lõunaks – lihtsalt imeline. Infotunnis räägiti meile ekskursioonidest ja kohalikust elust. Meie võtame osa siis kahest ekskursioonist- väljasõit Paleokastritsasse (jääb Korful lääne poole) ja päev Albaanias.  Pärast infotundi läksime ujuma. Mõtlesime, et õigete eestlastena paneme oma rätikud ilusti liiva-kiviklibule ja kooberdame sealt ilusti vette. Jalutades on põhi ebameeldiv, libe ja palju taimi kasvab vees. Kuna mina kardan tohutult vetikaid, sest nende sees elab igasugu elukaid, siis alustasin praktiliselt põlvekõrguses vees juba ujumist. Jõudsin siis lõpuks Erikuni ujuda, kes oli kõvasti kaugemal ning klammerdusin ta külge nagu vähkidele kohane. Vesi oli vahepeal madalamaks läinud ning seal oli tohutult taimi. Ma vist praktiliselt karjusin Eriku otsas nii et terve rand kuulis mind, sest tasakaal kadus ja Erik kukkus. Ja oh imet- ta mitte ei kukkunud niisama, vaid kukkus merisiiliku otsa. Mina muidugi alguses tähele ei pannud, sest olin niivõrd ametis vetikatest pääsemisega. Rõõmsalt rannaliivale jõudes nägin, et Erikul enam nii lõbus pole. Õnneks polnud asi nii hull , sest ta ei astunud siilikut endale täiesti jalga, vaid tõmbas selle kohe ära. Sest tavaliselt kui siiliku endale korralikult jalga astud, siis võid end avastada vere seest ja praktiliselt võimatu on astuda. Siis mõistsime, et pole mõtet nii jätkata ja seadsime end sisse platvormi peale, kus oli palju parem päikest võtta ja vette hüpata, kuna jalad põhjani enam ei ulatunud.  Nelja ajal pärastlõunal otsustasime ette võtta väikse retke linna. Päikese käes oli metsikult palav, nii et kui olime kõndinud viis minutit, siis olime juba valmis ükskõik kus vette hüppama. Olime vaprad ja jõudsime ilusti linna. Korful on Kerkyra linnas kaks kindlust- uus ja vana. Mõtlesime, et teeme endale ise ühe vägeva ekskursiooni ja ostsime piletid vanasse kindlusesse (nägu kõigest 2 eurot). See oli üks suurepärane valik.  Kindlus sisaldas igasugu käike, suurt kirikut ja imelisi vaateid. Kõndisime kindluse tippu – tohutult võimas! Vaadet pole võimalik sõnades kirjeldada.  Jäime 110% rahule. Hiljem käisime veel linnas ringi ning suundusime tagasi. Käisime ujumas ning läksime õhtust sööma. Kõndisime oma pisikesel matkal maha ca 7 km. Mainiks veel ära, et merevesi kus ujume on kristallselge ja tohutult puhas, nii et kõik veetaimed on ilusti näha! Seekord läksime õhtustamas teise restorani,  mis jäi meile juba eelmisel õhtul silma. Romantiline õhkkond – armsad küünlakesed väljas, hea muusika. Seekord olime targemad – tellisime endale Kreeka salatit, kana & magustoiduks vahvlit muu hea kraamiga. Kohe toodi meile ilma rahata laule vesi , mis jättis väga hea mulje. Toit oli väga maitsev, maksma läks 26€ – elamus missugune! Teenindus oli samuti suurepärane.

 

 

 

 

 

 

 

 

Neljapäev – Täna oli ekskursioonipäev. Läksime avastama Paleokastritsat. Väljasõit oli kell 9, seega sai jälle varakult ärgatud. Hommik oli kuidagi vaevaline, sest eelmisel õhtul sai hilja magama mindud. Uni on muidu hea, sest vaatamata metsikule soojusele on igas toas korralik konditsioneer. See selleks. Grupis on meil üllatavalt palju pensionäre, nii üksikuid kui paare. Asusime siis teele. Esimesed peatuspaigad viisid meid läbi väikeste külakeste. Kuna hommik oli uimane, siis ei tekitanud esimene peatuspaik erilisi emotsioone. Järgmisena suundusime Vassilakisi perekonna veiniistandusse & poodi. Sealt ostsime kaasa head paremat – roosat veini, päikesekuivatatud tomateid jms. Edasi suundusime esimestele vaatamisväärsustele, panoraamplatvormidele. Käisime läbi pisikesest kloostrist, mis osutus tohutuks turismimagnetiks, kuid koht iseenesest oli imekaunis – ilusa lilleaia ja vaatega. Ilm oli juba temperatuure kogunud ning otsustasime, et uimasele hommikule teeme lõpu kohaliku joogi frapega (teisisõnu jääkohv). Mulle väga maitses, hinnaks sellel 2-3,50€. Igas peatuspunktis oli meil paarkümmend minutit aega, et käia ja vaadata just seda, mida ise soovime. Kõige pikem pausi (ca 3h) tegime me Paleokastritsa südames. Lihtsalt imeline koht, kus oli rannaäär koos jahisadamaga, mis asus kaljude vahel. Olime lihtsalt tunnike vees – koht oli uskumatult ilus. Tegime väikse lõuna, süües  tuunikalasalatit. Aega jäi ülegi, ostsime jälle külaelanikelt mõned ilusad meened ning istusime vee kohale kõrgele müürile kus nautisime lihtsalt aega. Järgmisena sõitsime läbi Lakonese mäe tippu. Teed läksid kõrgemale jõudes niivõrd kitsaks, et bussist mõlemale poole majadeni oli ca 5 cm. Lõpuks jõudsime mäe tippu Makradese külasse. Koht jättis kustumatu mulje. See oli lihtsalt imearmas. Turistele on kohalikud meisterdanud ja valmistanud igasuguseid ilusaid asju. Näiteks oliivipuudest oli tehtud erinevaid tarbeesemeid, oliiviõlist tohutult palju kehale kasulike seepe  ja  erinevat käsitööd. Oli näha, et kõvasti on vaeva nähtud. Eks turistid on suureks sissetulekuallikaks kohalikele. Viimane sihtpunkt oligi hotell. Reis kestis kokku täpselt 9 tundi ning kogu teekond jättis südamesse suure jälje. Lihtsalt imeline. Õhtuks lubas vihma ja äikest, kuid endiselt 30 kraadi. Läksime siis kiiret õhtust suplust veel tegema. Hotelli tagasi jõudes hakkas sadama. See meid ei seganud ja läksime õhtust sööma. Seekord siis kolmandasse kohta. Leppisime juba reisi alguses kokku, et käime erinevates kohtades, et saada paremat muljet. Sõime Caesari salatit & mingit veinikastmes liha. (hinnaks 14 €) Järjekordselt väga hea toit. Restoran oli täpselt merele vaatega ja järsku hakkas metsik sadu ja välk ning ootamatult kadus igalt poolt elekter. Kreeklasi see ei heidutanud. Toodi välja armsad küünlad ning elu läks edasi! Järjekordselt sai mõnus päev õhtusse.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga