Meie uus sõber Luna!

Pea aasta aega tagasi arvasime, et meie plaanid on täiesti pea peale pööratud, kuid õnneks ei andnud tõdemine, et koer meie majja ei saabu, rahu. Eelmine kasvataja, kellelt me koera lõpuks ei saanud, suunas meie pilgud samojeedi poole. Kõik edasine tuli kuidagi loomulikult. Kuskil aasta alguse poole saabus meist mõned majad edasi majapidamisse üks valge samojeedikutsikas. Ühtäkki hakkasin ma antud tõugu aina tihedamalt märkama ning mõne kuu vältel tutvusin mitme samojeedi omanikuga. Tegin pea iga ühega juttu, kes mulle tänaval vastu kõndis. Hakkasin rohkem antud tõu kohta uurima ning mida rohkem lugesin, seda enam ta mulle sümpatiseeris. Lõpuks viisime lapsed ka mitmeid kordi samojeedidega kokku (katsusid, musitasid näod ligi, paitasid. Pärast müramisi-mängimisi ei lasknud käsi pesta ning lasin nägu katsuda kõigil .. ) ning maikuu alguses otsustasin ääri-veeri uurida, kas sealt, kus naaber oma koera ostis, on veel lähiaastatel pesakondi plaanis? Jõudsime otsapidi ühe imetoreda aretajani, kes on ühtlasi väga suur entusiast ning antud tõuga pea 20 aastat tegelenud. Tuli välja, et tal on parasjagu plaanis üks põnevamat sorti pesakond, kuid ei osanud kindlalt midagi lubada, kas kunstlik viljastamine koeral õnnestub. Pereisa on nimelt Austraaliast ja ema Eestist ning protseduure viidi läbi Soomes. Kuna mul oli terve list küsimusi alates tõu ajaloost kuni koera karva eest hooldamiseni, otsustasime juba enne pesakonda kohtuda ning vestlesime pea 1.5 tundi koertest. Saime nii paljudele küsimustele vastused ning mida rohkem ka Erik tutvus, seda enam teda kõik see koeramaailm huvitama hakkas. Otsustasime, et kõik läheb nii nagu minema peab! Oli ju nii palju küsimusi õhus.. kas viljastamine õnnestub? Kas meile üldse emast kutsikat jagub? Ja ausalt öeldes neid kaasnevaid küsimärke oli esialgu väga palju. Mõtlesime ise nii, et kui see koer on meie perekonda ette nähtud, siis jookseb kõik ilusti ja elu paneb ise paika!

Esimene super hea märk oli tegelikult see, et kasvataja elab  meist vaid 10 minuti sõidu kaugusel ning kui on kasvatuslikke või muid küsimusi, millega hätta jääme, on tugi meile kiviviske kaugusel. Mai viimasel päeval saime teada, et vapper ema Iiris peaks olema tiine, kuid see oli esialgu vaid oletus käitumise järgi. 12. juuni käidi ultrahelis ja saime teada, et tittesid on oodata..  Hakkas tekkima kerge ootusärevus, et kas tõesti on meie perekonda tõenäoliselt uus liige tulemas. Vaikselt mõlgutasime mõtteid, kuidas hakkame edasist elu planeerima, nii ruumi, kui aja mõttes. Arutasime, kuidas soovime koera kasvatada selliselt, et ta oleks võimalikult palju kaasatud meie pereelusse. Ja tegin nimekirja kõige vajaliku osas.. 18. juunil saabusid titeuudised ja ma ei suutnud oma silmi uskuda, mis lugesid, et kõik kutsikad sündisid tahetud tüdrukud! Edasi järgnesid kõik arutelud paberimajanduse, vormistamise ning muude õiguste osas. Ütleme nii, et rääkimist oli omajagu, kuid saime ilusti kokkuleppele ja nii tegime broneerimistasu ära. Soetasin endale alustuseks “Kutsika kasvatamine” raamatu ning väga soovitan vastsele koera võtjale! Põhjalik ja üsna step-by-step soovitustega.  Veel tegime esimesed kallimad ostud ära – koerapuur ja föön ning edasi omajagu muid tarvikuid (sööginõud, mänguasjad, tegevuslelud, kammid-kraasid said kasvatajalt tellitud, autosse alusmati, pesamati, joogipudeli, treenimiseks veel maiuseid, mingid traksid ja rihma alustuseks, hambaharjad ja pasta sai isegi soetatud).Koeraga tarvis veel koos ilmselt poodi vaja minna, et sobiv kaelarihm leida. Puudu veel pesemisvahendid ja hetkel ei tulegi pähe, kas miskit oli veel sealt listist. Baklist tellisin veel koeraripatsi nime ja andmetega. Tahaksin sügiseks vaadata veel vihmakostüümi, mis kõhu alt kinni. Kui päris mudamülkas käime, siis säästaks end hilisemast pesust.

Enne koera tulekut lugesime ja vaatasime erinevate kasvatajate videoid, olime pidevas suhtluses kasvataja endaga ning meil oli kokkulepe selline, et kuna me kaasomandis koera osta ei soovinud, siis kutsika valis tema meile ise välja. Kutsikad olid sünnist saati värvide järgi jagatud ning nii vahva kokkusattumus oli, sest me mõtlesime E’ga koerale juba nime varem välja ning selleks oli Luna. Meeldis meile koheselt – selline lühike, kõlav ning sobib hästi meile! Luna aga tähendab Itaalia keeles kuu’d ning kui kasvataja teatas, et meile tuleb koer värviga kollane, siis oli kohe esimene reaktsioon, et ohhh, nii lahe.. äkki see on mingisugune märk. Minu enda lemmik värv on kollane ning kuu paistab ka taevast kollane. Näitan mõnda pisikese Luna pilti lapsepõlvekodust ka.

Esialgu plaanisime lastele vahetult enne rääkida, kuid kuna Leenu oli üsna veendunud, et siia majja tuleb koer, sest miks muidu ema ja isa siin kodus koera raamatuid loevad.. Nii sai lastele räägitud kuu enne koera tulemist, et perega on liitumas üks sõber, keda meie E’ga kasvatame hakkame ning nemad saavad mängimisel abiks olla. Eks ees on “põnevad” ajad – rohkelt õpetamist ja kooskasvamist. Loodetavasti saame ajaga endale toreda kaaslase, kellega koos jalutamas käia ja koos sportida. Vaatan alati veidi kadestava pilguga, kui meie tuttav oma samojeediga mööda jookseb. Aga võtame step by step ja alustame ikka algusest!

Sel nädalal uurisin veel looma kindlustamise teemat ning lappasin läbi erinevaid variante. Osad pakuvad koos kodukindlustusega, aga kuna meil hetkel päris toimiv süsteem, siis mõtlesime, et eelistaksime pigem eraldiseisvat koerakindlustust. Mu üllatus oli suur, sest ma ei teadnudki, et PetCity (kes tundub, et on niigi kõigele mõeldnud), teeb ka IF kindlustusega koostööd ning nendelt on mugav kindlustus osta. Miks me üldse kindlustada tahame? See tundub tänapäeval kuidagi mõistlik. Arstiabi on siiski tasuline ning ei soovi ootamatute juhtumite korral kuskilt sadade-tuhandete viisi niiviisi korraga välja käia. Looma ju ravimata ei jäta ning magama ei pane.  Ühtlasi on koera enda maksumus päris korralik, mistõttu oleks ka veider mitte teda kindlustada. Lemmiklooma saab siis alates 4. elukuust kindlustada ning kuni 8 aasta vanuseni.  Ja hästi tore on PetCity puhul, et nad teostavad enne tervisekontrolli ja see on siis nö kindlustuse võtjale tasuta. Muideks Lunal on ka instagramis nüüd konto, sest otsustasin, et ei hakka enda kontot koera piltidega üle kuhjama. Tema kasvamist jagan edaspidi seal. Ja Luna kontol läheb loosi 100- eurone PetCity kinkekaart! Nii, et kel koduloomad, soovitan osa võtta – https://www.instagram.com/our_yellow_luna/.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga