Meie pere mini-inimene!

Rosannast on vahepeal nii asjalik laps saanud! Tahaks kangesti öelda, et juba suureks kasvanud, aga see on vist see kolmanda ja viimase lapse viga, kus pesamuna jääb ikka pesamunaks. Natuke tunnen küll, et kolmandaga olen järeleandmisi rohkem teinud, kui teistega. See sõõrik saab juba kahe kuu pärast  kahe aastaseks! Ma siin mõtlengi, et äkki võiks sel aastal sünnipäeva kuskil väiksemas mängutoas pidada, et saaks sõbrad ka kutsuda. Kodus tundub see sünnipäeva pidamine kuidagi nii igav. Muidugi ma saan aru, et ega 2-aastasel pole vahet ja ega ta suurt aru saagi, mis asi see sünnipäev üldse on, aga ikkagi! Kodus ka siin vaaritada ja hiljem koristada ei tahaks.

Rosannaga oli vahepeal selline huvitav lugu, et olin koguaeg valmis teda panema samasse riiklikusse lasteaeda, kus Lenna ja Nora ka esimesel aastal käisid. Vaim oli valmis, kõik vana hea ja tuttav, õpetajad ja juhtkond teada! Juhtus aga nii, et kohta ei saanudki. Ainukeseks väljapääsuks oli erahoid/lasteaed ning nii me siin valisime, kuni lõpuks otsustatud sai. Käisin siis veel tööl ja võtsin kaks nädalat puhkust, mille jooksul tahtsin Rosanna ära harjutada.. Selgus, et kahest nädalast sai üks ning see üks nädal sisaldas ainult kolme päeva. Lõpuks aga tuli välja, et saame kolme päeva asemel hoopis ainult kaks päeva kohale viia, mis oli täpp i’l, et mul endal tuleb elus veidi korrektuure teha. Lahkusin töölt, kuid otsustasin ta ikkagi selleks kaheks päevaks lasteaeda jätta.  Rosannal läks harjutamine väga hästi! Esimesel päeval viisin ta õue mängima ning pärast 10 minutit tundus, et võiksin juba vabalt ka esimeseks korraks ta sinna jätta. Leppisime kokku, et olen lähedal ning vajadusel õpetaja võtab ühendust. Tulin lõpuks tunni pärast tagasi ja Rosanna oli rohkem jälgija rollis olnud, kuid väga asjalik. Järgmisel korral jätsin ta samuti tunniks õue mängima ja õpetaja näitas talle vahepeal ka siseruume ning kolmandal korral oli õueajast lõunauneni. Ja sealt edasi siis hommikust lõunaunne ja nüüd juba käib kahel päeval asjalikult 8 – 16ni kohal. Erik rääkis, et üksikud hommikud on ta läinud väikse nutuga, kuid kohe tasa jäänud. Nüüd viimane nädal aga on kohale jõudnud, et see ongi see koht, kus käiakse. Hommikul laseb ise käest lahti ja läheb õpetajale sülle, ütleb tsau! Hästi tore! Lenna ja Nora olid sama masti lapsed, kellega lasteaias käimine algas väga lihtsalt ning õpetajalt kuulsin terve esimese õppeaasta vaid kiidusõnu.. Rosanna kohta öeldi samuti “et oleks selliseid lihtsaid lapsi veel” .. küll aga oma frustratsiooni elavad nad ikka välja, lihtsalt kodus.  Nüüd tean, et pean ise rohkem olemas olema, kui rosin koju tuleb. Tulek on meil tavaliselt hästi rahulik – jutustame, snäkib autos, vahel käima kuskilt veel läbi või võtame suuremad tüdrukud peale. Tahab palju süles olla, kaisutada. Üldse hästi suur kleepekas. Soovitatav on kõik asjad kodus enne ära teha, sest pärast lasteaiapäeva tema kõrvalt näiteks süüa teha enam ei saaks.

Muidu on kodus täitsa tore kratt! Toimetab viimasel ajal päris palju nukkudega ning sõnu hakkab tasapisi lisanduma (tita, katki, hüppa, juua, laulu.. ). Pakun, et üks korralik pläkutis saab temast umbes 2.5 – aastaselt. Üritab hästi palju järele öelda. Sõnad muidugi omamoodi, aga abiks ikka! Viimasel ajal on Lennaga ka mängima hakanud ja mingisuguse klapi leidnud. Päris tihti möllavad kahekesi batuudil ja hüppavad üksteist pikali. Noraga on neil koguaeg hea side olnud ja tema poolt on ta väga hoitud. Üldse armas on vaadata, kui suuremad talle spontaanselt ütlevad “niiiiiiii nunnnnu oled Rosanna”. Tahavad teda alati enne magama minemist kallistada ja musitada. Loen seda siin muiates järele, sest kõlaks nagu ideaalne õearmastus. Teisest küljest näen, kuidas Rosannale meeldib tegelikult väga ka üksi kodus olla. Mõnel päeval on tüdrukud kuskil sõidus või eemal mänginud ning tema siis naudib kogu seda vaikust ja tähelepanu. On kohe kuidagi palju rõõmsam ja rahulikum! Arusaadav ka, sest muidu vaja ikka 3 – ja 5 – aastasega maid jagada. Mulle jääb aina enam mulje, et meie peres jääb kõvem hääl peale. Rosanna on Noralt omajagu õppinud, nii et teab päris hästi, kuidas nuppe vajutada.

Rosanna sööb meil ammu juba suure laua taga, istub küll vahepeal põlvede peal, aga vähemalt ulatub. Päris pikalt on olnud ka päeval lutivaba (vist isegi mitmeid kuid?) ning nüüd teeme tööd, et öösel ka sellest lisavidinast lahti saada. Teeme vaikselt edusamme või õigemini loodetavasti nüüd nii jääbki. Üleeile õhtul viskas ta enne magama minemist luti lollitades voodi alla, sinna see jäi. Esimene öö lutita! Eile saatsin ta lasteaeda ja kirjutasin veel õpetajale üle, et proovigu lutita, aga kui ei õnnestu, siis pole hullu. Läksin õhtul järele ja oh imet, magaski lutita! Eile õhtul jäi jälle lutita ja oli terve öö selleta. Poole öö pealt tõi Erik ta meile ja hoidsime veidi hinge kinni, et pärast tõmbab tralli üles, aga teda lohutas hoopis minu otsas magamine. Loodetavasti oleme nüüd õige hetke ilusti ära tabanud ja saame öisest lutist ka priiks. Vahepeal tutvustasime ka potti, nii et nüüd teeb oma toimetused wc’s ära, kuid mähe on ikkagi veel väljas käies ja lasteaias all. Ilmselt varsti õnnestub päevasest mähkmed ka täielikult lahti saada.  Proovime siin ikka patsi tegemist ka harjutada, kuid see pole vist eriline meelistegevus. Mind ikka jätkuvalt hämmastab, et ma Lennale omal ajal punusin juba ilusaid kalasabasid pähe. Rosannaga juba suur võit, kui tuti pähe saab!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga