Meie pere säravaim laps sai eile 4-aastaseks! Nora on olnud võrreldes teistega sünnist saati see lihtsamate killast. Muidugi on aegajalt vimkasid sisse visanud ning öösiti pidanud temaga tehnilises ruumis aega veetma kuid enamuse ajast on ta siiski olnud see pere rõõmupall kallistamise ja musitamise fänn. Lähedus on tema jaoks nii oluline ja seda on kohe aru saada, kui seda peaks olema vajaka jäänud.
Neljasena tundub, et hakkab rohkem seda iseloomu ja sõnakust sisse viskama. Alles hiljuti oli meil üle pika aja päris suur tüli, kui kuulsin, kuidas ta lasteaias oli suure suuga rääkinud, keda ta ikka kutsub ja keda ei kutsu oma sünnipäevale. Me oleme tegelikult algusest peale võtnud hoiaku, et ei pea sünnipäevasid terve rühmaga. Lenna puhul oleme lasknud kutsuda bestikad ning viimane sünnipäev oli üldse nö tüdrukute pidu. Õnneks Lenna rühmas on meil vanematega juba algusest peale hea klapp ja kõik on sellised arusaajad.. Nora rühmas on aga septembrikuust pea kõik uued lapsed ning kutseid oli küll raske välja saata. Leppisime kokku, et proovime viie lapse piires püsida ning kutsume need, kellega kõige enam mängib. Eks see on ka välja kujunemas, aga no kuskilt tuli algus teha 🙂 igatahes tüli juurde tagasi tulles, siis Lenna puhul olen ma kuidagi alati harjunud olnud, et ta selline rahulik ja sai juba kolmeselt aru, mis on viisakas ja mis mitte. Nora puhul viskab emotsiooni kordades rohkem sisse ja mul on kuidagi raske aru saada, et miks tema aru ei saa. Aga eks nagu ikka, hinga sisse ja välja ning lihtsalt räägi, räägi, räägi. Kusjuures Norale on veel väga iseloomulik ebameeldivate teemade ajal minema kõndida ja üks hetk tagasi tulla nagu poleks midagi olnud.
Nora on südames tegelikult nii hellake ja tihti tuleb ette, kus ta on õnnetu ja selle peale väljendab end nagu väike täiskasvanu – “mul on praegu kurb tuju”. Kurva meele saab tal alati pühitud umbes 100 musi ja vahukooresaiakeste jutuga. Nora on selline seltskonnahing ning tõmbab kiirelt teised kaasa. Oleme temas nii palju tähele pannud, et vahet pole, kas on tema või kellegi teise üritus või kas külalised on üldse Lenna pärast kohale tulnud. Nora on alati see, kes ütleb, et nii nüüd teeme nii ja naa. Sina lähed sinna, tema tänna ja tulge ma näitan teile. Kui ta ei ole pikalt oma lähedasi inimesi näinud, no näiteks vanaemasid ja tal on suured jutud rääkida, siis tal tuleb see kõik nii paisu tagant. Alati läheb kõige häälekamalt ja ilmekamalt teistele vastu.
Noras on hästi palju sellist lapselikku tüdrukulist. Lenna esimese lapsena kasvas kuidagi nii varakult nii suureks. Naljakas on vaadata, et Norat ajavad siiamaani naerma kõige lambisemad naljad. Meil on kohati isegi harjumatu, et ta on nii selline lapselik laps. Igasugused peavõrud, meigiasjad, küünelakid, kleidid, ükssarvikud, õhupallid, printsessid, sädelus – see pakub talle tugevalt pinget. Lenna meil esimese lapsena oli hoopis ristivastupidi. Huvitus varakult hoopis täiskasvanulikemast asjadest. Mänguasjad jätavad teda tihti külmaks, selle asemel valib juba üsna varakult rohkem sellise meisterdamise, joonsitamise, kirjutamise. Naljakas, et ühe pere lapsed nii totaalselt erinevad on.
Nora on üldse super hea suur õde! Talle päriselt läheb korda, kuidas Rosanna oma asjadega hakkama saab. Selline väike emme – hoolitseb ta eest, aitab nii palju kui oskab. Pidevalt tuletab meile meelde, kui Rosannal on probleem ja keegi seda tähele ei pane lihtsalt ignoreerib.
Vot selline tore mann on see meie Nora!