Me saame pliksi!

Otsustasin lõpuks oma rõõmu teistega ka jagada. Praeguseks juba perekond, sõbrad ja mõned tuttavad teavad, et ootame Erikuga oma esimest last! Ise sain teada 21. aprill ja rõõm oli üüratu, sest laps oli väga oodatud. Sada mõtet oli peas, aga teadsin juba ammu, et seda uudist ma Erikule küll nii muuseas telefonis ei ütle. Niisiis ei jäänud mul muud üle kui oma sõbrannale Laurale helistada, kes ootas mu rasedaks jäämist umbes samamoodi nagu mina. Olin kindel, et esialgu ma ei tahagi, et keegi teine teaks, kuni uuringud tehtud pole. Tavaliselt lähevad sellised jutud väga kiirelt liikvele. Erikule teatasin sama päeva õhtul. Ta ei osanud absoluutselt aimata, sest tööl olid kiired ajad ja muud mured. Tegin õhtusöögi ja ütlesin talle, et tööstressi kõrvale tegin väikse kingituse ka, ehk läheb tuju paremaks. Erik siis avas oma kingikoti, kust võttis kõigepealt välja valged papud (ei jõudnud veel kohale) ja siis raamatu „Isa, mis isa” (siis vaatas kahtlustavalt) ja kui ütlesin, et lugegu raamatu pühendust, siis lõpuks jõudis ka emotsioon järele. Sain selle kõik õnneks videosse, mida on kunagi tore vaadata. Erikul oli muidugi ääretult hea meel!
Perekonnale plaanisime tegelikult teatada mai lõpus, aga kuna Erik läks sel ajal 10’ks päevaks sõjaväkke ja tagasitulemise päeval läksid minu vanemad just kahenädalasele reisile, siis otsustasime kõigile rääkida varem, emadepäeval.  Minu vanemate juurde sõites olin nii närvis nagu läheks eksamile. Koguaeg mõtlesin, et pärast see teatamine kukub imelikult välja.  Tegime Erikuga enda jaoks asja lihtsaks ja kirjutasime emadele ja vanaemale kaardi, mida nad siis kõva häälega ette pidid lugema. Minu perekond sai esimesena teada ja emotsioonid olid imetoredad, oldi pisarateni liigutatud ja siis hakkas suur kallistamine ja õnne soovimine pihta. Meil juba omajagu harjutatud ka. Eriku perekond reageeris tagasihoidlikult, aga silmis oli siirast rõõmu näha! Naljakas on üldse jälgida inimesi, kes on varem lastega kokku puutunud ja neid kes väga pole. Neilt kes väga pole, tuleb tavaliselt kaks peamist küsimust, mis sugu ja millal sünnib? Need, kel aga kogemusi, nende jutt triivib kõik sinna, kas uuringud on korras ja millal järgmine arstivisiit on. Aga eks lõpuks kui ise last oodatakse, saadakse aru, et pole absoluutselt vahet, kas on poiss või tüdruk või millal ta sünnib, vaid see, et laps areneks normaalselt. Olgu siis öeldud, et sünnitähtaeg on esialgu 25.12.14,  nii et täitsa jõululaps!

Sõpradele/sõbrannadele teatasime juuni keskel ning kõigil oli hea meel! Siiani polegi ühtegi veidrat küsimust või loengut saanud teemadel nagu näiteks “miks nii vara?”, “nüüd kui lapse saad, jäädki koju istuma”, “noorus on läbi” ja muu jura. 
Soo kohta veel nii palju, et olin siiralt üllatunud kui mulle helistati ja öeldi, et on tüdruk. Olin täiesti veendunud, et kuna meie peres ja Eriku peres kõik on poisid, siis sealt peab ikka poiss tulema! Tuleb hoopis plika meestekarja! Lõppude lõpuks pole vahet! Rõõm oleks suur mõlema puhul 🙂
Pilt tehtud 05.06.14.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga