Lobapostitus

Ma olen nii kaua oodanud seda lobapostituse aega, kus lihtsalt trükin seda, mis parasjagu pähe tuleb. Naljakas, kuidas siiralt uskusin, et Eriku kojujäämine kuidagi aega juurde tekitab. Reaalsus on see, et tempo on kordi kiirem, kui oleksin osanud arvata. Peab tõele au andma ning tunnistama, et see on suurelt ka enda planeeritud ja mõnes mõttes mulle isegi meeldib tegus olla. Vahel tundub, et võtan endale liiga palju ette, kuid samas nuriseda oleks ka patt.

❤ Aasta algus on alanud meie jaoks tegusalt ja suurte plaanidega. Mõne asja jätan veel enda teada, kuniks päriselt tegudeni jõuame. Küll aga naljakas on tagasi mõelda möödunud aastale, mil sai ikka ümber nurga kuuldud “mis te nüüd siis kahekesi kodus tegema hakkate?”, “Erik tahab kindlasti pärast esimest kodus oldud kuud tööle tagasi minna” jpm. Erik jäi juba 2018. aasta lõpus töölt koju ning tõesti, alguses oli veidi keeruline. Mina sisimas kartsin, et ehk tekib olukord, kus ta elab justkui sama elu edasi, selle vahega, et tööl ei käi ning käisin ikka järjepidevalt ajudele, et mulle absoluutselt ei sobi, kui mina enamus kodus üksi ära pean tegema. Ma isegi ei tea, kust selline seisukoht tekkis… ilmselt sellest, kui nägin, et puhkuse esimesel hommikul olid kõik toad segamini. Erik jälle üritas selgeks teha, et ärgu ma kujutagu ette, et ta iga päev koristama hakkab (mis polnud tegelikult minu mõtegi).. ühesõnaga sellised põrkumised viisid nii kaugele, et me kaks päeva ei suhelnud. Siis saime aru, et toredad pseudoprobleemid meil küll.  Hea ongi, et selline jaburus kohe alguses ära oli, sest edasi loksus kõik kuidagi iseenesest paika. Okei, täpsustan – ikka tänu mulle. Tegin meile üsna sisutiheda nädalakava – kes millistel päevadel lapsi toob/viib, trennipäevad, vaba aeg, lastega ühine aeg jpm. Lõpuks kujunes meil välja, et tüdrukud käivad kolm korda nädalas lasteaias ning need päevad on ühtlasi meie trennipäevad. Kord nädalas on emmal – kummal vaba hommik – viib lapsed lasteaeda, käib trennis ning teeb omi asju kuniks taas aeg lapsed peale korjata. Ühel hommikul käime koos trennis (mis on küll viimastel nädalatel veidi ümber mängitud) ning koju tulles toimetanud koduasjadega. Ühine hommik annab meile aja kahekesi olemiseks ja on ühtlasi 2n1, sest nii saab minu ema ka Rosannat tundma õppida.  Teisipäeviti on naiste hommik (mina, Lenna, Nora ja minu ema), mil käime koos ujumas ning reede – laupäev – pühapäev on nö pikk pere-nädalavahetus. Igasse nädalavahetusse on midagi planeeritud – kas külastame ämma, on mõni sünnipäev või käime tüdrukutega mängutoas, söömas või kuskil kodust väljaspool. Naljakas on mõelda, et me tegelikult Erikuga oleme kahekesi üsna vähest aega kodus ning nädala sees ei puutu tihti kokkugi. Vahel on tunne, et võiks ju lihtsalt ühel päeval koos kodus tiksuda ning ükskord nii ka läks, kui tervis alt vedas.. kuid siis oli jälle tunne, et ei kasuta aega maksimaalselt hästi ära. Võibolla see on mingisugune kiuks, mis on tekkinud selle aastaga, et jumala eest kvaliteetaeg raisku ei läheks.

❤ Muidugi  hetkel on õhtu käes, kõik lapsed magavad, majas on mõnus vaikus ning tahaksin siia kirja panna, et elu kolme lapsega on väga lihtne! Ma taban end alati sellelt mõttelt ka siis, kui kodust eemal olen. Laias laastus ju tegelikult on ka. Lenna on oma loomult leplik ning mõistev tüdruk, Nora toob koju jällegi nalja, naeru ja särtsu ning tema saab endale täisealiseks saades küll medali ning aukirja “kõige lihtsam laps”. Neljane laos on ilmselgelt juba mõistlik, tubli, iseseisev. Lenna harjutab vaikselt ka köögis toimetamist – võtab ise toiduained, koorib/hakib omale puuviljad ja sellised lihtsamad asjad tulevad juba üsna hästi välja. Ma ei oskagi konkreetselt välja tuua, mis on Lenna puhul keeruline. Nora seevastu on ehe kahene, kel sõnavara veel kesine, kuid tegudelt asjalik tegelane! Miks ta meil lihtsa lapse alla liigitub? Ma ei suuda seda siiani uskuda, aga mähkmevabaks sai just kui üle öö ja juba üle poole aasta tagasi! Tänaseks jääb ta iseseisvalt lõuna – ja ööunne. Ma ei julgenud siin varem rõõmustada, kuid päev enne kaheseks saamist oli ta nõus koos Lennaga, kahekesi, uinuma (igaüks muidugi oma voodis) ning nii on ta juba 20 päeva järjest läinud. Ma lihtsalt ei suuda ära kiita, sest see rõõm ja aja kokkuhoid on meeletu. Tavapärase 1  – 1.5h asemel läheb nüüd 15 minutit.  Ja eks see “kolm last – täitsa tehtav” tuleb ka sellest, et saame väljaspool kodu vajaliku hingetõmbeaega. Meil on hea backup, kuid samas saame ka mõlemad üksi kolmega hakkama. Küll aga see ei ole kunagi meil mingisugune esmavalik. Me oleme tegelikult ka kokku leppinud, et sel aastal, mil elame ja hingame suures osas perekonna heaks, ei jäta me teineteist hätta. Kõik on tehtav, aga kaaslase närvid loevad ka midagi.  Olen end tabanud mõttelt, et ilmselt me oleme mõlemad veidi raamides kinni. Muidugi oleks võimalik palju lihtsamalt elada, näiteks kogun põnnid kõik õhtul meie ühisesse voodisse, uinume koos ja vean nad siis öösel taas laiali.. aga minus ei ole seda soont. Ma teen enne hambad ristis, aga iga laps magagu oma voodis.. ma siiberdan enne öösel kahe toa vahet, kui magan kõigiga üheskoos… ma tõusen öösel imetamiseks 2 korda voodist täiesti püsti, et laps sealt välja võtta – sööta ja tagasi panna, enne kui temaga kaisus magan. Ma ei tea, miks ma selline olen.. aga olen. Õnneks Erik aktsepteerib seda sama elukorraldust.

❤ Ma olen üsna põnevil, kuid samas ka veidi äraootaval seisukohal sügise osas. Nimelt Nora hakkab käima Lennaga samas lasteaias. Ma armastan meie piirkonna lasteaeda, sest see on 5/5 ning väärt iga oma eurot, kulutatud aega ja südamega juures olemist. Eriliselt tore on meie uhiuus, kuid väiksem majake, kus on vaid neli rühma. Lasteaed asub metsa ääres ning lastel on ideaalsed võimalused reaalselt kõigeks. Olen varemgi kirjutanud, et huviringide mitmekesisus on imeline.. meie alles neljased saavad käia laulmas, tantsimas, joogatamas, keele- ja liikumistundides, ujumas.. lasteaias käib tihti teater ja mis kõige tähtsam, õpetajad on seal suurepärased! Võite arvata kui elevil ma olin, kui kuulsin, et ka Nora saab tahetud majja koha. Noh jah.. koha saab ta liitrühma! Ei osanud sellest alguses midagi arvata, kuid nüüd on nii palju küsimusi üles kerkinud. Uskuge või ei, aga kokku lähevad 2 – ja 7 – aastased lapsed. Ehk siis Nora rühmakaaslasteks on eelkooliealised poisid ja tüdrukud. Minu esimesed mõtted olid, et kuidas õppetegevus nii läbi viiakse? Kas suuremad lapsed kuidagi negatiivselt väiksematesse ei või suhtuda (kiusamine, narrimine jms)? Kas Nora läheb tõesti olematu sõprusseltskonnaga kunagi kooli edasi?  Aga ma olen avatud kõigele ning vaatame, kuidas minema hakkab! PS! Kui mu lugejaskonnas on lapsevanemaid, kes on liitrühmadega kokku puutunud, siis palun kirjutage mulle oma kogemusest lähemalt – oleksin väga tänulik!

❤ Aeg läheb nii kiirelt, et kui ise plaane ei tee, siis jäävadki need tegemata. Olen püüdnud sättida nii, et saaksime mõne aja tagant kuskil käia. Veebruarikuus käisime kinos ja vaatasime Klassikokkutuleku kolmanda osa ära. See ei kannata kriitikat, seega ma siinkohal pikemalt ei peatukski. Märtsikuus saab teatrisse minna! Aprillis sõidame kolmeks päevaks Rakvere spasse. Juunikuus vist külastame Saaremaa GOSpad ning juulikuus võtame esimese ööpäeva kahekesi olemiseks. Plaanis on minna Riiga, Ed Sheeranile. Tegelikult sinna kanti jääb ka Eriku juubel ning ei teagi kuidas või millal, aga tegelikult tahaks seda ka ikka tähistada! Muidugi teevad ka väiksemad käigud palju rõõmu. Näiteks juba täna lähme Lenna ja tema (loe: minu) sõpradega Nukuteatrisse etendust vaatama.

Mulle tundub, et see postitus läheb juba jube pikaks, niisiis tõmban rõõmuga otsad kokku. Oli tore! Loodetavasti saan järgmisel korral rääkida, mida uut meil kodus plaanis teha on 🙂

5 thoughts on “Lobapostitus

  1. Saskia says:

    Hei!

    Mul endal lasteaedadega otsest kogemust veel pole, kuid vennalapsed (3 ja 6) käivad liitrühmas ning nii palju kui ma kuulnud olen, peaks see pisema jaoks just arendav olema, endast suurematega koos mängimine jms. Probleeme küll ei tea et olnud oleks

    Kõik koos ühes voodis magamine ei oleks ka mulle aktsepteeritav… Isegi kui lapsed saakski niimoodi normaalselt magada, siis ma ise kindlasti ei suudaks ennast niimoodi välja puhata. Mul tegelt praegugi ebamugav, kui ainult 1kuune kaissu kipub jääma. Üritan küll teda öösiti ka oma voodisse panna, aga ta suht tissipuuk ja ma ise kipun ka ära kustuma. Teil kolmega poleks see koos magamine mõeldavgi minu arust…

    Sinu jutu peale otsisin Nora potitreeningu postituse üles ja lugesin uuesti. Praeguseks ta ju täitsa mähkme vaba? Kuidas öisest mähkust lahti saamine läks?
    Meil 1a9k laps päeval ilma mähkuta, õues, külas, magades mähkuga. Üldiselt püsib kuiv, aga potile küsimine on kuidas kunagi… Tavaliselt tuleb väike sorts püksi, siis hoiab kinni ja küsib potile. Ehk siis põhimõtteliselt saab asjast aru, aga tunnetus pole veel käes. Enne vist päris mähkmevaba elu ei katseta…

    Saskia

    • NautigeHetke says:

      Vot, kui tore kuulda! Loodan, et meil läheb ka libedalt see lasteaiatee.

      Mähkmevabaks saamisel ongi kõige olulisem, et laps ise aru saaks.. siis üldjuhul tuleb see ruttu. Pealegi suvi ju ees, siis läheb veel lihtsamalt.
      Öine mähe tuli meil alles nüüd tunduvalt hiljem. On küll juba pikalt kuiv olnud, aga vahepeal enda mugavusest panime ikka alla 🙂

  2. Kati says:

    Minu lapsed käivad liitrühmas Tallinnas. Aga meil ei ole nii, et on 2 ja 6/7 aastased, vaid igast vanuserühmast u 6 last: u kuus 2/3 aastast, kuus 3/4 aastast, kuus 4/5 aastast ja kuus 6/7 aastast, kokku 24 last. Üldiselt päris 2-aastaseid ei tahetagi sinna võtta, pigem 3 või kohe 3 saavaid. Õed-vennad on ühes rühmas, mis on super. Kogu rühm on nagu perekond. Suuremad aitavad väiksemaid. Õppetükid on eri raskusastmetega, aga sama teemaga. Näiteks, kui peavad maalima lumememme, siis väikestel on osa valmis maalitud jne. Suurem koormus õpetajatele ilmselt. Samas aitavad suuremad väiksemaid riidesse jne. Mul ei ole kogemust tavarühmaga, aga ma olen liitrühmaga ülirahul ja ei vahetaks, kui võimalus oleks, mitte mingil juhul. Minu jaoks on ka suur asi, et mu lapsed on ühes rühmas. Nooremal oli nii hea lasteaeda minna – vend oli ees, juhendas ja aitas, kus vaja.

  3. G. says:

    Mina ise olen liitrühmas käinud kunagi. Ei mäleta küll, et oleks probleeme olnud ja meiega tegeleti ka vastavalt vanusele (kui ma õigesti mäletan). Käisin vennaga samas rühmas, kes on 4 aastat noorem, kelle jaoks oli see alguses kindlasti hea.
    Mäletan seda, et kuna mina olin kohe kooli minemas, siis kippusin ise väiksemaid õpetama ja kasvatama 😀 Nii et ma usun, et väiksematele on see kindlasti väga arendav. Kui ma lasteaeda läksin, siis oli seal terve rühm selliseid, kes kohe kooli läksid ning mina ja üks veel, kellel oli aasta aega. Muidugi me saime lugemise ja muu ettevalmistuse aasta varem kätte.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga