L’ist, riietest ja muust.

Nüüd on ametlikult viimane trimester käes ning 90 päeva on veel rasedust jäänud. Ei-ei, ma ei loe iga päev tunde tähtajani, mul on selleks telefonis äpp (“I’m Expecting”), mis minu eest arvutab 🙂 Eile sai juba 27 nädalat täis, 13 veel ainult jäänud. Mäletan, et kui Erik sõjaväes oli, siis ca viimased 13 nädalat ma lugesin päevi, et ta metsast välja saaks. Nüüd umbes sama pikk aeg jäänud. Käisin siis eile ämmaemanda visiidil. Kõik oli tip-top. Kuue kuuga kaalu juures 5,9 kilo, nii et täitsa rahul. Ehk jään nüüd ikka viimase kolme kuuga sinna 10-12 kilo vahele. Järgmist kohtumist oktoobri lõpus ma enam väga ei oota, sest siis pean vereanalüüsi viima ning vaadatakse, ega ma juhuslikult paari kuuga HIVi endale ligi pole saanud (mind ajab igakord nii naerma, kuidas ämmaemand surmtõsiselt räägib, et jaa nüüd järgmine kord kontrollime, ega sul HIVi pole. Kaks kuud tagasi juba kontrolliti, no tõesti? Aga ju siis on vaja), kontrollitakse veresuhkrut ja muud. Seda veresuhkru tulemust ootangi kõige vähem. Rasedatel nimelt on see tavaliselt kõrgem kui muidu ning möödunud kord oli see mul 5,2, kuigi võiks alla viie olla. Ja nüüd kui peaks kõrgem olema, siis mind saadetakse tegema mingit nõmedat testi, kus peab jooma hunnik glükoosivedeliku tühja kõhu peale. See ei kõla üldse hästi! Ämmaemand ise räägib ka, et ega see tore olema ei saa. Emadel veresuhkur normaliseerub pärast lapse sündi, aga kardetakse just, et äkki süüakse laps liiga suureks. Põhimõtteliselt peaksin ma oma menüüs puuvilja tarbimise minimaalseks viima. Jube- jube, ei kujutagi ette, mis ma siis sööksin. Praegu söön 1-2 puuvilja päevas ja see tundub nii asendamatu. Loodetavasti nii hullu stsenaariumi järgi ei lähe, kuigi seda rasedusdiabeeti ma endale kirja küll kuskile saada ei tahaks. Õnneks on nii vähe veel jäänud, et need arstid ei jõuaks mind selle aja jooksul oma testide ja nõustamistega enam palju piinata.
Manni nimi hakkab meil L’iga ning on üleüldse sarnane minu nimega. Pliksi jaoks on kõik ette valmistatud ja suuremaid kulutusi enam tegema ei pea. Olen siiani kirja pannud kõik kulutused (alates vitamiinidest raseda riieteni välja) ning läinud on 1174 eurot. Arvestades minu sahkerdamisi ja diilitamisi, siis oleme üsna headesse piiridesse jäänud, sest kulutuste hulgas on täiesti uus 3n1 vanker, uus voodi ja palju muid uusi asju. Samas tean ka neid, kes on ostnud endale 1000 euro eest ainult vankri. Seega oleme oma eelarves hästi toimetanud. Väiksemaid kulutusi tuleb muidugi veel – beebikool, haiglasse nipet-näpet, võibolla veel vann jne. Kui on keegi, kes asju plaanib osta, aga ei tea kust alustada, siis mul on üsna hea nimekiri olemas. Küsi julgelt.
Ja nüüd lõpuks riietest. Nendega on kõige rohkem diile tehtud. Kokku on ca 60 riideeset. Ei tasu muretseda, päris hull ma ka pole, sest riided on mõeldud kuni 8-10-kuusele. Rohkem neid pole plaanis varuda ka, kui just poes midagi väga ilusat ei näe. Osad asjad oleme poest ostnud, osad Aliexpressist tellinud ning pooled riietest ostnud neilt, kes hästi oma asju hoidnud, mõned asjad ka saanud. Vahepeal ma istusin kolme suure kilekotitäie riietega ja siis ma sain aru, et pole mõtet üleliigseid asju kokku koguda. Alles jätsin kõige ilusamad asjad ning ülejäänud müüsin edasi. Nii et lõppude lõpuks sain ma need asjad ikkagi tasuta. Aliexpressist tellitud titeriided on kõik olnud superkvaliteetsed, oleme väga rahul. Osad asjad on olnud samad, mis H&Mis müüakse, lihtsalt poole odavamad. Võib siis kolm korda mõelda, mis juurdehindlus poodides tegelikult on. Puudu on kõige väiksemad riidenumbrid, sest neid tundub kõige mõttetum varuda, kuna beebi kasvab neist kohe välja. 20 november lähme tasulisse ultrahelisse dr Šoisi juurde (kirjutan temast hiljem) ning siis saab ehk lapse eeldatava suuruse teada. Ja eks kui sünnibki päris tilluke, siis saab Erik haiglast otse poodi minna. Kõikide nende asjade peale on läinud 54 eurot!

Kui peaks millegipärast poiss sündima, siis  saan talle selle sinise kleidi selga panna!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga