Lennast saab suur õde!

Blogis on pikalt vaikus olnud, sest meil on üks uudis, millest varem oli veidi liiga vara rääkida. Nimelt Lennast saab uue aasta alguses suur õde! Tänaseks on veerand rasedusest läbi ning esialgu arvasin, et ootame esimese uuringuni ära, kuid nii või teisiti juba lähedasemad teavad ning kõht on märgatav. Ja lõppude lõpuks läheb kõik ikka nii nagu minema peab – küllap ikka hästi 🙂

IMG_0950

Aeg on kuidagi ruttu läinud. Kõige rohkem pabistasin esimeste nädalate pärast. Nüüd on aga kümme nädalat ootamatult täis saanud ning enesetunne on väga hea. Olen nüüd ka töölt vaba ning pole väga millegiga üle pingutada 🙂 Katsun võtta rahulikult ja nii tublilt kui võimalik, uut beebit kanda.

Seekordki said rasedusest kõigepealt teada minu parim sõbranna ja Erik ning teistele otsustasime rääkida, kui esimeses ultrahelis on käidud. Teise rasedusega võtad kuidagi ikka rahulikumalt ning kui Lennaga pressisin end arstile pea kuuendal rasedusnädalal, siis seekord ootasin ilusti kaheksanda nädalani ära.  Arvele võtsin end Pelgulinna, sest Lennaga sain ma sealt parima kogemuse üldse. Muidugi seekord oli hoopis teisiti. Esialgu sain arstiaja meesarstile, sest kõik teised ajad olid kinni. Hiljem aga mõtlesin, et ilmselt tunnen ma end esimesel läbivaatusel natukene ebamugavalt, nii et muudan parem aja ära. Kuna kõik teised arstid olid pikalt hõivatud, siis sobis mulle ka aeg noortekabinetti.  Läksime siis rõõmsalt kõik kohale, vastu võttis noor ämmaemand, kes küsis õhinal igasuguseid küsimusi ning siis teatas, et lähme vaatame ultraheliga ka üle. Ise nentides, et ta tavaliselt UH’sid väga ei tee ning ta on selles üsna koba. Nii ta otsis siis loodet oma viis minutit tõsise näoga taga. Minu esimesed mõtted olid, et appi kui masendav, kas jälle mingi jama.. selle peale ütles ta, et „ma olen tõesti ultraheli tegemisel väga koba, aga ära muretse. Ma küll PRAEGU ei näe siin mitte midagi, aga ära tõesti muretse!“. Minu jaoks oli see veider, sest kui tegu pole just emakavälise rasedusega, siis peaks ikka midagigi näha olema. Niisiis sai järgmiseks hommikuks kohe arstiaeg pandud ning pidin veel eelneval päeval veretesti minema andma, et näha,  kas see ikka näitab rasedust. Minule olid juba igasugused pinged kogunenud ning kui arst järgmisel hommikul pärast viit sekundit ultraheliga vaadanud oli, teatades, et kõik on siin ju korras, siis ma vist peale nutmise muud ei teinudki. Selline pingelangus oli ning ühtlasi tohutult hea meel!

Vanematele teatasime minu sünnipäeval, kui klaase kokku lüües tegime emale ja ämmale „kingituse“ selle eest, et nad Lennat minu töötamise ajal ca 8 kuud iga nädal vaadanud olid. Mõlemil oli kingikoti sees üks valge papu, mille alla oli kirjutatud kuu ja aasta. Kohe saadi aru ning kõigil oli muidugi väga hea meel! Nii, et sai topelt tähistatud. Vend oli mul oma perega reisil ning nii sai venna ja õe perele saadetud foto, kus Lennal oli suure õe pluus seljas.

IMG_1188

Raseduse kohapealt on esimesed kümme nädalat möödunud väga väsitavalt – süda on praktiliselt iga päev paha olnud ja väsimus on üsna suur, nii et mõnel vabal päeval olen isegi kolm korda maganud. Eks näis, kes siit seekord tuleb! 🙂

6 thoughts on “Lennast saab suur õde!

  1. Merilin says:

    Palju palju õnne. Tead meil nagu kaksikelud. Saime majad valmis märtsis, olime koos team fitcatis, mul on ka 1.8a tütar ja olen 8 nädalat rase 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga