Alustan möödunud nädalast, kui meil oli Nora esimene hambaarsti visiit. Jäin siin mõtlema, et Lennaga käisime esimest korda, kui ta oli kolmene ning nüüd võiks ju uuesti minna ning Nora ka kaasa võtta. Leenu oli ülimalt põnevil ja ootas kaks päeva seda külastust. Ma ei saanudki aru, kuidas tal sai viimane käik meeles olla, sest ütles, et oli saanud mingi nänni kaasa. Hämmastav mälu ikka! Igatahes oli ta nii enesekindel, sest tegelikult teadis ka ise, et hambad on heas seisus. Nora ei osanud aga midagi oodata. Veidi rääkisime, et mis me tegema lähme ning Lenna järgi oli elevil ja muidugi kõlasid tema suust kõik samad laused, kuidas ta ikka väga ootab ja tahab esimene olla.. Läksin kusjuures kõigi kolmega veel, nii et  korralik jahmerdamine käis seal hambaarsti kabinetis. Proovisime kuuekesi sinna ära mahtuda. Lenna läks siis muidugi esimesena, pani prillid ja põlle ette.. sõitis tooliga ja arst näitas talle erinevaid tööriistu. Lõpuks tegi suu lahti, arst veel puhus selle masinaga ja lasi ilusti vaadata. Väga vapper oli! Enne küsiti veel Lennalt, kas ta peseb ise hambaid või aitab emme kaasa.. Ja kui ta ütles, et peseb ise, siis kujutan ette, arst mõtles, et tore lugu küll, mis siit suust tulla võib. Ma pean muidugi laste kiituseks ütlema, et nad pesevad tõesti hambaid igal hommikul ja õhtul ise, kuid väga põhjalikult ja pikalt. Kuidagi väiksest peale on tekkinud mõlemal süsteem – kõigepealt tagumised alumised, tagumised ülemised, siis käivad harjaga hammaste pealt üle ning naeruhambad ja keel. Hambaarst oli tegelikult väga üllatunud ja kiitis mitu korda, öeldes õele, et “mul tõesti pole siin midagi öelda”.. mille peale ma küsisin, kas mitte enamusel nii noortel pole hambad korras? Tuli hoopis välja, et paljudel on juba augud ning on ka mustad köndid suus. Siis ikka jõudis eriti eredalt kohale, et ajan selle hammaste pesu jutuga õiget asja. Küll aga siis oli Nora kord ning tema esimene reaktsioon oli nutt ja “ma ei taha”. Tegime siis nii, et ma vaatasin ise Noral hambaid ning lasi peegli ilusti suhu panna. Saime veel tooliga selliselt sõita, et Rosanna ja Nora mul süles istusid. Korralik ettevõtmine. Lapsed said hiljem mingisuguse nänni veel valida ja no kokkuvõttes läks hästi. Noraga leppisime kokku, et seekord vaatasin mina ning järgmine kord laseb juba arstil vaadata.

Väikse vahepõikena. Esimene külastus läks super hästi! Olin nii uhke tüdrukute üle, käisime veel pärast arstil käimist pannkooke söömas ja mängimas. Mulle üldse tundub, et Nora on jõudnud sellisesse vanusesse, kus oleks aeg igasuguseid uusi asju proovida. Hambaarstil sai käidud, sellest järgneval nädalavahetusel käisime veel kinos (Nora on korra ka kaheselt käinud seal ekraani ees mängimas, aga ega ta suurt midagi sellest ei mäleta). Kinokülastus läks ka super hästi! Nora pidas ilusti 1h15min vastu. Ei ütleks, et ta filmist küll megapalju aru sai, kuid see oligi rohkem mõeldud 6+ vanuses lastele. Veel tahaks temaga  lähiajal kahekesi ette võtta Nukuteatri külastuse!

Huh, aga nüüd hambajutu juurde tagasi. Meil oli teisipäeval planeeritud Eriku ja Lennaga üks käik ning tõttasingi parasjagu Leenule lasteaeda järele, et nii aja peale jõuda, kui juba ukse peal õpetaja tervitab, et “oi tead, Lenna täna kukkus ning äkki sa vaataksid talle suhu”. Seda on isegi raske sõnadesse panna, sest mina, kes ma olin oma mõtetega mujal ning kelle jaoks on hambad tervise seisukohalt sisuliselt esimesel kohal, sai mõtteis kerge shoki. Manasin aga naeratuse näole  ja “mhmhmhmh, ahahahaha, okei, okei, okei.. no aga pane riidesse ja mõtleme, mis edasi teeme”.  Tõesõna ma arvan mu peas olid pigem mõtted “wtf, mis nüüd saab? kuhu edasi? huvitav, kas hambaarstile saab? emosse? mis asja????”. Viie minuti jooksul olin juba Erikule öelnud, et okei, tänane jääb ära ja helistagu mu hambaarstile ning küsigu esimene aeg, a.s.a.p. Autosse jõudes jõudsin end juba koguda ja Lennale rõõmsalt rääkida, “einohh, ikka juhtub” ja miljon küsimust küsida ta enesetunde kohta. Inimene oli ikka päris õnnetu, sest kujutage ise ette, mis tunne on mõned tunnid olla igemesse kukutud hammastega. Lennal on hambarivi suus muidu täiesti ilus kaarjas. Nüüd olid aga alumised kaks keskmist hammast saanud korraliku löögi, nii et need olid nihkunud rivist täiesti välja, lisaks sellele mõlemad hambad veel risti. Ige oli katki ja see vaatepilt oli leebelt öeldes rõve.

Jumal tänatud, et meie reedene hambaravikliinik meid vastu võttis. Sõitsingi koheselt sinna ning tegime röntgenpildi. Olin esiti üsna sõnakas, sest korrutasin Lennale kaks korda vähemalt, et kui on valus või ebameeldiv, tuleb kohe öelda ja me lõpetame ära. Ma reaalselt mõtlesin, kui palju me oleme vaeva näinud selle nimel, et üks lastest siis rõõmuga hambaarstil käia tahaks ja nüüd see ära nullides, oleks ikka ülimalt nüri. Arst muidugi küsis vaikselt, et miks te sellist asja üldse räägite? Seletasin talle ilusti lahti, et mul on null huvi lapsele negatiivne kogemus tekitada, seega me teeme täpselt lapse huvides. Kuna meid võeti vahele, siis pildistati, vaadati ja raviti meid pisteliselt. Lõpuks kui arstil oli selge, et siin ei jää kahjuks muud üle, kui hambad välja tõmmata, küsis ta mu nõusolekut ja see oli tegelikult ka minu esmane soov, sest see rivist välja löödud hammaste vaatepilt oli nii kohutav ja tundus lapse jaoks eriliselt valus. Arst ka ütles, et nende hammastega ta süüa kindlasti ei saa. Olin siis veel üksinda kabinetis ja mulle tohutult meeldis hambaarsti lähenemine. Ilmselgelt ta nägi, et ma olen kaitsvas positsioonis ning isegi, et rohkem mures, kui laps ise. Ütles mulle, et kutsume aga Lenna kabinetti ja palun ärgu ma rääkiguga ühtegi sõna vahele.. et ta räägib lapsega ise. Võite ette kujutada, kuidas emana oleks tahtnud öelda veel, et ära muretse ja kõik saab korda jpm., aga mul on hea meel, et arst üle võttis, sest ta lähenes super hästi. Kõigepealt, et näed Lenna, panen sulle esiteks ühte mõnusat magusat moosi hammastele ja pärast seda paneme hambad tuttu ning siis võtan aga hambad ära ning oledki suur tüdruk. Töö käigus ka kiitis ja lõpus lisas “oi kui tubli tüdruk, et täna oled sa ühe korraliku jäätise välja teeninud!”. Lenna oli tõesti tubli, sest arst oli reaalselt selle imeja, tangide ja süstaldega seal suus. Parasjagu viimast hammast eemaldades, vaatas ta mulle otsa ja ütles “ja ema võib nüüd kergendunult hingata”. Lõpp hea, kõik hea. Mul on kõige rohkem hea meel, et Lenna võttis seda kõike kuidagi väga mõistusega ning me rääkisime ka vahepeal oodates, et mõtle, kui tänulikud saame me olla arstidele. Kui poleks praegu arste, ei oskaks mitte keegi meid aidata, ega ka nõu anda. Aga näed, saime kohe siia sõita ja abi küsida. Lenna oli kogu selle päeva lõppedes väga rõõmus ning hambad sai hambahaldja jaoks valmis pandud.. ja te ei usu, aga hommikul olid hambad läinud ning kaks eurot padja all!

Kogu sellele eilsele päevale tagasi vaadates on mul kolme asja üle hea meel.

1. Esiteks jumal tänatud, et Erik Lennale ise järele ei läinud.. vastasel juhul oleks sealt jõhkralt ohhetamist ja ahhetamist tulnud. Ta vist isegi ei teadnud, kus meie lapsed ja mina tavaliselt hambaarstilgi käime. Ma ei tea, kas see on tulnud mu emalt, aga tavaliselt, kui mingisugused õnnetused juhtuvad hakkan ma kohe rahulikult rääkima “kõik on tegelt okei, leiame lahenduse.. lõpp hea, kõik hea!”.  2. Teisalt mõtlesin, et ma  absoluutselt ei kujutaks ette, kui selline asi oleks juhtunud Noraga. Kuigi eile sõbranna rääkis, et selliste lastega, kes ligi ei lase, et nendega tehakse toimingud narkoosis olles ära. 3.  Ja kolmandaks ma ei tea, mida või keda me tänama peame, aga ole sa tänatud, et tegu oli piimahammastega!