Lenna 4!

Teate, kui hea ja lihtne on olla Lenna ema? Ma tänan jumalat (Erik palub siin kindlasti öelda, et tänama peaks teda) selle eest, et ta on mulle kinkinud nii siiralt hea, sooja ja suure südamega lapse. Nora käib ja kiitleb ikka kodus “MINU emme”, mille peale ma alati ütlen, et olen küll sinu oma, aga Lenna oma olen kenakesti kaks aastat kauem olnud.  Ma ei tea, kust sellised lapsed tulevad, kuid ta on oma nelja aasta kohta nii arvestav ja hinges küps. Ta ei mõtle sugugi ainult endale, mis oleks tema vanuses lapse puhul täiesti normaalne. Vaid ta mõtleb sellele, et ka teistel hea oleks. Alles mõned päevad tagasi tegime me suurpuhastuse mänguasjade osas ning kogusime kokku kaks suurt kotitäit asju, millega me ei mängi. Tema oli kohe lahkelt nõus olema kellegi päkapikk ning andma oma asjad tasuta ära. Mina olin muidugi väga õnnelik, sest kodus saime lahti üleliigsest plastikust (plastiknõud, kassa, muud karvased loomad, kes lihtsalt tühja seisavad), kuid kõige rohkem tegigi head meelt Lenna mõistmine, et kui nemad said Noraga jõuluvanalt nii palju uusi asju, siis võiksime ka meie rõõmustada kedagi, kes nende asjadega mängiks. Ta elab igal aastal väga kaasa “Inglite aeg” lugudele. Siiamaani tahab ta rääkida tüdrukust, kes kõndida ei saa ning perekonnast, kelle maja sisuliselt maha põles. Väga tihti tuletab meelde ning tunneb muret, kuidas nad küll edasi elada saavad. Ma ei oskagi seda sõnadesse panna, lihtsalt nii liigutav on näha, kuidas laps siiralt kaasa elab ning oma lihtsuses aidata sooviks.

Välimuselt on Lenna nii üht, kui teist. Olin pikalt veendunud, et tegu on Eriku koopiaga, kuniks sündis Rosanna ning ma vahepeal oma lapsepõlvepilte sirvisin. Näiteks, kui Lenna minu pilte vaatas, siis oli ta veendunud, et ta vaatab ennast.  Küll aga Leenu on meil erakordselt kõhnake, selline tunne, et need kondid lähevad varsti lihtsalt pooleks!  Teda on õnnistatud ilusate kastanpruunide juuste ning tumedate silmadega. Lenna kannab muidu 4- aastaselt rõivasuurust 110 ning kaalunumber näitas tänahommikuse seisuga 16 kg.

Lugesin möödunud aasta postitust ning jäin juurdlema, et tegelikult aastaga pole ju midagi drastilist muutunud. Juba möödunud aastal kirjeldasin ma teda kui väga kokkuhoidvat, armastust täis ja pere eest hoolt kandvat väikest neiut. Selles osas pole aastaga midagi muutunud!  Väiksest inimesest on sirgumas armas preili, kes on ühtäkki kuidagi nii suureks saanud. Nii oma mõttemaailmalt, kui käitumiselt. Muidugi tuleb ette eakohast solvumist, tõredat meelt ning lauseid “ma olen su peale praegu väga vihane”, “ma ei armasta sind”, “ma ei jaga sinuga mitte kunagi enam oma jäätist” või siis lõppevad olukorrad nutuga. Samas on ta nii palju rohkem inimeseks saanud, et toimetab ja tahabki pikemalt teha omi asju üksi, läheb iseseisvalt magama kui tarvis, mõistab, kui on vaja oodata. Lenna ei ole sugugi kärsitu ning võibolla see ongi aasta jooksul veel rohkem süvenenud – vot see kannatlik meel!

Leenu on oma jutult hästi vahva! Möödunud aasta jooksul on palju sisse visanud sellist täiskasvanulikku suhtlemist. Muidugi tuleb see enne kõike meilt, lasteaiast, vanavanematelt – kõigilt, kellega ta tihedamini kokku puutub. Näiteks võib ta rahumeeli Erikule teatada “pane juba oma nõme telefon käest ära” või Norat manitseda “sa tead ju, et kui sa soolast toitu ei söö, jääb magus ära”.

Üks asi, mis mulle veel Lennaga seoses meenub, on see, kuidas ta väga tihti tuleb rääkima, mida ta unes nägi. Tegelikkuses ta seda unes ei näinud, vaid räägib täpselt oma mõtetest, mis tal parasjagu peas keerlevad. Tekst algab alati nii, et “tead emme, mis ma unes nägin? Ma nägin, et oli üks tüdruk, kellel oli nii palju mänguasju.. ta koguaeg tahtis ja tahtis uusi asju saada.. aga siis sai ta hoopis aru, et tal on juba nii palju mänguasju ja ta annab teistele ka”.. ta paneb kaudselt end jutu sisse, nii et tihti küsin, kas see tüdruk võiksid olla hoopis sina?

Ma olen täiesti kindel, et kui meie esimene laps poleks tulnud nii heatahtlik, siiras, hooliv ja tasakaalukas, siis poleks me ei teist ega kolmandat ilmselt saanud. Kusjuures eriti naljakas on see, et Leenu on meil tänaseks neli aastat vana, kuid kui palju on nelja aasta jooksul meie eludes muutunud. Selle aja sisse on mahtunud veel kaks last, kaks kolimist, oma maja ehitus. Lihtsalt vau!  Pole see neli aastat teps mitte nii lühike aeg midagi!

Lenna, kui sa seda kunagi loed.. siis tea, et sa oled mulle nii südamest kallis ja armas, et seda on raske sõnadesse panna. Ma armastan sind kogu oma hingega! Aitäh sulle, et sa oled mind oma emaks valinud!

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga