Leenu teise õppeaasta lõpp!

Leenu lõpetab meil juba teist lasteaia aastat ning kolmas kohe silme ees. Lenna asus siis möödunud sügisel täiesti uues, kodukoha lasteaias käima ning mäletan, et kui esialgu kohta pakuti, olin veidi pettunud. Pettunud, et meid peamajast kaugemale sokutada tahetakse ning kui viimane, soovide muutmise kuupäev kukkus, siis otsustasin, et ju on see ette määratud ning ei hakka siin kemplema. Ja jumal tänatud, see oli minu poolt väga õige käik! Öeldakse ju ikka, et lase asjadel minna oma rada.

Lenna hakkas käima ülitoredas rühmas, kus on suurepärane õpetajate seltskond ning paremat tahta ei oskakski. Esimesel aastal oli lapsi kõigest 13 ning võite isegi arvata, kas kõik käisid kohal või mitte. Samuti oli seltskonna peale täiskasvanuid neli ning on näha, et lapsed saavad piisavalt tähelepanu ja tegelemist. Nad on saanud palju väljas käia, iganädalaselt tehakse ka metsatiire, on osa saanud teatrietendustest, muusikatundidest, aktiivsest meisterdamisest jpm. Ühesõnaga nagu ikka see lasteaiavärk käib, aga näha, et õpetajad on väga asja juures ning see annab palju juurde!

Ma olen selle aasta jooksul Lennas nii palju uusi külgi avastanud ning nende tähelepanek teeb emaks olemise nii palju põnevamaks.  Märkasin juba möödunud aasta kevadel, et selline 2- 2.5 oli vähemalt tema jaoks ideaalne aeg lasteaias käimist nautima hakata. Seetõttu viskan ka julgelt endale viieka, et veidi enne kahte harjutama hakkasime.  Nüüd selle aasta jooksul on titest saanud suur tüdruk! Lenna kõik toimetused ja jutud on muutunud nii asjalikuks ja tähtsaks. Temast on saanud päris vestluskaaslane – ta uurib, tunneb huvi, pärib ja mõtleb tõesti kaasa. Ma poleks kunagi uskunud, et 3.5 – aastase lapsega võib päris asjadest rääkida ning teda tõepoolest need asjad ka huvitavad. Viimased aktuaalsed teemad on olnud metsatulekahjud / beebide sündimine / laste kadumine ja ka palju muud igapäevast, mida näiteks uudistes kajastatakse. Lenna on hästi tähelepanelik, ta väga tihti kuulab minu ja Eriku omavahelisi vestlusi ning on näha, et kui talle midagi tähtsat kõrva jääb, pöörab ta sellele koheselt tähelepanu.

Lasteaia juurde tagasi tulles. Ma ausalt ei valeta, kui ütlen, et selle aasta jooksul on Lenna üksikud korrad lasteaiast puudunud, sest haigustest pole kippu ega kõppu. Juba esimesel aastal lugesin sõimekate kohta, et nii pisikestel lastel on haigused kerged tulema, kui laps elab emotsionaalselt midagi läbi – kas on tihti haige või pikalt köha-nohu-palavikuga kodus. Lapse keha annab vanemale ise märku, et palun ole mu juures! Ja naljakas on see, et ka Lenna oli esimese aasta esimesel poolel 3-4 nädalat kodus, sest köha aina vaevas ja vaevas. Jaanuarist oli terve kui purikas ning seda muutust lapses nägin ka kodus.. ja nüüd viimane aasta on ta osavõtlikult lasteaias käinud ning tundub, et on ka emotsionaalselt küps.

Veel  olen ma täheldanud, et neid õpetatakse lasteaias palju rohkem märkama, näiteks putukaid, linde ja lilli. Üks vahe oli Lenna nii põnevil sellest, kui nägi sipelgaid või kui võililled hakkasid kasvama, sest tema jaoks olid need “NIII ILUSAD”! Mulle meeldib laste julgus ja vahetu olek. Lenna näiteks ei karda üldse putukaid – käib, katsub ja võtab käe peale. Ise püüan kõrval alati hambad ristis kiita, kui tubli ta on, et putukate eest hoolitseb.

On näha, et talle tõepoolest lasteaias meeldib. Jah, on küll väsitav ning nädala lõpuks annab tunda, kuid juba pühapäeva hommikul võib ta sind taas tervitada küsimusega “kas täna lähme lasteaeda?”. Ta on oma tegemistes see “suur tüdruk”, kes teeb oma toimetused kõik ise. Tema jaoks on oluline ise autosse ja sealt välja ronida. On ääretult oluline, et ta ise saaks turvavöö ja autoukse lahti. Kui vanast harjumusest ette jõuad, pead paraku turvavöö uuesti kinnitama, ukse sulgema ja ootama, kuniks ta ISE. Lasteaeda minnes tahab ta suure lapse kombel “head tööpäeva” soovida. Hästi ilmestab seda ka üks hommikupoolik. Nimelt Erik viib ta praktiliselt kõik hommikud lasteaeda ning toimetab temaga kodused toimetused (riietamine, patsitegemine jms) ise. Meie Noraga samal ajal põõname. Erik siis rääkis, kuidas ta ühel hommikul  kükitas Lenna juurde ja ütles, et “tule ma aitan sulle püksid jalga”.. mille peale võttis Lenna ta pea ümbert kinni, surus oma nina jõuga vastu tema nina, pani hambad risti ja vastas “kas sa saad aru, ma ISE panen need püksid jalga!”, mille peale mõlemad siis naerma hakkasid.

Oeh, ma tegelt võiksingi Lennast kirjutama jääda. Ma arvan, et teistega arvestamisel on lasteaial suur roll. Ma tean, et nad teevad seal ju kõike koos ning neile alalõpmata õpetatakse “kui võtad, vii hiljem ära”, “teisi tuleb aidata”, “endast väiksemaid tuleb märgata” jne. See kõik väljendub temas nii hästi. Kodus hoolitseb ja tunneb uhkust Nora üle. Ta õpetab talle igasuguseid asju, nii liivakastis, kiikumisel, kui liumäest alla laskmisel. Tema näost on näha tõelist rõõmu töövõidu üle, kui Nora tõepoolest ise kõigega hakkama saab. Ma näen, kuidas ta hoolitseb tema eest, kui vanemate silmad on mujal. Eile näiteks triikisin toas, kus aken oli lahti. Kuulen, et aknale läheneb Lenna ja Nora hääl. Kerin siis ruloo rohkem üles ja mida ma näen. Kaks tegelast, kahekesi toimetamas.. Nora istus mänguautol ning Lenna õpetas teda sõitma, ise väga ilmeka häälega seletamas. Seisab teine siis käed laiali auto ette ja räägib “nii Nora, näed SEE ON ROOL, seda pead siis lükkama, kui sa keerad!”, ” no proovi nüüd!”, ” sa pead harjutama, siis tuleb välja”, “no okei, teeme siis nii, et mina olen sinu emme ja viin su lasteaeda” ning nii nad minema sõitsid.  Lennast kiirgab seda imelist armastust minu vastu ja see teeb südame nii soojaks. Näiteks, kui me Erikuga vaidleme, et kas nii või naa, on Lenna alati minu poolt. Sel samal, eilsel, päeval tuli ta näitaks tuppa ning nägi, et mul on nii palju triikida ning ütles “emme ma tahan sul aidata triikida”.. ja neid igapäevaseid näiteid on nii palju – nii palju!

Järgmisel aastal lisandub 7 uut last, kuid paar on juba teada ning vähemalt Lennale tuttavad. Natukene hirmutav on, et neid nii palju hakkab olema, samas usun, et lapsed harjuvad uue seltskonnaga ruttu ära.

Igatahes aasta lõpetamine toimus meil Polli loomaaias ning peaaegu kogu kamp sai tulla! Õpetajatelt saime tehtud tööde mapid ning kuna nad on usinad lapsi üles pildistama, siis kõik lapsed said omale ka CD-plaadiga igapäevastest tegemistest pildid!

Viimased kolm nädalat veel käia ja puhkus alaku!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga