Leenu lõpetas lasteaia!

Meil on see kevad möödunud väga Leenu-keskselt, aga muudmoodi ka ei saa, sest ikkagi suurte sündmuste kuu! Preilil oli maikuus eelkooli lõpetamine ja lasteaia lõpupidu ning kuna ta oma rühmast ainukesena lõpetab, siis polnud see selline “klassikaline lõpupidu”, vaid väike mix kevadpeoga. Tegelikult kulges kõik toredalt ja oli täitsa tasakaalus. Leenu ise oli uhke, sai mikrofoni laulda ja näha oli, et oli tõesti elevil ja tundis, et on tema päev. Seda me tegelikult soovisimegi, sest olgugi, et ta sellest nö õigest lõpupeost ilma jäi, tundis ta end siiski väga eriliselt. See oli minu jaoks eesmärk omaette, et ta tunneks, et see päev on just temale! Pani endale peoriided selga, punusime üle pika aja patsid, tegime lasteaeda koogi kaasa ning valmistasime koos õpetajatele kaardid mälestuseks. Sai laulda ja tantsida ning õppealajuhataja ja ka direktor pidasid teda ilusti meeles. Mul oli nii hea meel, et saime ise osa võtta ning kaasas olid ka väiksed õed. Just see on see, mis on oluline, et saaks tähtsat päeva oma perekonnaga jagada!

Klassikaliselt on ikka nii, et  rühm korraldab igasugused kingitused, lõpuraamatud jpms kamba peale. Kuna Leenu kooliminek sai lõplikult ära otsustatud alles märtsikuus, siis teadsin, et lõpuraamat tuleb mul ise kokku panna ning algas pikk ja põhjalik töö, et koondada kokku kõik Leenu joonistused, pildid läbi aastate, sõprade pildid ja nende iseloomustused Leenu kohta ning ka õpetajad said raamatus sõna. Ja muidugi ei puudu ühestki raamatust minu ja E. sõnad lastele. Pildistasin veel viimast korda Leenu oma rühmaruumides üles ning jäi vaid kogu materjal kokku panna. Soovitan siiralt järgmistel lõpetajatel kasutada zoombooki. Ei ole sugugi mingisugune tasustatud või koostöö raames reklaam, vaid siiralt üks kasutajasõbralikum keskkond raamatute tegemiseks. Tegin seal ka viimased aastaraamatud tüdrukutele. Igatahes Leenu lõpuraamat tuli ka igati vahva ning see oli minupoolne kingitus temale.  Lõpetamise puhul kinkisime ka jalgratta.  Raamat ja ratas ootasid teda õhupallidega õhtul kodus ning see oli tema jaoks täielik üllatus, sest ta poleks osanud üldse arvatagi, et lõpetamisega mingisugune kingitus võiks kaasneda. Minu jaoks oli nüüd südantsoojendav, et esimesena haaras ta raamatu järele ja teadis, et mina olen selle kokku pannud. Laps tunneb ikka oma ema kõige paremini.  Kuna minu vennapoeg lõpetas ka samal päeval lasteaia, siis istusime õhtul veel perega koogi söömiseks kokku.

Teate, mis kõige rohkem meele härdaks tegi? Pärast sagimist täis päeva põrkasin Leenuga veel hilisõhtul korra toas kokku ja ta sosistas mulle “emme, kas me võiksime teha iga nädal sellise päeva, kus me teeme emmele ja issile ka midagi toredat?”. Hiljem jalutama minnes tundsin, et kõik see minupoolne pingutus lapse päev eriliseks muuta, kandis vilja. Väike inimene tundis end nii eriliselt, et tahtis teistele ka samasugust rõõmu valmistada.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga