Lasteaia update – kuidas meil läheb kuue nädala möödudes?

Olen siin vahepeal lainelt maas olnud! Nimelt oli mul enne sünnitust plaanis kindlasti üht-teist ära lõpetada ning need toimetused olid mul prioriteet number 1, mis nüüdseks on tehtud. Niisiis vaatan rõõmsalt kalendrisse ja avastan, et oh sa poiss, oktoober on juba käes! Kõigele muule tähendab see ühtlasi seda, et minu armas pesamuna on juba kuus nädalat lasteaias käinud! KUUS!

Issi peseb, riietab, söödab, teeb patsi ja viib lasteaeda. Emme samal ajal … teeb pilti.

Teen väikse vahekokkuvõtte, sest nüüd olen üsna veendunud, et talle see lasteaiavärk ikka hästi sobib! Ausalt, nagu ikka, olid ka mul alguses omad hirmud, kuid kõik on läinud oodatust kümneid kordi paremini. Mõtlesin ikka, et ehk tekib mõne nädala jooksul tagasilöök, kuid ei. Täitsa valmis aialaps!  Ma olen nii siiralt õnnelik, et ikka oma sisetunde järgi käisin ja Nora sõimerühma panin. Emasüda on kohe eriti uhke, et selline pisike mann nii vapper, usin ja kõige selle juures veel ülimalt rõõmus on! Ta on täielik Lenna vastand ja kui ma tõesõna arvasin, et Leenuga läks sõime harjutamine väga lihtsalt, siis Nora kohta pole mul absoluutselt ühtegi märkust teha.

Noorik käib reeglina aias kolm korda nädalas ning viimased kaks nädalat on jäänud lõunaunne, nii et ärgates olen ma tal juba vastas. Siiani on kõik lasteaiahommikud alanud aktiivselt ja heas tujus. Silm lahti ja päev võib alata! Meie armas väike vaba hing! Lenna ärkab kerge äginaga ja virgub pikalt, tahab sirutada, ringutada ja uneleda. Talle reeglina sobib, kui ainult mina teda kõnetan ning siis ta vaikselt valgub voodist välja ja poolel teel vannituppa leiab, et küll on ta jalad väsinud ja uni silmas.. no ühesõnaga vast mõistate! Tema puhul toimib – VÄGA VÄHE JUTTU, kehakontakti ja konkreetsed liigutused – taktika, millele Erik veel huvitaval kombel pihta pole saanud. Erik äratab lapsi umbes nii, et sajab hooga tuppa sisse, kardinad ruttu üles… TERE HOMMMIKUST ja siis tuleb megapikk jutt sealt, kuidas täna on ikka niiii ilus ilm ja oi kui tore päev ning küll on vahva, et ikka lasteaeda saab minna. Ma iga jumala kord mõtlen teises toas, et issand lase inimestel elada. Küll aga Norale seevastu väga sobib selline äratus. Vahel on veidi unine, kuid enam jaolt möödub see nipsust ning kui Erik teatab, et täna lähme lasteaeda, jeeeeeeee! Siis Nora nägu läheb naerule ja üle maja kostub rõõmus “JAAAAAAAAAAAAA”. Kas lähme hambaid pesema? “JAAAAAAAAAAAAA!”.. Kas lähme sööma? “JAAAAAAAAAAAAAAA!”.. Riidesse? Autosse? Kõik on “JAAAAA!”.. Nii on meil välja kujunenud, et Erik tegeleb Noraga ja mina Lennaga. Erik vist väga naudib, et üks tegelane meil kodus on siin lõpuks selline rõõmus sell, kes enam jaolt kõigega nõustub ning koostööaltis on.

Rääkisime just, et milline on laste peamine erinevus lisaks ärkamisele. Meenutasime, kuidas Lenna jaoks oli hästi oluline, et kõik oleks õiges järjestuses – kuidas pudrul oleks moos õigesti peal, lusikas õigel pool, tass õiges kohas.. lasteaeda minnes oli oluline iga jumala kord järgida erinevaid, samas täpselt samasuguseid rituaale – vaadata uksel punaseid ringikesi, lasta ühtemoodi uksekella, võtta ISE kapist papud jne. Khmh, kõlab nagu ta hull ema, kel külmkapis peavad kõik asjad õigesti asetsema. Nora on rohkem sellist tüüpi, et tal on täiesti kama kaks, kuidas ta sinna lasteaeda saab – anna süüa, vii mind lihtsalt kohale ja oled tubli olnud küll! Ma veel vanast harjumusest rääkisin Erikule, et ma ei tea, kui sa ikka Norat esimest korda viima lähed, siis äkki ikka näitad talle ukse peal rohutirtsu pilti ja õues sügisnänne, et oleks nagu ühtemoodi viidud või nii. Selle peale teatas Erik õhtul, et Noral oli nendest asjadest üsna ükskõik olnud.

Me lähme alati üheskoos lasteaeda, ehk siis Lenna käib kõikidel Nora päevadel aias ning kui Lenna peaks haige olema (ptui-ptui-ptui), siis muutuvad ka Nora päevad. Nii me kolmekesi peatume kõigepealt Lenna lasteaias ja siis kahekesi edasi juba Nora aeda. Uskuge või mitte, aga Nora läheb iga jumala kord väga leplikult rühma. Mäletan, et kui Lenna lasteaeda läks, siis ikka ISE ja ega keegi õpetajatest teda väga puutuda ei tohtinud. Nora aga sirutab oma õieli käed õpetajate suunas ja ei mingit nuttu! Ka kokatädi sobib väga hästi! Muidugi möödunud nädalal oli ühel päeval erand, kus sattusime ühe teise lapsega ühel ajal minema ning Nora saabudes oli õpetajal juba süle täis. Siis oli pettumus suur ja nutt ka järgi. Mina aga panin rühmaukse kinni ja hakkasin veel rohkem nutma. Nutsin vist lausa pool tundi järjest. Helistasin Erikule ja kurtsin, et nii halb tunnne on! Lõpuks tuli välja, et muidugi see möödus umbes sama kiirelt, kui ma läinud olin ning ülejäänud päev läks super hästi! Suures hirmus ei julgenud ma Norat järgmisel päeval enam viia, aga Eriku sõnul oli minek täpselt sama rõõmus nagu alati.

Ausalt, ma olen nii uhke ja mul on tõsiselt hea meel selle üle, et ta hästi kohanenud on. Pea pärast iga lasteaiapäeva kuulen ma, kuidas Nora sõi, mängis ja magas ilusti. Poetasin väikse pisara, kui nägin tema esimesi meisterdusi – voolitud porgand ja värvitud kapsas! Püha taevas, kui armas! Kuna sügis on hoogsalt kohale jõudnud, siis lastel on ka laulutunnid käsil. Arvestades, et Norale see muusikvärk väga hästi istub, on mul nii hea meel, et kaks korda nädalas saab ta teistega koos laulmas käia. On super tore, et ka sõimelastel on väike õppeprogramm. Näiteks sel nädalal räägitakse, kus siilid elavad, õpitakse neid loendama ning käiakse üheskoos siilipoisse otsimas.  Uuritakse seeni, räägitakse kus need kasvavad ja lapsed saavad voolida kärbseseent. Seoses Lenna koduülesandega käisime ka kodus, kuuskede vahel seeni, sammalt, lehti, kuuseoksi kokku korjamas.. nii, et täitsa teemasse!

Üks asi, mis ma tähele olen pannud, on see, et Nora keha kohaneb lasteaiaga omal viisil. Tegelikkuses on tema jaoks ju suured muutused toimumas. Lasteaiaga saime kaasa ka nohu. Kui esimese lapse puhul hakkasin ma kohe teisi tatiseid ja köhatavaid lapsi süüdistama, siis nüüd olen nii palju lugenud ja kuulanud erinevate meditsiinitöötajate arvamusi, et asi pole absoluutselt teistes, vaid lapse enda immuunsuses. Nora korjas endale üsna alguses nohu külge. Mõtlesin, et mis seal ikka, hoian teda siis seni kodus, kuniks taandub.. oli juba kümnes vaba päev, kui sain aru, et ega see taandumise märke ei näitagi. Selles osas, et põdemise periood oli juba ammu möödas ja järele oli jäänud selline järel-nohu. Käisin ühtlasi paralleelselt Lenna lasteaias koosolekul, kus meditsiinitöötaja rääkis, et nohu nakkab tegelikult paar päeva enne ja paar päeva pärast ilminguid (mida ma ise varem ei teadnudki) ning kui laps tunneb end hästi, siis tegelikult on ta valmis taas kollektiivis olema. Mõni laps pidi kolme nädala kaupa nohu “põdema” ning tundub, et Nora on sama masti, sest meil on see sama nohu juba kolmandat nädalat. Õpetajad arvasid, et ehk on tegu allergilise nohuga, kuid ma ei usu. Just kui on ja just kui pole ka. Õnneks on ta nuuskamise ära õppinud ning magamist see ei sega.. aga eks ta tüütu ikka ole. Ma olen üsna kindel, et sel nohul on seos lasteaiaga kohanemisel ning see on tema enda viis muutusi läbi elada.

Nora puhul püüame veel pakkuda hästi palju lähedust, kallistusi ja musitamist muul ajal. Näiteks lasteaeda järele minnes on ta alati super rõõmus, kuid lasen tal igakord rahulikult süles istuda, nii et ta ise kallistab mind tugevalt ja ütleb “emmmmmmmme”.. lõpuks aga libistab end sülest maha ja siis alles toimetame edasi. Sellised pisikesed hetked ja süles olemised on tema jaoks olulised. Tundub nagu koguks seda turvalist energiat veidi, et sama positiivselt edasi minna. Ta on tõesti tõeline päiksekiir ja ma ei jõua teda ära tänada, et ta just meie perre tuli!

Head lasteaiapäeva!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga