Lasteaia mõju alla kaheaastasele lapsele

Lenna on tänaseks lasteaias käinud viis päeva ning siiani on läinud see harjutamine emotsionaalselt  – seda nii mulle kui Lennale. Esimesest lasteaiapäevast ma juba kirjutasin ning see tundus üsna paljutõotav. Olen otsustanud, et ta võiks aias käia E, K, R  ning seda hommikust kella üheksast kuni lõunauneni. Ehk siis järele lähen talle 12.30 ning saan ta kätte, kui ta oma toidu ära söönud on.

Igatahes esimesel nädalal jätsin ma juba teisel päeval ta kuskil tunnikeseks üksi ning lahkusin, kui kõikide lastega oldi õue mindud. Ütlesin siis Lennale ilusti, et lähen käin poes ära ja tulen kohe varsti tagasi. Lahkusin tema nutu saatel ning nurga taha jõudes hakkasin ise ka nutma. Emotsionaalselt on ikka nii raske! Võibolla mängib siin rolli ka minu rasedus ja see, et Lenna on mu esimene laps. Tagasiside oli siis selline, et näitas ikka värava poole ning nuttis emmet taga. Kellelgi lohutada ei lasknud ning kui järele läksin, siis ta oli üsna nutuse näoga õpetaja süles. Nii kahju oli lapsest, sest oli näha, et ta oligi tõesti terve selle aja nutnud. See sama armas neiu, kes tavaliselt üldse niisama ei nuta. Reedel siis olin temaga hommikul rühmas, lahkusin tema nutu saatel ning tagasi tulin, kui nad veel õues mängisid. Seekord ei julgenud väga kaua ära olla, aga kuulsin, et ta oli küll kurb, aga läks paremini kui eelneval korral. Nüüd uuel nädalal tulin mõlemad korrad juba 9.30 rühmast ära ning järele läksin 12.30. Ehk siis peaaegu see, mida ma juba soovinud olin, jääb vaid hommikune harjutamine, et ta üle ukse üle anda.  Esmaspäeval siis läksin tema nutu saatel, aga kui ukse kinni panin ja kuulama jäin, jäi ta kohe vait. Samamoodi ka kolmapäeval. Kummalgi päeval ta enam ei nutnud kordagi, tegi ilusti kõike kaasa, kuid oli ääretult õnnetu. Ja endiselt kellelgi lohutada ei lasknud, rohkem selline kes omaette hoiab.

Muutused/tähelepanekud Lennas kahe nädala jooksul:

  • Esmaspäeval, pärast lasteaeda, otsustasime õhtul Eriku venna vastsündinud last vaatama minna ning juba siis oli mul kahtlus sees, et kas ikka on hea mõte. Iseenesest oli ta kodus heas tujus ja mõtlesin, et kuna ta praktiliselt iga päev mu ema näeb, siis küllap on ta sama rõõmsalt temaga ka selle poolteist tundi. Neil on juba vanaema juures oma programm välja kujunenud – tantsivad, joonistavad, võimlevad, teevad kukerpalli ja ajavad koera taga. Esmaspäeval helistab ema pärast tundi aega, et kuule laps on ikka väga õnnetu ning kaugel me oleme. Me muidugi valisime hea aja ka ja istusime parasjagu ummikus. Ise tundsin end nii süüdi, et üldse ta niimoodi jätsin. Vaene laps, näitas värava poole ja küsis emmet. Väga üllatav oli, et lükkas ka minu ema eemale ja kui ma lõpuks jõudsin siis tuli ruttu sülle, näitas nii Erikule kui emale käega, et mingu kõik minema.
  • Ta on väga emmekaks muutunud! Tahab ainult, et mina temaga tegeleksin ning teised võivad kuu peale minna. Eriti andis see tunda nüüd selle nädala kolmapäeval. Erik tuli koju ja kui muidu jookseb ta talle rõõmsalt vastu, siis nüüd ei teinud teist nägugi. Lükkab teda kätega eemale, ei lase musitada ega kallistada end ning keeldus temaga kahekesi välja minemast. Ääretult ebameeldiv, aga oleme mõelnud, et ehk see tuleb sellest, et mina olen see, kes teda lasteaeda maha jätab.. ning ta tahab justkui minuga pidevalt koos olla ja kontrollida, et ma olemas oleks.
  • Tal on tohutu emotsioonide virr – varr. Ühel päeval oli ideaalne näide see, kui läksin lasteaeda järele, ta parasjagu sõi ning nägi mind alles siis, kui ma tema kõrvale kükitasin. Tal oli toit parasjagu suus.. tõusis püsti, hakkas hüsteeriliselt nutma, nii et kõik toit lendas suust välja ja viskus dramaatiliselt mulle sülle. Ma ei jõudnud midagi mõeldagi, kui ta kuskil 10 sekundi pärast ajas end püsti, hakkas kõva häälega naerma, istus tagasi lauda ja sõi edasi, samal ajal teise käega minu põske silitades. Õpetaja vaatas ka väga üllatunud näoga.
  • Lasteaeda jäädes surub ta hetkega kõik oma emotsioonid alla. Üks päev nuttis ja ei tahtnud, et ma ära läheksin, kuid ust kinni pannes nägin kuidas õpetaja ta sülle võttis ja Lenna suu ruttu kriipsuks tõmbas ning täiesti vait jäi.
  • Ükskõik, kes temalt küsib, kuidas lasteaias meeldib/läheb, tuleb vastuseks võltsnutt ja käte suhutoppimine. Lõpuks sain ma üks päev temaga pilte vaadates aru, et ta teeb seda häält vaid siis kui ühte neiut näeb, kes lasteaias esimesed päevad ainult nuttis.
  • Kodus vingub ja solvub väga palju tihedamini, kui varem. Möödunud laupäeval olime me Erikuga ahastuses, sest lõpuks oli küll tunne, et tulge keegi ja võtke see laps. Lenna vingus ikka korralikult hommikuunest tulles kuni 18.00’ni õhtul välja.
  • Kodused uned on tal olnud väga häiritud. Nii magamapanek, kui ka uni ise. Öösiti ta palju niheleb ja nutab. Vahel iga pooleteise tunni tagant, mis on tohutult väsitav! Magamapanek on olnud nutuga ning kui mina teda panen, siis ma pean reaalselt taaskord kõrval tal olema, sest ta tundub muidu üsna paanikasse minevat. Eile oli samas üle pika aja väga hea päev, kus ta oli rõõmus ja rõõsa, tegutses palju ning mõlemasse unne jäi kuskil 15 minutiga. Olin küll kõrval, aga siiski.
  • Samas ma näen, et talle lasteaed iseenesest väga meeldib. Ta kõnnib alati uhke sammuga väravast sisse, tahab kõike ise teha ning läheb rõõmuga oma isikliku kapi juurde, kus ta asjad sees on. Rühmas tahab mulle igasuguseid mänguasju näidata ning tõeliselt fännab seda, kui saab kõikide teiste tittedega koos käsi pesta, potil käia, riietada või süüa. Selle nimi on vist kambavaim.

20160831_093554

“Lenna rõõmsalt lasteaias” pilt!

Kui teie seas on neid, kes oma põnne parasjagu lasteaeda harjutavad, siis palun andke teada, kas teil on ka mingeid veidraid või naljakaid tähelepanekuid, mis lasteaias käimisega kaasnenud on?

 

21 thoughts on “Lasteaia mõju alla kaheaastasele lapsele

  1. K says:

    Minu laps läks eelmisel sügisel lasteaeda ja algus oli samamoodi ainult nutt nutu otsa. Siis ühelpäeval nagu ikka ütlesin et lähme nüüd lasteaeda, mille peale ta ütles et “ei taha”. Siis ma küsisin et miks, kas on midagi mis sulle ei meeldi? seepeale kostis vaid, et” seal peab nutma!”.

    Loomulikult selgitasin talle kohe, et lasteaias ei pea nutma (ta vist eeldas seda kõikide teiste laste pealt vaadates).

    Niisiis uskumatul kombel peale selgitustööd ei kuulnud enam kordagi nuttu. Jooksis aga rõõmsalt rühma ja nii ongi. 🙂

    • NautigeHetke says:

      Issand, ma niimoodi naersin! 🙂
      Mul on ka tunne, et lapsed justkui arvavad, et lasteaias peab nutma 😀

  2. Diana says:

    Mu plika on küll vanem (2,5 aastane) aga samuti lasteaeda harjutamine käsil. Me hakkasime harjutama 16.08. Plika läks aeda suure rõõmuga ja nautis väga kuni selle nädala kolmapäevani, mil ta minust nutusena maha jäi, neljapäeval sama lugu. Õnneks ütles kasvataja, et nutt möödub kiirelt ja edasi on rõõmus tüdruk. Õhtul järgi minnes ka rõõmus.

    See jonn kodus pidavat normaalne olema ja oli paar nädalat ka minu lapsel. Tal lihtsalt suur emotsioonide virr-varr ning ei oska sellega miskist peale hakata. Ühe sõnaga tuleb ära kannatada.

    Minu plika näiteks ei söö lasteaias eriti, ka selliseid asju mida kodus sööb. Samas kohupiima mida kodus ei söö lasteaias sõi.

    • NautigeHetke says:

      Hea ongi teada, et laps on aias ikkagi rõõmus ja mängib. Vahet pole, kas hommikul nutab veidi või ei..
      Eks aeg annab lõpuks arutust 🙂

  3. Saana says:

    Olen aeg-ajalt teie blogi lugenud ja see postitus on nagu rusikas silmaauku – ma harjutan oma 1a10k poissi ja lastehoiuga. Tuleb küll tõdeda, et meil on see valutumalt läinud, kuid hommikul jääb ta ikka nutuga minust maha. Eks see tuleb ajaga ning hiljem jääb ta sinna ka rõõmsalt.

    Seoses selle lõuna ajal järgi minemisega. Mina läksin ka ühel korral 12.30 lapsele järgi ja nad sõid parajasti lõunat. Kasvataja nägi, et ma tulin, kuid laps veel mitte. Mul paluti ukse taha (esikusse) tagasi minna, et lapsed saaksid rahulikult lõuna lõpuni süüa. Kui laps oli lõpetanud (söödud, käed pestud ja potil käidud), siis tõi kasvataja ta minu juurde koos oma asjadega. Ehk siis nii pidavat parem olema nii lapsele kui ka teistele rühmakaaslastele, sest nii ei sega mina lapse söömist ja teised ei kurvasta, kes peavad veel lõunaunne jääma. Minu arvates igati hea lahendust. Et kui näed oma last alles söömas, soovitan ma natuke eemal oodata kuniks ta lõpetab.

    Soovin teile kindlat meelt ning kindlasti läheb kõik varsti kergemaks! 🙂

    • NautigeHetke says:

      Jaa! Tegelikult on meil ka lasteaias seinal seal kirjas, et oodake kuni laps tuuakse.. aga minu ees on alati emad sisse läinud ja siis olen mõelnud, et kuidas ma seal nii üksi istun esikus.. aga ilmselt on see igatepidi mõistlikum, siis laps saab oma asjad ära tehtud enne kui mind näeb 🙂

      Tänud! 🙂

  4. Krissu says:

    Meie pesamunal sai just nädal täis lasteaias. Vanuseks 2a ja 1 k. Oma suureks üllatuseks saime Kiili lasteaeda koha. Kuna meie põnn on väga seltsiv siis mõtlesime, et võiks isegi proovida, ehk teeb omavanuste selts head. Kokku oleme nüüd käinud 7 päeva ja tuleb tunnistada, et mina olen meeldivalt üllatunud! Kui toredad on õpetajad! Kui armas ja kodune on rühm! Kui lapsesõbralikuks on lasteaeda minek lapse jaoks sätitud! Võrreldes kahe eelmise lapsega tooksin välja mõned lasteaedade erinevused. Meie pesamuna õpetajad võtavad iga hommik lapse vastu. Ei toimu sellist rühma teisest otsast fikseerimist, et ahah “Taavi” tuli ka, vaid tõesti õpetaja tuleb ja tervitab last ning kutsub ta tegutsema. Igal hommikul last viies ja ka järgi minnes on lastel kindel tegevus. Iga laps äratab oma pääsupoja üles ja kinnitab seinale ning ära minnes võtab seinalt ning paneb pessa tuttu. Tundub, et lastele see väga meeldib. Kui lapsele järgi lähed siis püüavad õpetajad alati võimaluste piires lapsevanematele päeva kohta ülevaate anda. Lapsed saadetakse koju samamoodi, mitte lihtsalt fikseerides, vaid lapsega kenasti hüvasti jättes. Enne lasteaia algust sai õpetajatega kohe kokku lepitud, et mingit rühmas mölutamist ja venitamist vanematel ei ole. Kohe esimesest päevast äratasid lapsega pääsupoja, lehvitasid ja lahkusid. Järgi läksid selleks ajaks kui lõunasöök söödud. Samamoodi on meil ukse taga vanemate häng, et mitte laste söömist segada. Ootame kuni lastel söödud. Ja mulle tundub, et see systeem toimib kenasti kuna laps saab kohe esimesest päevast aru, et vot see on koht kus ma käin ilma emme ja issita. Kuigi tegemist on ikka páris pisikestega, siis mingit pikka nuttu seal rühmas küll pole. Need, kes alguses veidi ônnetumad olid ja tahtsid, et emme ka ikka rühma kaasa tuleks, kasutasid seda varianti, et vahelduseks tõi issi hommikul lasteaeda. Issiga polnud mingit jonni.

    • NautigeHetke says:

      Oh, nii mõnus ja meeldiv lugeda! Me saame järgmisest sügisest sinna koha 🙂
      Meie praeguses lasteaias selliseid sisulisi tegevusi pole. Muidugi tunduvad nad kõik väga pisikesed ning üle kahe aastaseid pole väga palju. Mistõttu on ilmselt ka õpetajatel olukord vähe keerulisem. Rohkem jääb silma see, kus püütakse hakkama saada nutustega. Kuigi nüüd sel nädalal oli neid nutuseid väga-väga vähe alles jäänud. Ja kui hommikuti on rühmas näiteks kaheksa last ning nende peale üks õpetaja, siis ma täitsa mõistan, et ta ei suuda kõigile tähelepanu pöörata.
      Esimesel nädalal ise kohal olles jäi silma nii mõnigi laps, kes lihtsalt diivanil või vaiba peal igavusest aeles, samal ajal kui õpetaja näiteks 3 – 4 teise lapsega midagi mängis. Iseenesest see pääskuste jutt on küll nii vahva. Selliseid ühiseid, kindlaid asju võiks päeva jooksul isegi rohkem olla 🙂

      Lenna puhul on muidugi konkreetselt see, et ta ei jonni seal lasteaias.. vaid on tõesti hirmunud ja tohutult õnnetu, kui ära lähen. Need on tema emotsioonid ja ega ta seda justkui “meelega” ei tee. Ma küll ei näe, kuidas õpetajad seal temaga suhtlevad.. aga kujutan ette, et tal lastakse lihtsalt üksi, õnnetult omaette olla. Või no vähemalt nii palju kui näinud olen, siis tegeletakse ikka nende nutustega või siis aktiivsetega, kes ise väga – väga õpetajatega mängida tahavad.

  5. Signe says:

    Mul algas 1,7 aastase harjutamine esimeselseptembril. Nagu sinulgi, olid ka meil esimesed kaks päeva suure nutuga. Lõpuks viisime talle niiöelda “turvaelemendi”. Eks hommikuti läheb ikka väikse streigiga, aga üldiselt on väga hästi läinud. Ehk on asi ka selles, et mina ei vii vaid hoopis tuttav. Plaan on nüüd endal proovida, et mis saab ja kuidas. Meil on ta muidugi pika päeva hoius.
    Laps on muutunud ka. On asjalikum, kuid samas ka minu küljes kinni meeletult. Eks see olegi see hirm, et äkki sa nüüd tõesti viid ja jätadki. Ja “kambavaim” on ka ühislaulmine ehk siis nutmine. Kui ikka üks alustab, läheb ka teine kaasa 🙂
    Edu igatahes ja loodame, et äkki läheb paremaks 🙂

    • NautigeHetke says:

      Siis läheb edukalt! Unustasin ka kirjutada, et Lenna on ka asjalikum ja julgem. Kui varem mänguväljakutel/mängutubades pidi teda ronimisel aitama, siis nüüd tahab kõike ise teha 🙂

      Edu teilegi!

  6. Kadri says:

    Tore lugeda erinevaid lugusid. Meil ka 5 päeva käidud ja hoopis teine situatsioon. Laps ei taha koju tulla. Viskas kahel päeval pikali maha ja vehkis käte ning jalgadega. Üsna piinlik, ma ei tea mis õpetajad mõtlevad, et mis meil seal kodus toimub, et laps lahkuda ei taha 😀 Aga mulle see iseenesest sobib, sest nutvat musirulli maha jätta oleks nii raske. Esimesel päeval olin ka mina see kes pisardas, mitte laps. Reedel sain lõunast kätte aga nohuse lapse ja õhtul kerkis ka palavik üle 38. Seega 5 päeva ja juba haige. Näis kui terveks saab, kas tahab endiselt minna või tuleb nüüd tagasilöök.
    Edu kõikidele emadele. Minu arust on see uus teekond raske mõlemale osapoolele.

    • NautigeHetke says:

      Päris lõbus! 😀 Lenna rühmas ka üks neiu, kes kunagi koju ei taha minna. Alati mõtlen, et nii on ikka hea, lihtne 😀
      Hoian pöialt, et teil lasteaeda naasedes sama hästi edasi läheb! 🙂

  7. Birgit says:

    Meie võtsime on pisikese hoiust ära,kuna lihtsalt ei suutnud vaadata kui hüsteeriliselt ta seal nutti. Niikui uksest ta sisse panime hakkas nutma ja nuttis kuni selle ajani kui me talle järgi läksime 😔😔 Lōpuks sai juba aru hommikuti kuhu poole sammud seame siis hakkas juba maja kõrval hüsteeriliselt nutma samal ajal minust väga kõvasti kinni hoides .. Varem oli samamoodi et kõikide vanaemade/tädidega oli rõõmuga nõus jääma koju kui mul oli vaja kuskile ära minna,lihtsalt kalli musi ja lehvitas .. Ja nüüd tulemus on see et kellegiga ei taha enam olla isegi mitte issiga 😔 Läbi une ta hakkas öösiti karjuma emme emme , lõpuks ta ei olnud nõus enam minuga õue tulema , meelitasime teda niiet lähme autoga sõitma siis rahunes alles maha ja pani riidesse .. Mõned räägivad et andsime liiga kergelt alla,et lasime lapsel endada manipuleerida .. Aga mina pole kohe üldse sellega nõus ,sest mina nägin millise taruma minu laps sellest sai ja järelikult ta polnud selleks lihtsalt veel valmis ! Järgmine sügis on ta juba 2,9 siis saab vast asjadest paremini aru ja saab seletada ka paremini et emme-issi tulevad sulle varsti järgi ja et sul on siin ka hea oll 😊😊

    • NautigeHetke says:

      Vaeseke! 🙁
      Ma arvan sa tegid rohkem kui õigesti, et sa ta sealt ära võtsid. Rääkigu mida teised tahes, ise tunned oma last ikka kõige paremini.
      Ma oleksin samamoodi teinud nagu sina. Mäletan, et ütlesin Erikule veel öö enne esimest lasteaiapäeva.. et kui Lennale üldse ei sobi või ma näen, et ei meeldi, siis ütleme koha ära. Usun, et järgmine aasta on juba kindlasti parem 🙂

  8. Triin says:

    Kui tööle minna pole vaja, siis ma ei viiks last sinna.
    Kui aga ikka soov poole päeva kaupa ja mõned korrad nädalas (mis on mõistlik iseenesest), siis ehk on parem teha päevad jutti, nt teisip-kolmap-neljap.

    • NautigeHetke says:

      Tööle ei ole vaja minna, aga jaanuarist sünnib uus beebi, mistõttu tahaks, et laps kolmel korral nädalas lasteaias käiks.
      Kuulsin siin paljudelt emadelt veel, et järjest päevad on mõistlikum, kui üle päeva.
      Järgmisest nädalast katsetan.

  9. kat says:

    Meie hakkasime harjutama augustis. Algus oli paljutõotav, aga siis nuttis ühel päeval terve aeg, peale seda tuli 39 palavik. Nädalale olime kodus ja peale seda enam polnud nõus minema. Ainult nuttis kogu aeg, ei mänginud, ei tahtnud et keegi puutub teda jne. Võtsime ära……läksin tööle, aga õnneks mees ja vend mul saavad vaadata teda. Laseme nüüd vist kaheseks saada ja kevade poole proovime uuesti. Ema on mul teises linnas lasteaias tööl, mõned päevad on seal mängimas käinud……no tegelikult meeldib ju küll 🙂

  10. О. says:

    Ma ikkagi ei saa aru, miks kodusel emmel vaja viia 1,10 a.last lasteaeda? Käest ära. Ärge uuest lapsest rääkige! Alla kahene laps vajab ainult emmet, kes saab temaga igasuguseid põnevaid asju teha kodus. Sünnib uus laps, see vaene laps hakkab pisikuid lasteaiast tooma. Tunneb ennast tõrjutuna. Mul on tõesti te tüdrukust kahju.

    • NautigeHetke says:

      Ära muretse! Piisab vaid sellest, et mina aru saaksin.
      Sul ilmselt lapsi pole, või kui on, siis sul on võimalus nendega ka vajadusel koolini kodus olla 🙂

  11. О. says:

    Äitah küsimast, aga neid on mul lausa 3 tükki. Ja kõigepealt mõtlen lastele. Ja kuna sul kogemust pole, sa võiksid teiste kogenud inimeste juttu kuulata. Nagu juba ütlesin, noorus….

    • NautigeHetke says:

      Ma eeldan, et kui sul on kolm last, siis võiks tõesti kogemust selle võrra ka rohkem olla. Paraku esimese kommentaari järgi tundub suhtumine küll natukene primitiivne. Aga inimesed ja kasvatusmeetodid ongi erinevad 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga