Lapsevanema rõõmud: juttu Lennast

Vaatasin viimaseid postitusi ja avastasin, et pole ammu Lennast kirjutanud. Ljontsik saab meil see kuu juba 10-kuuseks. Ta on meil täielik preili Asjapulk.  Ma olen tükk aega üritanud mõelda, kuhu Lennat liigitada- kas rahulik ja lihtne laps või aktivist? Pigem pakuks, et aktivist. Mulle tundub, et ta elab põhimõtte järgi  „tegutse kohe või muidu jääd ilma“. Enamuse ajast ärkab ta oma unest üles nii, et silmad lahti ja kohe minek. Ei ole aega riietuda või õueriideid ära võtta. See käib meil hoo pealt, pükstesse astub kõndides. Endiselt liigub ta meil roomates või mööda ääri kõndides, kuid siinkohal ei tasu teda alahinnata, sest tempo on kõva, nii et lausa kihutab.

IMG_7141

Endiselt sööb ta neli korda päevas, kuigi hakkab vist vaikselt ühte söögikorda ära jätma. Väga tihti käib meil enne söömist trall, kus Lenna mängib vihmaussi. Seni kaua vingerdab, kuniks esimese lusika talle suhu saan. Kui sobib, sööb edasi. Kui ei, siis on kisa taevani.  Maitseb puder ja puuvili ning igasugused soolased purgitoidud lendavad enamjaolt prügikasti. Alguses olin närvis ja sõdisin vihmaussiga, aga kuna ta korduvalt peale jäi, siis loobusin. Mõlgutan mõtteid, et kolmele toidukorrale üle minna ning ehk see muudab midagi paremaks.

Emana panen tähele, või pigem Erik viitab sellele rohkem, et hakkan vaikselt seda suunda võtma „las laps teeb, peaasi, et ei üürga“. Muidugi ei lase ma tal kõike teha, aga samas pulte kokku löömast või telefoni lutsutamast ma ei keela. Küll häkib ta ahjunuppudega või mõne muu keelatud asjaga. Aga ma juba eos näen, et ta vajutab neid nuppe ja vaatab mulle sellise näoga otsa, et miks ma midagi ei ütle.  Ja kuna ma tean, et ahju pealt saab ainult kellaaega muuta, siis ma ei ütlegi, sest reeglina ta läheb sealt ise ära, kui tähelepanu ei saa. Küll aga peame me tõsiseid võitlusi selle osas, kui ta kedagi katkub. Loomade puhul ta alguses ilusti patsutab ja silitab, aga ühtäkki haarab täiest jõust karvadest koos nahaga ning tirib neid nii kaua kuniks jaksab.  Samuti jäävad talle juuksed ette, eriti minu omad ning neid katkub samamoodi. Keelan tavaliselt seni kaua kuni nutma hakkab. Alguses mõtlesime, et ta ehk teeb meelega haiget, aga siis lugesin, et tegelikult nii väiksed lapsed tahavad lihtsalt kätega katsuda. Lenna moodi paitamine mulle igatahes ei sobi.

IMG_7193

Leenu harjutab vaikselt seismist ja on ka teinud esimesed kaks sammu. Need tulid küll pika motiveerimise peale. Seisab ja astub siis, kui tõstan ta endast hästi kaugele ja istun tema ette. Siis kui ta sinnamaani jõuab, et langeda võiks, siis seda ta ka teeb. Laseb endal lihtsalt kukkuda. Kui ma ei püüaks, lendaks peadpidi vastu põrandat. Seismine ja astumine teeb ta igaljuhul nii rõõmsaks, et ta ei suuda oma kilkeid tagasi hoida. EI jõua ära oodata, et jalad alla saaks. Ma arvan, et siis ta ainult jookseks ja itsitaks omaette.

Veel on ta usinalt hakanud hambaid tootma, sest kui ammusest ajast oli all ees kaks klahvi, siis nüüd on ülemised keskmised ka lõikunud ning kõrvale tulevad juba uued. Ütleme nii, et ma ei hakkakski pikemalt kirjutama, kui jubedad olid need kaks nädalat. Öösiti ei saanud muudmoodi kui valuvaigisti abil ning päeval ajas kõik teda lihtsalt närvi.

IMG_7181

Muidu on ta endiselt armsake, keda ainult musitaks ja kallistaks. Eks tulebki leppida sellega, et laps ei saa koguaeg viieline olla, eriti kui hambad tulevad. Tahaksin tegelikult temaga rohkem ringi käia ja mitte ainult vanaemadel külas, vaid võtta osa ringidest. Kahjuks tööpäevadel seda teha ei saa ning töövälisel ajal käin tihti temaga Kiilis. Hea oleks muidugi, kui ta rohkem sotsialiseeruks ja näeks uusi inimesi enda ümber, mitte ei oleks koguaeg ühes ja samas keskkonnas. Samas ilmselt mõtlevad paljud lapsevanemad nii.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga