Lapsed läksid vahetusse

Ei tea, mis värk sellega on, aga millegipärast ei suuda me siin kodus kõik üheaegselt õndsas harmoonias elada. Meil oli pikalt tants ja trall Lenna õhtuse magama minekuga. Mõni ahhetas ja ohhetas, kui nägi jõulude ajal tühja päkapiku sussi sisse poetatud kirja, kuid tõesõna tahaks näha selliste närvidega inimest, kellel mitu kuud kestnud jama korraldamine üle ei viskaks.

Kõik see algas juba nii ammu, et ma päris täpselt enam ei mäletagi, millal. Nora sünniga kaasnesid Lennal ikka omad väiksed „hood“, aga kõik oli mõistetav, sest uue pereliikme saabuminel ja temaga kohanemisel ongi suur roll. Küll aga minu arvates on ta koguaeg rohkem tähelepanu saanud. Käime temaga tihedamalt individuaalselt väljas – küll ujumas, küll mängutubades, spas, kohvikutes, õues mängimas – samal ajal kui Nora rõõmsalt kodus aega veedab. Käime muidugi koos ka, aga suurema rõhu saab ikka Lenna. Me oleme end algusest peale võrdselt tema vahel jaganud ja no tõesti vähese tähelepanu olemasoluga siin probleeme küll olla ei tohiks. Küll nuputasime siin mitmeid kuid, et mida me küll ise valesti teeme. Muidugi on suur roll ka ealisel iseärasusel ning arusaadav, et kui laps on terve päeva justkui „hästi“ käitunud, siis üks hetk on tal vaja kuskil aur välja lasta. Millegipärast meil sattus see alati uneajale. Magamaminek oli korralik kino, mis iga jumala kord lõppes nutu ja röökimisega. Katsu sa üksi kahte last magama panna, kui üks kõrval toas täiest kõrist röögib. Õnneks Noral tekkis teatav valikuline kuulmine ja seda kisa ta uinudes ei kuulnud. Aja jooksul õppis Lenna juba mõnusalt manipuleerima, näiteks oskas ta vannitoast osavalt karjuda “aiiaa”, kuniks siis teine vanem tuli küsima, mis siin toimub.. Õnneks jagasime me kohe lahti, et see ongi tema viis õhtut veelgi pikendada. Klassikalised ringi aelemised, mööda maja jooksmised, voodis hüppamised, tahan vett/süüa/pissile/tuld põlema jne. käisid asja juurde. Proovisime heaga, proovisime halvaga ning lõpuks lihtsalt leppisime. Nädalaid tulime emb – kumb Lenna toast ja arutasime õhtuti ikka pikalt, et mis tal lihtsalt viga on, et niiviisi sõrmenipsust ära keerab. Täiesti müstika! Teate mis? Ei taha nüüd ära sõnuda, aga saabus rahu! Rahu saabus päev enne Lenna 3 – aastaseks saamist. See on uskumatu, aga see kuudepikkune arutelu tubli lapse käitumise osas, kandis lõpuks vilja! Lenna teataski, et tema on nüüd suur tüdruk ja läheb ise magama. Olime seda varemgi kuulnud ja eks see sõnakõlks polnud enam ammu usutav, aga tõesõna, saigi suureks lapseks ja läkski ise magama! Muidugi sai unejuttu loetud ja õhtul natukene omavahel jutustatud, aga see meeletu kisa ja röökimine lihtsalt kadus. Täpselt sama ootamatult, kui see ka tuli. Kohe imelik oli Erikuga õhtul koos rahus istuda. Reeglina oli muidu ikka üks kas Lenna toas või vähemasti ukse taga valvel.  Ja ausalt, 3-aastaseks saades näen ma igasuguseid muidki muutusi. Lenna on palju rõõmsameelsem, räägib väga avatult, ka lasteaias õpetajad kiidavad, et jutt on jooksma läinud. Talle meeldib teha pikki jalutuskäike ning tunneb uhkust, et oskab rattaga sõita. Kuidagi üleöö nii tubliks ja suureks kasvanud. Muidugi tuli ka täna õhtul üks jonnihoog peale, aga see oli selgelt eristatav ning tegu oli üleväsimusega, kuid lõpptulemus ikkagi üle ootuste hea – kiire ja tubli iseseisev uinumine!

Seal, kus üks annab lootust, sealt teine võtab. Nora on samuti viimaste kuudega väga asjalikuks muutunud. Vaatame juba, et tegu polegi enam beebiga, vaid ütleks, et täitsa päris lapsega! Umbes täpselt siis, kui Lenna andis lootust idüllile, saabus Noral mingisugune huvitav periood. Ütleme nii, et oma käitumiselt on ta ikka päris karm naine!  Tohutult kõva häälega ja oskab ikka nõuda, kui vaja. Samas süda on nii hellake ja solvumine kiirelt tulema. Üürgamine on mõlemil juhul kõrvulukustav! Nora on hetkel hästi minu ligi, kuigi Erik hoiab teda vahel pea rohkemgi. Annab tunda selline kerge kadedus, nii Lenna, kui kassi vastu. Ükskõik, kes mulle sülle ronib, on Nora kohe platsis end ka ära mahutama. On küll väsitav, kuid tegelikult väga armas! Veel on tal tekkinud tobe komme kätega vehkid ja mitte niisama, vaid ikka haiget tegemise eesmärgil. Vastu nägu võib igaüks saada, keelamine/hääle tõstmine/nutu imiteerimine ei mõju. Lennat tuuseldab ka ikka päris korralikult, seega pole imestada, miks Lenna eelistab rohkem üksi mängida. Õnneks on lastel nii väike vanusevahe, et meenus kohe Leenu, kellest saatsin ühele sõbrannale täpselt kaks aastat tagasi ühe video. Otsisin kiirelt üles ja vanus üks ühele sama ja no mis ma näen? Täpselt samasugune mall haiget tegemiseks, selle vahega et esimene üritas nina otsast kiskuda, ise väga tige teine. Lenna ajal olin juba mures, et pärast kasvabki selline hull laps, kelle kohta tulevikus  õpetajalt kuulen, et käib ja terroriseerib. Aga ei, Noraga kasvades juba tean, et kõik on mööduv. Siiski on mingisugune suurem häda neiul kallal, sest ööd on kordi rahutumad ning nuttu on rohkem. No näiteks viimased ööd oleme täiesti üles ärganud kell 1, kell 3 ja kell 5. Kahtlustame hambaid, aga midagi otseselt näha pole. Teine mure on lapse seedimine, sest juba kolmandat nädalat on see korrast ära, nii et ta nutab ja väriseb valust. Õnneks varsti saame ka perearstile, samas siiani pole apteegist saadud ja kodused vahendid tulemust andnud. Ei teagi, kuidas arst saaks rohkem abiks olla. Lisaks kõigele ta väldib söömist ning eks see omakorda tekitab kehvema tuju. Siiani oli ta väga hea isuga , kuid nüüd ei lähe enam midagi sisse.  Vot ei teagi, eks näis, mis perearst meile selle peale kostab.

Kokkuvõtvalt, ega ma kurtma ei tulnudki, vaid lihtsalt nentima fakti, et reeglina käivad need asjad ikka kordamööda. Eile autoga koju sõites, oli ehe näide sellest, et kui üks jääb vait, hakkab teine pihta. Alguses pillas Lenna oma poni maha ja sellest tuli megasuur draama tagaistmel, paraku kuna ma roolis olin ning pimedal teel väga seisma ei tahtnud jääda, siis poni sinna maha jäigi. Kisas ja kisas, kuni ühel hetkel jäi vait ja alustas hoopis Nora. Õnneks sõit oli lühike ja jõudsime üsna ruttu koju, kuid ka see lühike sõit võib kiirelt läbi võtta! Eile mõtlesin küll, et autos võiks olla see helikindel vahesein – kui lapsed omadega käest lähevad, siis lased selle lihtsalt kinni ja sõidad rahus edasi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga