Lapsed isa äraoleku ajal

Tahtsin kirjutada ajast, mil Erik oma üksteist päeva kodust tööasjus ära on. Sel korral võtsin minekut kuidagi vabalt, sest Rosanna juba veidi suurem ja osadel päevadel nädalas käib ka lasteaias. Meil kattus küll Eriku reis veidi haigusperioodiga, kuid ei hullu. Ma üsna plaaniinimene ja olin oma päevad juba nädal varem nii enam vähem paika pannud, et saaksin iga päev väikse hingetõmbepausi ning kuna kolmandat kuud juba kuni 10 km või 10 000 sammu päevas kõnnin, proovisin klappima saada, et see ka jätkuks. Minu jaoks tundus kõige väsitavam see, et tavaliselt paneme kordamööda lapsi magama ning kui on Eriku kord, on mul täiesti vaba õhtu. Tundus nii nüri iga õhtu pärast 45 minutit lastega jutustamist üks tund veel Rosanna kõrval passida. Tavaliselt 20.30 hakkame magama panema.. 21.30 kõik oma voodites ja 22.30 Rosanna siis uinub.

Oleks ma teadnud, mis mind ees ootab, oleks see suht köömes tundunud. Erik on meil ehe isa, kes koguaeg laste jaoks olemas ja eriti väiksemate jaoks, sest ta on see suurim kallistaja- musitaja. Nüüd tema minekuga proovisin ta aktiivse armastuse näitamise laste peal üle võtta. Suurematele sobis, küll aga Rosanna ei ela ikka üldse samas taktis. Pärast Eriku minekut keeldus ta mul endale patsi tegemast ning mis kõige hullem, keeldus minuga wcsse minemast. Ehk siis sellele järgnes nt kõige pikemalt 11h paus ja kõikidesse teistesse kohtadesse pissimised. Seda väikse agaga, minu emaga näiteks oli nõus käima.. oma nädal aega juurelnud selle üle ja arvan, et ta asendas Eriku mu emaga. Näiteks autos lasteaiast koju sõites räägib, et issi ja muhvi (lapsed hüüavad ema nii) on nunnud, aga emme-Lenna-Nora on “ei -nunnud”. Kogu selle tralli juures on kõige väsitavam, et muidu nii ilusti juba ammu wcs käiv laps nüüd selline on. Hädade kinni hoidmisega kaasneb näiteks toast tuppa kaasas käimine ja ühe koha peal istumine/närviline hüppamine. Tal on endal nii kehv olla. Ta ei mängi siis ka teistega ning kõik lootused, et ta tunnike Noraga kodu või kulli mängiks, on haihtunud. Mida aeg edasi ja hullemaks läheb, seda rohkem sülle ronib ja paaniliselt kinni hoiab. Eriti masendav on see, et kui varem ärkas vastu hommikut korra, et meie juurde tulla.. siis nüüd olen ma pea iga öö koristanud tema voodit ja tegelenud tema pesemise ja uuesti magama panemisega kena tunnike. Lisaks on meil Villu, kes kell 4 öösel välja tahab.. ja ei tasu unustada, et ka üks 3-aastane, kelle jaoks peab öösel valmis olema. Uned on nii hektilised. Õhtul juba alustan sellega, et panem pesumasina enam vähem valmis, teen oma voodis barrikaadid, nüüd ka panen saunalinad alla.. samuti varun Rosannale kraanikausi äärde varuriided, et ei peaks öösel otsima hakkama. Te küsite, miks mähet ei pane? Lihtne vastus on, et on olemas, aga laps keeldub.. sest “ei tita” – ei, ta pole tita. Olen isegi läbi une proovinud jalga panna, aga ei õnnestu.

Teeme Erikuga ka videokõnesid, et ta räägiks talle kus ta on ja mis teeb. Ühtepidi kehv, et niimoodi pildis.. aga tundub parem variant, kui teadmatus.. ka Nora on selle väikse aja jooksul oluliselt tundlikumaks muutunud. Varem käis Erik tihti lasteaias vastas ning nüüd kui mina lähen, sealt midagi toredat väga oodata pole. Norale õnneks mõjub küsimus “kas sa oled mu vahukoorekoogike” selliselt, et ta unustab kõik oma hingepiinad.

Lenna on meil suur ja asjalik, aga isegi teda kõigutab isast eemalolek. No näiteks küsis ta minult üks päev täiesti suvalisel söömise hetkel, et emme, kas sa saad üksi kolme lapsega hakkama? Naerma ajas tol hetkel, aga tundub, et tal päriselt oli mure.. kinnitasin, et ikka saan oma lastega hakkama ja miks selline küsimus.. ütles lihtsalt, et niisama. Teinekord rääkis mu emale, et ma tean, miks sa emmet aitad.. sest sa oled ta ema. Nimelt mu ema on mõnel hommikul suuremad lasteaeda viinud ja ühtlasi siin Rosannat siin pissitamas käinud.

Ja ausalt öeldes lapsed ise on nii tublid ja selliseid suuremaid kraaklemisi on imeväheks jäänud ning rohkem mängitakse koos aliast, kulli ja tehakse koos trenni. Kari hoiab ikka teineteist rohkem ja üldse kokku, kui üks liige puudu on. Küll aga raske on näha lihtsalt laste igatsust ja kuidagi kurb on vaadata seda, milliseks Rosanna siin muutunud on. Vaene väike inimene ei oska veel rääkida, aga mingisugune sõnuseletamatu mure on hinges.

Kusjuures nii naljakas on ennast ka kõrvalt vaadata. Ma näen, et ma käitun ise hoopis erinevalt, kui siis, kui Erik on kodus. Häält tõstan vist 10x vähem, oma emotsioonid surun 10x rohkem alla, sest tean, et kui kuskil libastun, saan laste poolt 10x vastu, kuid selle vahega, et mul pole kellelegi teatepulka edasi anda ning pean ise selle jamaga tegelema. Veel täheldan, et minu poolt on kuidagi isa kompenseerimise mode peal. Ma postitasin üks päev instagrami ka. Ma olen tegelikult igasuguse träni vastane ning ma ei salli silmaotsaski mingit ebavajalikku träni ja odavat hiina pahna. Muidugi teen järeleandmisi ja ka päkapiku sussi seest leiab otse Aliexpressist peavõrusid, kuid siiski. Mingisugused printsessikroonid ja plastmassist tehtud Elsa kleit, või mõni karvane mänguasi, on minu silmis täielik õudus. Tean, et lastele muidugi meeldib ja on meilgi kodus mõni jänesekostüüm või sõbrannalt vastu võetud ja endale korrutatud “TEEEEE LIHTSALT LAPSELE HEAD MEELT” printsessikleit tiiibadega. Ja muidugi on meil neid pehmeid mänguasju, mille hulgas olen proovinud ikka kriitilise pilguga ringi vaadata. Näiteks käies Estonias Pipit vaatamas, siis olgu see Pipi, samuti kõik Lotte tegelased. Sai ka siin Lõvikuninga ajal lõvid ostetud. Pika jutuga tahan jõuda sinna, et lähen siis mina üks päev poodi. Pange tähele, Norale öölampi ostma, sest ta oli nii õnnetu, et tema oma maha kukkus ja kaks tulukest enam ei põle. Jõudsin siis kiirelt Magaziini. Öölampi ma sealt ei leidnud, aga vaatasin heldinult PEHMET, SUURT, KARVAST JÄNEST ja mõtlesin, et issand Rosannale see kindlasti meeldiks. Jänesed ta lemmikud PRAEGU. Rõhk sõnal PRAEGU, sest alles oli selleks Minnie. Noh jah.. Koju oli mul soetatud Maximast see õudne printsessikostüüm, mille plaanisin viia lasteaeda.. sest kuna see maksis vaid 2 eurot ja no vähemalt lasteaias leiab kõvasti kasutust ning kodus seda hoiustama ei peaks.. siis ikkagi jõudsin puntki, et annaks ikka kodus kätte ja mis veel parem, OSTAKS JUURDE KARVASE rebasemaski.  No, et ikka kõik saaks midagi. Ja nagu ka üks sõbranna mul ütles –  jõuluimesid tõesti juhtub. Lisaks sellele kompenseerimisele olen ma lastega palju rohkem aega koos veetnud. Tavaliselt on Erik see aktiivne mängija, müraja, musitaja, legotaja.. siis nüüd tahtsin leida mingisugused toredad tegevused, mis mulle endale ka meeldiks. Ostsin lastele vahelduseks kriidid, uued pintslid ja vesivärvid. Eile sai isegi savi poest kaasa võetud, sest noh, miks mittte, eks? Täheldan end nendega rohkem mängimas ja suhtlemas ja rääkimas. Ja ma arvan see tuleb kuidagi automaatselt sellest, et neil ei tekiks tunnet, et midagi on puudu. Ja sel korral olen ma nii palju mõelnud sellele, kui reaalselt üks vanem kõrvalt ära sureb või perekonnad lahku lähevad jpms. Meil lapsed elavad sisimas juba seda nii üle, et isa on kuskil 11 päeva ära. Mis siis veel nende lastega, kelle jaoks see kuidagi lõplik on.

Aga ma pean tõdema, et lapsed on palju toredamad küll, kui nad vaid ühe vanemaga on. Nii palju rahulikumad ja tasakaalukamad. Võibolla see tuleb sellest, et nad hoiavad mingeid emotsioone alateadvuses enda sees, et mul emana nö lihtsam oleks. No kasvõi kui muidu Lenna ärkab Erikuga jõhkra vinguga, siis minuga pole ükski hommik probleemi olnud. Ärkab hea tujuga, tegi endale oma vabast tahtest mingisuguse emotsioonipäeviku, kus märgib hommikused ärkamised naerusuu juurde üles. Kes teab, kes teab..

Vot sellised mõtted siis sel korral.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga