Lapsed ei oska enam väikestest asjadest rõõmu tunda..

Reisil käies sattusin lugema ühte Pere ja Kodu artiklit “Sünnipäevapidu? Jah, aga palun ilma minuta!” See oli küll võibolla et isegi natuke üle võlli ning väga värvikalt kirjutatud, kuid jutus oli mõtestatud iva sees. Sisuliselt oli juttu tänapäeva lastest, kelle suurte soovide täitmiseks vanemad veri ninast väljas pingutavad. Mu mõttelõng keris sealt väga palju ka edasi ning tuleb tunnistada, et mõnes punktis tundsin end ära. Samas viimaste aastate jooksul olen oma käitumises üsna suuri korrektuure teinud ning asju enda jaoks ümber mõelnud ja eks ikka ja endiselt õpin. Mulle meenus ka kohe Marianni mõne nädala tagune postitus kodu korras hoidmisest ning tegelikult on see teema tervikuna üsnagi seotud – mänguasjad ja kodu korrashoid.

Ma ise olen seda tüüpi, kellele meeldib, et asjad oleksid pigem organiseeritud ning nö. ei väljuks kontrolli alt. Mõned aastad tagasi mänguasju soetades, vaatasin ma ikka, et kui hea hind ja lapsele meeldida võiks, siis raudselt ostan ära, milles küsimus? Aeg on aga nii palju edasi läinud ja korraarmastajana teen tihti mänguasjades ka aktiivset inventuuri. Üks hetk tabasin end mõttelt, et jälle on jõulud, jälle laste sünnipäevad ning lapsi on tänaseks juba kolm. Kuidas seda asja ohjas hoida, kui kingitusi sajab uksest ja aknast sisse? Niisiis lõin ma vähemalt oma peas mingisuguse süsteemi. Jõulude ja sünnipäevakingitustega olen alati kingi tegijaga enam vähem kokku leppinud, koostanud sooviliste jpm. Ja mida aeg edasi, seda enam ei kannata ma absoluutselt tarbetult kokku ostetud jama (vabandust väljenduse eest, kui keegi end puudutatuna tundis). Oi, kui palju ma olen kuulnud, kuidas sünnipäevadeks kingitakse mingisuguseid suuri plastikut täis autoradasid või kakajunni mänge (liialdamata, sest selline mäng päriselt eksisteerib) ja siis kingisaaja peaks justkui tänulik olema ja naeratus näol kingituse vastu võtma, sest see on ometigi viisakas. Hiljem aga viskab ta selle prügikasti või paneb kuhugile tasuta ära andmiseks mõeldud gruppi üles.  Päriselt, ärge tehke nii! Uurige ikka enne, mille vastu laps huvi võiks tunda või kinkige juba viimasel juhul raha või mõni kinkekaart. Mina teadlikult väldin selliseid olukordi, seetõttu ka mõnele vähe “veidralt kõlava kingilisti” koostangi. Palun lihtsalt säästke teineteist. Ära kingituse tegijana osta pahna ja ära pane kingisaajat halvasti tundma (sest tema on lõpuks see, kes sellega tegelema peab – otsi siis hiljem sotsiaalmeedias asjale uut omaniku, ilma et kingitegija märkaks).

Näiteks meie kodus on välja kujunenud nii, et olen tekitanud mingid kindlad tervikud. Lastele on mängimiseks mõeldud kaks tuba ning seda eesmärgil, et mänguasjad mujale ruumidesse ei trügiks. Muidugi käiakse nendega ka mujal, aga alati enne lõunaund ning päeva lõpuks on laste ülesandeks asjad oma kohale tagasi viia. Ma saan aru, et mõne inimese jaoks kõlab see tõesti uskumatult, aga jah, meie kodus peavad lapsed enda järel ise koristama. Mis teel, see ära. Ja mina räägin alati, et kui sulle hoole ja armastusega kingitud asju ei hoia, siis lähevad need edasi neile, kes nende mänguasjade eest hästi hoolt oskavad kanda. PS! Kusjuures käisime Lelulugu vaatamas ja see film oli nii hea ilmestamaks seda, kui õnnetud võivad lelud olla, kui keegi neist ei hooli. Tervikute juurde tagasi jõudes, siis toad on jaotunud selliselt, et kõik nukkudega seonduv – nukumaja, barbid, barbide riided, nukuvoodid, käru, vanker, nukud ja nende riided- on ühes kohas. Toas on veel tipitelk, mida lapsed nukkudega mängimisel koduna kasutavad.  Ühesõnaga kõik selline tavaar on ühes toas.. Ja näiteks kingiliste või soove tehes ja lastega läbi arutades, oleme alati mõelnud, et asjad omavahel sobituks. Või kui midagi sellest tervikust võiks puudu olla, saab see seal listis olemas olema. Ma absoluutselt olen selle poolt, et lapsega ei tasu suvalisse mänguasjapoodi sisse jalutada ja alluda mingile “appi, see on nii armas, ma tahan ka seda! Ma tahan, ma tahan, sest tal on ka!” Ja umbes kahe päeva pärast on see “ma tahan!” täiesti ebahuvitav, sest tegu oli läbimõtlemata emotsiooniostuga.

Ja siis mängutoas on meil köögi, – poe ja – kohvikunurk, mis temaatiliselt käib jällegi omavahel kokku. Lapsed saavad nii mitmel rindel rollimänge teha ja loovad olla. Samuti on poe – ja kohvikunurk võimalik ümber mängida teatriks, mida ma ei ole veel tüdrukutele tutvustanud, sest Nora on vist veel veidi noor, et aru saada. Ja kolmas suurem tervik on legomajandus ning selle aasta jõuludeks on meil juba soetatud hoiukastidega legolaud ning mõtlesin küll pikalt, aga otsustasin, et laseme ikka väiksed legod (DUPLOde kõrval) ka omale koju. Nüüd on DUPLO’sid meil terve suure treppkapi jagu ning jõulude ajal on plaanis legolauda täiendada ka mõne legokomplektiga. Mängutoas saab veel joonistada ja plastiliinidega voolida. Minu meelest nii on ka lihtsam korda hoida, kui igal teemal on oma nurk.. siis ei vedele ka barbi kingad juhuslikult kuskil legokastis. Veel tooksin välja selle, et kui need poe- ja kohvikunurgad, nukumajad jms. kulukad tunduvad, siis tegelikult pikas plaanis vaadatuna tasub see end ikkagi igati ära. Eriti meie peres, kus on kolm samast soost  ja väikse vanusevahega last kasvamas.

Mis korra hoidmisesse puutub, siis see nö. koristamine pole teps mitte raske, kui teisiti läheneda. Muidugi, kui sa ütled lapsele iga jumala päev, et korista oma asjad kokku ja pane ilusti ära, kõlab see kuidagi igavalt, käskivalt ja nõmedalt. Meie kasutame üsna tihti lauset, et “mängime mänguasjad oma kohale tagasi ja hakkame magama minema”. Tavaliselt ikka aitame lapsi ja kui nii asju oma kohale “mängides” need õigetesse kohtadesse asetad, mitte jalaga nurka kokku ei lükka või lihtsalt magama ära ei lähe, siis ongi ju kodu koguaeg korras. Ja nii on tegelikult iga asjaga. Ka köögis, vannitoas, garderoobis. No, mitte et mängides supikulpi sahtlisse asetad, aga saate aru küll. Ühe tegevuse võiks enne järgmisega alustamist enne ära lõpetada.  Samuti peame üsna tugevalt kinni reeglist, et enne ei saa uus tulla, kui vana on läinud, sest vastasel juhul asjad lihtsalt kuhjuks. Tihti rakendame seda aasta lõpus, mil ikka leidub mõni pere, kus lapsed tunnevad meie vana, tema “uue” mänguasja vastu väga suurt rõõmu. Ja suures pildis on see siiski nii, et me räägime ka oma lastega läbi, miks meie mänguasjad edasi rändavad ja kuidas me teistele väikestele lastele sellega tuju heaks teeme.

Tegelikult tahtsin oma jutuga jõuda ka asja tuumani. Ma ei saa öelda, et mu lastel oleks vähe mänguasju, kuid nende mänguasjade saamine on neil alati mõtestatud. Nad saavad aru, kust/miks/kuidas need tulevad. Mõistavad, miks me ei osta iga suvalist ettejuhtuvat asja. See on ka tegelikult samuti täielik iseenese distsiplineerimine. Näiteks reisil olles külastasime me erinevaid poode ja sh. ka Disney poodi. Olgem ausad, esimese hooga rändas Primarkis suur korv triiki lasteriideid täis ja Disney poes olles mõlgutasin lõpuks juba mõtteid, et okei – ma ostan kõik, mis endale väga meeldib ja seda suurima hea meelega. Jumal tänatud, et ma oma mõtteid vähe koondasin, sest üks hetk lendas 90% riidekorvist välja ja jõudsin tõdemusele, et on küll odav, aga kas on ka vaja? Lastele on aegamisi juba lasteaeda enamus asjad soetatud ning vaja läheks hoopis midagi muud ja veidi spetsiifilisemat (nagu näiteks Lennale vihmakindad). Samuti mänguasjapoes – silme ees käis juba läbi, et appi kui rõõmsad lapsed oleks, kui ma neile  kaks suurt nukku kaasa ostaks. Lisaks mõtle, kui tore oleks, kui oleksid veel nö. reisikingitused ja kuidas ma siis nii tühjade kätega koju saabun. Lõpuks saabusin Eestisse 4 paari retuusi, 2 pluusi, sokkide, pesu ja kahe nukuga (millest viimased jätan neile sünnipäevaks ning mille olemasolust neil veel aimugi pole).. ja teate, kui tore on koju tulla, kui laps esimese asjana siiralt kallistab ja küsib, mis ma tegin reisil ning kas ma näitaksin talle ka reisist pilte ja videosid. Tunneb rõõmu selle üle, et julges mu sõbrannat kallistada ja räägib, mis nemad vanaema juures tegid ja kuidas oma päevi veetsid.  See on see hetk, kus sa saad aru, et laps ei oota sind pingsalt koju, sest sa talle hunniku kingitusi kaasa ostsid, vaid sellepärast, et tal on hea meel, et emme jälle kodus on. Üldse näen seda palju kõrvalt, kuidas kingituste üleküllus ja kõige, mida hing ihkab, ostmine lapsed juba üsna noorelt tuimaks teevad. Huvi kindla mänguasja vastu on võibolla 1-2 nädalat ja kuna nii kui nii poes juba uut lemmikut nägid, siis suva see eelmine, varsti saab jälle uue osta. Kurb on lihtsalt näha, et need asjad juba nii noorte lastega toimuvad.

Mõnele tundub minu kasvatamisviis kuidagi ebaõiglane, sest kui sul raha on, siis miks sa ei võiks last õnnelikuks teha? Kuid see 5 minutit hetkerõõmu ei kaalu kohe kuidagi üle seda, et laps üheks ärahellitatud ja kõike tahtvaks inimeseks kasvatada. On täiesti normaalne juba 5- aastasele väiksele inimesele seletada, et raha ei kasva puu otsas ja uskuge, et pigem harva asjade ostmine, teeb lapse meele palju rõõmsamaks.. ta oskab oma mänguasju/riideid jpm oluliseks pidada.

Mõeldes sellele, kui tihti ma lastele mänguasju ostan, siis tegelikult praktiliselt ei ostagi. Kõige suurem kingisadu on neil ikka jõulude ja sünnipäeva ajal ning tihti ei anna me kõike korraga kättegi. Hoolega mõeldes, siis viimati ostsimegi tüdrukutele 2 Lottet ja tema sõbrad saime niisama ostuga kaasa jaanuarikuus (viimaste üle oli mul selline “neeeh” tunne, sest kas on ikka vaja? Ja tegelikult ei olnudki). Ja uskuge või ei, selle sama Lottega magab Lenna juba viimased 9 kuud, sest ta peab teda enda jaoks ülioluliseks ja ma arvan, et suurt rolli mängis ka see, kuidas me talle esimene kord poes ütlesime, et meil ei ole mõtet pehmeid mänguasju niisama koju  seisma osta, kui keegi nendega ei mängi. Kuna Lotte teema puges aegamisi  nii hinge, siis järgmisel hetkel saime aru, et nüüd oleks vist õige aeg ja tundub, et oligi. Mul on alati nii hea meel näha, kuidas enda tüdrukud väikestest asjadest vaimustuvad. Näiteks reisiltki tulles.. mis te arvate, mille üle oli Nora kõige enam rõõmus? Ei kommide, ei pükste, pluuside.. vaid hoopis aluspükste üle! Nagu whaat ?? Sa oled lihtsalt nii armas! Samuti oli Lenna rõõmus oma uute retuuside üle, sest nüüd olevat tal sellist värvi püksid, mida tal kapis enne polnudki. Reisil olles jäi meil kuidagi kõlama, et lapsed ju ootavad ikka kingitusi, kas ma ei viigi lastele siis ühtegi nukku ja päriselt ootan neli kuud selleks, et need kätte anda? Ja päriselt nii ongi.. sest ma ei tulnud isegi selle peale, et enne reisi lastele öelda, et ma neile kingitusi ostma läheks. Ma tean, et Lenna soovib väga – väga saada Elsa nukku, ta on viimase poole aasta jooksul nii suureks fänniks saanud.. Nüüd aasta lõpus käime teeme veel kinoringi ära ja siis ongi täpselt õige aeg tema erilisel sünnipäeval tema jaoks erilise kingituse jaoks. Minu jaoks tunduks see kuidagi nii sisutühi mööda minnes selline asi kätte anda.

Tegelikult seal Pere ja Kodu artiklis jäi ka kõlama see, et kui vanasti tunti rõõmu selle üle, kui sünnipäevaks vanaema koogi tegi ja kingituseks pinal toodi, siis tänapäeva lapsed kasvatatake täpselt sedamoodi, et rõõmu ei tuntagi millegi üle. Või siis umbes täpselt 5 minutit, kuniks järgmise korrani, mis tavapäraselt ei lase end kaua oodata.

3 thoughts on “Lapsed ei oska enam väikestest asjadest rõõmu tunda..

  1. Kristiina M says:

    Nii hea lugeda ja väga nõus. Ma ise ikka aegajalt murdun ja ostan laste soovil midagi, aga üldiselt püüame samuti emotsiooniostudest hoiduda, sest no tõesti – kuhu need asjad kõik pannakse ja kas on vaja osta veel rohkem asju, mis lõpuks (loodetavasti peale mitme lapse kasutamist) kuskil prügina loodust reostavad.
    Kuna meil on lastetuba alles remondiootel ning praegu kolimisest kaste täis, siis lapsed mängivad elutoas. Aga samuti on mänguasjad erinevatesse kastidesse sorteeritud – duplod, rongid ja rongiteed, autod ja autoteed ning üks kast mänguasjadega, mis kuhugi ei kategoriseeru otseselt. Viimases teen ka kõige sagedamini inventuuri ja ära jagamist.
    Suurema lapsega lepin alati enne poodi minemist kokku, et me võime mänguasju vaadata, kuid me ei osta. Kordame veel kokkuleppe mitu korda üle ja laps lepibki kenasti vaatamisega. Õnneks elame nüüd kohas, kus toidupoes mänguasju pole. Ja mänguasjade poes käime ka pigem lapse soovil vahel asju vaatamas.
    Ei pea end teab-mis rangeks emmeks, et ei osta kõike mida laps soovib. Oma lapsepõlvest mäletan, et sünnipäeval oli iga kingituse üle väga hea meel ning veelgi olulisem oli, et sõbrad külla tulid ja koos midagi toredat teha sai.

  2. Mina says:

    Kõige lihtsam on mittetarvilik / mittemeeldiv asi ära annetada, nt uuskasutuskeskusesse, lasteaeda jne. Ei pea sotsmeedias sellega tegelema.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga