Lapse sünd ja uudishimulikud lähedased

Mida lähemale jõuab lapse sünnitähtaeg, seda enam olen mõtlema hakanud, mis saab pärast lapse sündi. Naljakas on mõelda, et alles nüüd, olles ise lõpurase, saan ma aru, miks värsked lapsevanemad tahavad privaatsust ja oma aega, et uue ilmakodanikuga harjuda. Tundub endalegi naljakas, et varsti on meil kodus üks väike kodanik, kelle kohta me ei tea absoluutselt midagi – ei tea, milline ta on, milline on ta iseloom, kuidas hakkab elu temaga koos välja nägema .. Mida aeg edasi, seda uudishimulikumaks inimesed muutuvad. Tegelikult on tore, et lähedased kaasa elavad ning samamoodi beebi sündi ootavad nagu meiegi. Samas tundub paljudel olevat arusaam, et kui laps on sündinud, võiks esimesel nädalal kohe vaatama tulla. Kui oleme teinud juttu katsikutest, siis on suhtumine umbes taoline, et „jaa, katsikud muidugi, aga enne tahaks ikka beebi ära näha”. Oleme Erikuga otsustanud, et last näitame siiski katsikutel, siis kui meie jaoks aeg on õige. Ilmselt juhtub see 3-4 nädalat pärast lapse sündi või isegi hiljem. Nii et loodetavasti keegi ei tunne end puudutatuna kui varem last näha ei õnnestu. Sellegipoolest on kõik sõnumid/kõned ja õnnitlused oodatud! Suure tõenäosusega ei võta me ka külalisi haiglas vastu, kuid seda vaatame jooksvalt lähtudes enda ja lapse heaolust. Samuti ka esimestel nädalatel kodus, sest tahaks natukene ise uue olukorraga harjuda ja oma värske väikse perega aega nautida. Üldse on tore mõelda, kuidas elus asjad muutuvad. Väikse lapsena oli minu jaoks kõige olulisem minu enda pere, (ema, isa, õde, vend), minu esimene perering. Siis leidsin enda kõrvale mehe, kes on minu jaoks kõige tähtsam ning kohe- kohe on meil täitsa oma perering, kes hakkab olema minu jaoks esimesel kohal! Naljakas on mõelda, et Lenna jaoks oleme aastaid top1, meie tema esmane perering, kuid kunagi loob ka tema oma pere ning siis peab õigel ajal talle selleks vabad käed andma 🙂
Tagasi teema juurde tulles, siis olen lugenud meie enda rasedate grupis olevate emade ja teiste naiste kogemusi pärast lapse sündi. Seda, kuidas paljud sugulased ja sõbrad end ise esimesel nädalal külla kutsuvad ja mõni on ilumunud lihtsalt koogiga ukse taha ning öelnud, et ei taha üldse segada, aga tuli vaid viieks minutiks. Kõrvalt on naljakas lugeda, aga ma arvan, et ise sellises olukorras ei teeks vist ustki lahti. Minu meelest ikka eriliselt ebaviisakas käitumine! Endale väga lähedal on ka olnud olukord, kus vanainimene ilmub suurest rõõmust etteteatamata haiglas palati uksest sisse. Samas ma saan aru, et teised, eriti perekond, on tohutult põnevil. Vaadates ennastki, kui sain sõnumi, et olen nüüd värske tädi, ei jõudnud ära oodata, millal pisikest näen ning õnn oli üüratu ja ei osanud seda kuhugile suunata.
Samuti on pereliikmed kui ka sõbrad igasugust abi pakkunud, eriti kui peaks alguses keeruline olema või tahame Erikuga hetkeks oma aega. Kindlasti kui abi vaja, siis mina olen esimene, kes oma suu lahti teeb..  aga võib ka juhtuda, et me ei vaja mingisugust abi, vaid saame ise suurepäraselt hakkama. Seega hea on teada, et tuge on loota, kuid sellest ka esialgu piisab 🙂 
Tähtajani on jäänud vaid 24 päeva ja ausalt selline põnevus on sees, et ootan juba esimesi märke minekuvalmidusest! Suured tänud kõigile, kes on nõu ja jõuga aidanud ettevalmistusi teha eesolevaks 🙂 Hea ja kindel tunne on minna kõigele uuele vastu! Loodetavasti varsti saame juba teatada rõõmsaid uudiseid!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga