Mida lähemale jõuab lapse sünnitähtaeg, seda
enam olen mõtlema hakanud, mis saab pärast lapse sündi. Naljakas on mõelda, et
alles nüüd, olles ise lõpurase, saan ma aru, miks värsked lapsevanemad tahavad
privaatsust ja oma aega, et uue ilmakodanikuga harjuda. Tundub endalegi
naljakas, et varsti on meil kodus üks väike kodanik, kelle kohta me ei tea
absoluutselt midagi – ei tea, milline ta on, milline on ta iseloom, kuidas
hakkab elu temaga koos välja nägema .. Mida aeg edasi, seda uudishimulikumaks
inimesed muutuvad. Tegelikult on tore, et lähedased kaasa elavad ning samamoodi
beebi sündi ootavad nagu meiegi. Samas tundub paljudel olevat arusaam, et kui
laps on sündinud, võiks esimesel nädalal kohe vaatama tulla. Kui oleme teinud
juttu katsikutest, siis on suhtumine umbes taoline, et „jaa, katsikud muidugi,
aga enne tahaks ikka beebi ära näha”. Oleme Erikuga otsustanud, et last näitame
siiski katsikutel, siis kui meie jaoks aeg on õige. Ilmselt juhtub see 3-4
nädalat pärast lapse sündi või isegi hiljem. Nii et loodetavasti keegi ei tunne
end puudutatuna kui varem last näha ei õnnestu. Sellegipoolest on kõik sõnumid/kõned ja õnnitlused oodatud! Suure tõenäosusega ei võta me ka külalisi haiglas vastu, kuid seda
vaatame jooksvalt lähtudes enda ja lapse heaolust. Samuti ka esimestel
nädalatel kodus, sest tahaks natukene ise uue olukorraga harjuda ja oma värske
väikse perega aega nautida. Üldse on tore mõelda, kuidas elus asjad muutuvad.
Väikse lapsena oli minu jaoks kõige olulisem minu enda pere, (ema, isa, õde,
vend), minu esimene perering. Siis leidsin enda kõrvale mehe, kes on minu jaoks
kõige tähtsam ning kohe- kohe on meil täitsa oma perering, kes hakkab olema
minu jaoks esimesel kohal! Naljakas on mõelda, et Lenna jaoks oleme aastaid
top1, meie tema esmane perering, kuid kunagi loob ka tema oma pere ning siis
peab õigel ajal talle selleks vabad käed andma 🙂
Tagasi teema juurde tulles, siis olen lugenud
meie enda rasedate grupis olevate emade ja teiste naiste kogemusi pärast lapse
sündi. Seda, kuidas paljud sugulased ja sõbrad end ise esimesel nädalal külla
kutsuvad ja mõni on ilumunud lihtsalt koogiga ukse taha ning öelnud, et ei taha
üldse segada, aga tuli vaid viieks minutiks. Kõrvalt on naljakas lugeda, aga ma
arvan, et ise sellises olukorras ei teeks vist ustki lahti. Minu meelest ikka
eriliselt ebaviisakas käitumine! Endale väga lähedal on ka olnud olukord, kus
vanainimene ilmub suurest rõõmust etteteatamata haiglas palati uksest sisse. Samas
ma saan aru, et teised, eriti perekond, on tohutult põnevil. Vaadates ennastki,
kui sain sõnumi, et olen nüüd värske tädi, ei jõudnud ära oodata, millal
pisikest näen ning õnn oli üüratu ja ei osanud seda kuhugile suunata.
Samuti on pereliikmed kui ka sõbrad igasugust
abi pakkunud, eriti kui peaks alguses keeruline olema või tahame Erikuga hetkeks
oma aega. Kindlasti kui abi vaja, siis mina olen esimene, kes oma suu lahti
teeb.. aga võib ka juhtuda, et me ei
vaja mingisugust abi, vaid saame ise suurepäraselt hakkama. Seega hea on teada,
et tuge on loota, kuid sellest ka esialgu piisab 🙂
Tähtajani on jäänud vaid 24 päeva ja ausalt
selline põnevus on sees, et ootan juba esimesi märke minekuvalmidusest! Suured
tänud kõigile, kes on nõu ja jõuga aidanud ettevalmistusi teha eesolevaks 🙂
Hea ja kindel tunne on minna kõigele uuele vastu! Loodetavasti varsti saame juba teatada rõõmsaid uudiseid!