Kutsikaga koos kasvamisest ..

Kirjutan veidi meie Lunast, kellega oleme tänaseks kohe- kohe viis nädalat koos elanud. Me nii naudime oma uut sõpra, et lihtsalt megaäge, et me sellise otsuse vastu võtsime! Ütleme nii, et esimene öö oli õuduste õudus, oleks nagu beebi koju toonud. Öö oli üsna magamata ning ise ei saanud ka täpselt aru, kuidas ja mida tegema peaks. Teisel päeval kutsusime kasvataja (kellelt me Luna saime) endale külla ja vaatasime veidi, kuidas ja mida paremini paigutada. Kuidagi veidi maha rahustas kõik see värk ning kui esimene öö tahtsin väga koera järgi kõike teha, siis üsna ruttu jõudis kohale, et nii kaugele ei sõua. Teisel ööl tegime veel kenakesti valesti ja lasime koera nendel hetkedel välja, kui ta nö küsis. Jumal tänatud, et olime pidevas suhtluses kasvatajaga ja ta ütles, et issand, ärge seda viga nüüd küll tehke. Koer peab aru saama, et öö on magamiseks ja keegi temaga õues eraldi ei käi. Kuna kutsikatel õnnetused kestavad kuni 5-6. elukuuni, siis on see puhtalt koera enda asi, kuidas ta seda kõike endal reguleerima hakkab, et lõpuks ise oma “kohal” puhtust hoida.  Meid tegelikult see pissimine jättis külmaks, sest ta teeb seda kivipõranda peale ning ausalt öeldes üsna kama kaks ning kõik on kergesti puhastatav.

Meie põhiküsimus oli, et kuidas me siiski hakkame koera kasvatama? Me teadsime, et temast saab õuekoer, sest ta on tohutult tiheda ja paksu karvaga ning naudib igasugust ilma. See õhtuks tuppa magama tulemine on tema jaoks tõeline piin, kuid kutsikat õue jätta pole veel julgenud, kuna õues on juba üsna külm ning tema kõhualune on veel paljas. Nii oleme mõelnud, et õue saadame ta lõplikult elama hiljemalt kevadel, kui ilmad jälle soojemaks lähevad.. Seni proovime hakkama saada.

Luna ise on muidu üliäge seltsiline ning me tunneme, kuidas meie enda eeltöö hästi vilja kannab. Üldse näeme, et koeraga on hea klapp ning mulle tundub, et kasvataja valis meie perekonda tõesti kõige sellise sobivama loomuga loomalapse. Ta arvestas väga, et koer oleks sotsiaalne ja julge, sest kolm väikest last on ikka kolm väikest last.  Ma panen siia kirja mõned basic soovitused kutsikate osas, mida võiks teada ja rakendada, kui loomalaps tulemas on. Me ise pooldame ja teame, et samojeedidele on sobilik nö “pehme kasvatus”. Vähem karjumist, rohkem motiveerimist.

  • Kui kutsikas pissib sinu jaoks “valesse kohta”, siis ära teda kunagi pissimise ajal keela või teda sel hetkel tõsta ja jooksuga õue vii. Annab pigem vale signaali ja tekitab hirmu. Eemalda vaibad (tunneb end nende peal kõige mugavamalt, sest jalgealune on kindel) ning kasuta pissilappe. Pissib “valesse kohta”, puhastad selle imemislapiga ja jätad selle sama lapi sinna, kus tahad, et ta edaspidi käiks.
  • Õues õpeta koerale kohe selgeks koht, kus oleks okei oma hädad teha. Pärast und ja söömist liigu temaga sinna. Õpib ülimalt ruttu!
  • Õpeta kutsikale selgeks käsklus “siia” ning tema enda nimi.
  • Kui kutsikas sulle peale hüppab, pööra selg. Või kui sul on käes parasjagu maius, meelita ta sellega teise tegevuse juurde, anna käsklus ja premeeri. Üldiselt kutsikas hüppab, sest ta on rõõmus ja tahab otseselt sinuga suhelda. Enne kõike üritab jõuda ta sinu suuni. Niisiis koeraga suhtlemiseks ole vahepeal tema tasemel, põrandal maas.
  • Kui koer haugub sinu suunas, eira ja pööra selg. Võõra suunas, siis kutsu, käsklus ja maius. Sa ei premeeri teda selle eest, et ta haukus, vaid selle eest, et sinu juurde tuli.
  • Soe soovitus on enne vaktsineerimist koeri mitte kokku lasta. Reaalsus on aga see, et see periood on üks magusamaid sotsialiseerumise aegu. Seega näidake ikka teisi koeri ka enda omadele, eriti tuttavaid kodukoeri ning käige julgelt jalutamas. Jälgige lihtsalt, et võõraste koerte väljaheiteid ei sööks.
  • Jalutamas käies ära tiri koera rihmast. Iga tirimise peale seisata. Hea oleks koera harjutada lõdva rihma otsas käimisega.  Hiljem, kui muutub liiga tihedaks see intervall, hoia maiust rinnal nii, et koera pilk on sinul. Aegajalt premeeri, kui kõnnib sinu kõrval.  Lase alati koeral nuusutada ja elu uurida. Ta on alles titt ja tahab avastada ning on liiast eeldada, et kutsikas sul kõrval sinu sammus püsib. Meie Luna saab päevas 3-4 x jalutada.
  • Ülevaloleku ajal ikka palju tegelust ja toimetamist! Jalutamisest ainuüksi ei piisa. Kutsikat soovitaks jalutada ja õpetada tühja kõhuga, nii on teda lihtsam motiveerida.
  • Märka, kui kutsikas on väsinud ja lase tal puhata.
  • Harjuta kutsikat pidevalt käppade/kõrvade/hammaste katsumisega. Meie samojeedipreili saab iga päev ka korra kammitud.
  • Söömise kohta tahtsin veel lisada, et hea oleks koera juba väiksest saati veidi lasta söögi järel oodata. Meil näeb see välja selliselt, et enne iga toidukorda istub ja ootab, kuni ütlen talle “söö”. Ja kui välja ei tule, siis sööki ette ei pane. Söök võiks olla mitmekülgne. Ise ei tahaks ka terve elu ühte ja sama toitu süüa. Esimesel eluaastal jõuab kaussi aga igasugsut erinevat manti – liha, konserve, kodujuustu, ricottat, lõheõli, toorest muna jpms.
  • Kui kutsikas võtab sinult plätu ja läheb sööb selle nurga taga ära, siis süüdi ei ole mitte tema, vaid sina, et sa selle nii ripakile jätad. Seda räägime me lastele pidevalt, kui nad oma tavaariga välja lähevad, et paraku nii on.  Ja veel, kui koer sinult midagi näppab, siis ära teda taga ajama mine. Tõenäoliselt kutsumise peale ta ei tule. Proovi läheneda selliselt, et saaksid temaga päris mänguasja vastu vahetuse teha.
  • Ja siis meenus mulle veel kaevamine, mis on samojeedidele ilmselt iseloomulik? Meie omale igatahes meeldib muld, sest selle peal on tõenäoliselt jahe olla. Las koeral olla hoovis näiteks üks koht, kus ta möllata tohib. Teistest kohtadest kutsud aga ikka ära ja premeerid tulemise peale.  Mina isiklikult kasutan sõna “ei” üsna harva. Tähelepanu köitmiseks teen vaid kõrgendatud häält, mille järgi ta aru saab, et see ei ole vist see tegevus, mida ta teha tohib.
  • Proovi leida igasuguseid lisategevusi, eriti kui pead tööl käima. Toredad on igasugused söömismatid ja kongid, kus koer peab korralikult vaeva nägema hea ja parema kätte saamiseks ning see omakorda väsitab teda.

Hetkel mulle rohkem ei meenugi. Kindlasti soovitan lugeda raamatut “Kutsika kasvatamine”. Ja Luna lõpetas just ka Tiina Toometi kutsikate eelkooli, kuhu soovitan ka soojalt minna. Lisaks kõigele harjub koer käima ka kliinikus, kus tunde läbi viiakse. Tund on  rohkem vestlusringi raames ning esimesed tunnid on kutsikad omanikega kaasas selliselt, et nende peamiseks ülesandeks on püsida omal kohal. Tegelikkuses on see aga koera jaoks üsna korralik ettevõtmine. Viimased kaks tundi said koerad korralikult hullata ja tõesti nii tore oli. Kool ise asub muidu Pelgulinnas, lõputund toimus Kloogrannas.

Me peame nüüd kannatlikult kuu aega ootama, enne kui saaks liituda Kati Koertekooli jätkukoolitusega, mis kestab 10 nädalat. Väga juba ootame! Tuli veel siia lõppu meelde, et koertekoolis käimisega sai Luna ka autoga sõitmise pabinast üle. Teen temaga aegajalt väiksemaid otsi, kuid pikemaid oli hea harjutada koertekooli minemise ja tulemisega. Nüüd juba saab väga hästi aru, kui autosse minek ja luuk kinni läheb. Võtab oma puhkekoha sisse ja jääb üsna ruttu rahulikuks.

Selline see koolitund on!

Aga üldiselt on see sõber nii nauditav ja koer annab nii palju uut hingamist ning põhjust rohkem liikumiseks. Tihti tuleme õhtuti emb-kumb tuppa ja ütleme, et Luna on ikka nii tore ja äge koer! Tundub, et vähemalt see kutsikaiga liigub meil toredas rütmis.. eks ole näha, mis see pubekavärk meile toob.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga