Kurb

Pärast viimaseid traagilisi sündmusi ei saa ma lihtsalt kirjutamata jätta. Minus kerkib üles vastikustunne ja õud, kui ma õnnetuste puhul loen kommentaariumites pilkamist, parastamist ja süüdistamist. Sellistel hetkedel palun küll kedagi kõrgemat, et hukkunu lähedased ja perekond seda kunagi nägema ei peaks.

Vahel ma mõtlen, et mis inimesed need küll on, kes teisi niimoodi hukka mõistavad? Kõige uskumatum on see, et kui meedias on lühidalt kirjutatud lihtsalt kuupäev, kellaaeg ja vahejuhtum, hakkavad need kõiketeadjad selliseid haiglasi järeldusi tegema, et fantaasial pole tõesti piire. Ja isegi, kui trükid oma neli sõna ritta „kus on vanemate silmad?“, siis teinekord mõtle, mis tundega loeb selle lapse perekond sellist kommentaari! Või arvad sa tõesti, et selle pere üleelamised on kuidagiviisi väiksed ning ehk on sinu kommentaarist abi? Võta teadmiseks, ei ole! Kuhu on kadunud kaastundlikkus? Selle asemel, et ääretult kohutava õnnetuse puhul kaastunnet avaldada, taod käega vastu rinda ning hakkad aga laskma „aga mina, mina mina ..“ ning tambid lapse perekonna korralikult mutta.

Ma lihtsalt ei kujuta ette seda valu ja süütunnet, mis väikelaste surmaga lõppenud lähedasi lõpuni välja saadab. Olles ise sama vana lapse ema, lähevad sellised juhtumid eriti südamesse! Olen kogenud ise suuri ehmatusi seoses Noraga. Ühel korral lendas ta käruga kõrgelt terrassilt alla, teisel korral kukkus rohkem kui poole meetri kõrguselt peaga vastu kivipõrandat ning see lõppes koljuluu mõraga. Siinkohal meenub eriliselt hästi see käruõnnetus. Oi, mis vahvaid kommentaare ma tol korral Õhtulehe alt lugeda sain. Mõni pakkus, et meie vanematena panime samal ajal pidu ja jõime, kui laps üksi kuskil kärus pidi magama. Teine leidis, et mis on küll vanematel viga, et nad ÜLDSE lapse õue magama panevad. Kolmas teadis rääkida, et vastutustundlik vanem istub lapse uneajal käru kõrval, mitte ei tegele muude asjadega.  Muidugi minu kirjutatu on siin praegu viisakas, kuid võite ise kolm korda arvata, milline on anonüümsete kommenteerijate sõnapruuk tegelikult.

Tõesti, ole õnnelik, kui sinu lapsed on suureks kasvanud ilma ühegi vahejuhtumita. Sa võid endale medali kinkida! Küll aga lapsevanema silmad ei jõua alati ja õigel ajal igale poole, samuti ei suudeta ette näha kõiki riskifaktoreid, mis õnnetuse kaasa võivad tuua. Ja ära palun tule siia kirjutama, et suudab küll või et milleks neid lapsi siis üldse teha, kui neid jälgida ei jõua.. või siis veel parem, et mine kooli tagasi, kui põhilisi ohte ette ei oska näha. Siin on nii palju asju, mis halbade kokkulangevuste tõttu õnnetuseni võivad viia. Sa kunagi ei tea! Seega ära anna hinnganguid olukordadele, millest sul aimu pole.

Ma soovin sellele perekonnale ainult tugevat meelt, selget pead, armastust, kokkuhoidmist ja teineteise mõistmist!  Enese või teiste süüdistamine ei vii siinkohal mitte kuhugile, kui vaid tupikusse. Saab vaid edasi minna!

One thought on “Kurb

  1. Mari says:

    Kõigega nõus. Tahtsin juba varem kirjutada, käru teema all,kui uurisid teiste emade valikute kohta. Meil on Classic raamiga Emmaljunga ja see pidas kenasti vastu kõik meie neli last. Vot see vanker tuulega ümber ei lähe. Pidur peab loomulikult peal olema.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga