Külalised ja muud juttu

Pühapäeval käisid sõbrannad Lennat vaatamas ning nüüd on vist küll enamus külas ära käinud. Leenu sai omale kõvasti mähkmeid ja riideid. Ei mäletagi, millal ise viimati mähkmeid ostsime, jaanuaris vist. Hommikul sai Lenna väikse spa, sulistas esimest korda koos partidega ja hiljem läksime jalutama. Ilmad on nii kevadiseks ja mõnusaks läinud ning suvi polegi enam kaugel. Ei jõua ära oodata! Rannahooajaks on Lenna juba asjalik ning mida aeg edasi, seda rohkem saab temaga erinevates kohtades käima hakata.
Kahe nädala pärast läheb Erik kolmeks päevaks Šveitsi ning olengi kolme kuu jooksul esimest korda Lennaga nii pikalt kahekesi. Ei mõista siiani üksikemasid. Mul on tunne, et ma vist ei saaks hakkama, kui kedagi aitamas poleks. Lenna magab meil endiselt öösiti kookonis ja akna all, sest ainult nii magab ta 21-06 järjest. Meie muidugi järjest magada ei saa, vaid ikka 4-5 korda saab talle öösel lutti topitud ja kiigutatud. Voodis ärkaks iga 45 minuti tagant üles. Aga lootus on, et ta nüüd varsti selgitab välja, et need asjad mis ta näo ees koguaeg ringi vehivad ongi tema enda käed! Siis võtaks ette kõva ümberharjutamise, et ta ikkagi oma uned voodis ära magaks. Praegu pärast pinnapealset und virutab omale näppudega silma ja ärkab selle peale üles. Meie voodis saaks ta ka magatud, kui vahepeal käsi kinni hoida, aga me ise ei taha. Muidu magaks ta oma voodis ka, kui me ta kinni mähiks, aga see tundub mu jaoks 3-kuuse lapse puhul nii vale, et magagu parem kookonis edasi.
Just ükspäev rääkisin Erikule, kuidas ma rasedana mõtlesin, et beebit erinevate asjadega harjutama hakkan. Peamine jutt oli, et laps peab kõik oma uned enda voodis magama. Ei osanud arvata ka, et beebi võib end ise niimoodi üles ajada. Nii on paljude teiste asjadega ka. Aina enam ma mõtlen, et ma ei peaks oma asjades nii kinni olema, vaid võtma vabalt. Peaasi, et laps oma une saab täis magatud ja ennast miski ei häiriks. Lõpuks kasvavad nad kõik suureks. Olen siin kuulnud lugusid, kuidas mõni vanem kärutab öösel 4 tundi mööda tänavaid, et laps saaks ööund magatud ning enda tutvuskonnas on inimesi, kes käivadki öösel autoga sõitmas, et laps unele jääks  ning alles siis toovad ta tuppa magama. Nii et ma võin vist kokkuvõttes õnnelik olla, et mu laps kookonis 9 h järjest magab. Ootan juba huviga, millal mu sõbrad/sõbrannad lapsevanemateks saavad. Isegi kui oled tohutult palju lastega kokku puutunud, siis oma laps on hoopis midagi muud. Kui meile Erikuga enne lapse sündi kõik mainisid, et “varuge kannatust” “palju kannatust” “küll ta lõpuks suureks kasvab” ja “teil tuleb palju unetuid öid”, siis endamisi mõtlesime, et nohh mis seal ikka, magada saab vähem ja rohkem on tegemist. Nüüd alles saame aru, millest kõik lapsevanemad meie ümber rääkisid. Õnneks oleme Erikuga jõudnud mõlemad sinna faasi, kus naudime lapsega olemist ja oskame temast rõõmu tunda. Tegelikult on see pisike armas olevus ikka nii kallis! Aga kui keegi minult küsib, kuidas elu lapsega on, siis ma püüan alati võimalikult objektiivselt vastata ja mitte ülemäära seebijuttu ajada nagu paljud seda teevad. Jah, on küll väsitav, ajaplaneerimine käibki lapse ümber, tihe väljaskäimine on mitmeteks kuudeks unustatud, sõpru/tuttavaid nägime viimati jaanuaris jne. Aga, mis kõige tähtsam – Lenna on seda väärt! 🙂 Lõppude lõpuks on imikuiga eluga võrreldes nii lühike aeg. 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga