Kukkumine lõppes mõraga koljuluus

Lapse hea tervis on hindamatu tähtsusega ning ikka ja jälle on nii, et enne sellest aru ei saa, kui elu sulle ise meelde tuletab. Alalõpmata räägitakse laste kukkumisest ning tihti võetakse seda, kui arenemise loomulikku osa. Ja tegelikult ju ongi, sest see aeg, mil laps hakkab kõrgustesse ronima, tuleb neid kopse igasuguseid ette.

Meie kõige väiksemal läks nädalavahetusel eriti õnnetult ning siiani tulevad külmajudinad peale, kui sellele mõtlen. Meil juhtus laupäeval Noraga õnnetus, kus ta kukkus rohkem kui poole meetri

kõrguselt peaga vastu kivipõrandat. Esimese hooga kisa kuuldes oli väike kergendustunne, sest teadagi hääl on alati positiivne märk, mis siis, et valuhääl. Haarasime ta kohe sülle ja tegelikult rahunes ta üsna ruttu. Teadagi beebid rääkida ei oska, nii et ei jäänud muud üle, kui teda jälgida. Kuna ta mõned päevad tagasi ka veidi nohutas ning hambad parasjagu tulemas, siis tema tavapärane rahutus tundus tavaline. Helistasime ka perearstiliinile ja seal paluti jälgida, et kui laps muutub loiuks või hakkab oksendama, siis tuleks koheselt kiirabi kutsuda. Neid tundemärke tal polnud ning ärkveloleku ajal oli ta täitsa tegus ja toimetas mänguasjadega. Samas oli ta tujutu, ega naernud nii palju kui tavaliselt ning enne uneaegasid väsis ta kiiremini ära. Nii et jäi lihtsalt sülle magama. Alati ma mõtlen, et miks sellised asjad küll nädalavahetuseti juhtuma peavad, et kogu suhtlus võõra arstiga käib.

Pühapäeva õhtul, lapsi vannitades, avastasime, et Noral on kukkumise koht hästi pehme. Sellise kukkumise pealt on verevalum iseenesest tavapärane nähtus, aga ikkagi ehmatas see ära. Helistasime uuesti perearsti infoliinile ning ka kiirabisse. Saime vastuseks, et verevalum on loomulik ning kohale minema ei peaks. EMO’sse tuleks pöörduda, kui öösel hakkab laps kiledalt nutma. Muidugi olime öösel eriti valvsad ning kumbki suures osas magada ei saanud. Nora küll nuttis veidi teistmoodi häälega, kuid rahunes piimaga ilusti maha. Lasime tal siis magada ainult ühel poolel ning öö möödus normaalselt. Hommikul ärkas laps üliheas tujus, kuid süda ei andnud ikka rahu. Olin juba palju teiste kogemustest lugenud ning teadsin, et nii mõra kui koljuluumurru korral ei ole muud teha, kui lihtsalt kokkukasvamist oodata. Rohkem tekitas muret see verevalum, mis pealt poolt ei olnud üldse tume, kuid katsudes väga pehme. Hommikul sain lõpuks oma perearstile helistada ja tema soovitas kindluse mõttes ikkagi erakorralises ära käia.

Erik siis läks Noraga kahekesi, talle tehti röntgen ning tuligi välja, et koljus on ikkagi väike mõra. Verevalumi kohta öeldi nii, et kuna mõra pole suur, siis verevalumit sissepoole tekkida ei saanud, kuid see mis nähtav on, peaks umbes kuu ajaga ära kaduma. Öeldi ka, et alati, kui beebidega sellised õnnetused juhtuvad, siis jäätakse nad igaks juhuks esimeseks ööks järelvalve alla ning neuroloog kontrollib järgmisel päeval lapse üle. Lõppkokkuvõttes öeldi, et sellise kõrguse pealt kukkudes olid väga õnnelikud tagajärjed ning ega ongi nii, et lõppude lõpuks loeb see, kuidas laps kukub. Vahel ka väga madalalt kukkudes, võivad tagajärjed raskemad olla.

Norast on muidugi nii kahju! Õnneks on ta ise hull rõõmupall ja hoiab kõigi tuju koguaeg üleval.. Loodetavasti jääb see viimaseks korraks, mil haiglat külastama peame.

23 thoughts on “Kukkumine lõppes mõraga koljuluus”

  3. Kristel says:
    Vasta

    Siiani jooksevad judinad üle kere. Mul kukkus ka pisike kui keerama õppis. Mina nutsin rohkem kui laps, aga oli õnnelik õnnetus. Nüüd on 6 kuune ja ma olen nagu kanaema lapsel sabas. Head see ei tõota, aga mu närvid pole ka siis nii pingul.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga