Kuidas te küll üksi toimetate?

Ma tihti ikka mõtlen nendele emadele, kes üksi hakkama peavad saama. Ei räägi siin ainult üksikemadest, vaid ka neist, kel mehed käivad nädalate viisi kodust eemal, tööl. Ja kui neid lapsi veel rohkem kui üks peaks olema. Minu enda tutvusringkonnas on mõned üksikud näited, kuid usun, et taolisi perekondi on küll ja küll. Ja tegelikult ka vastupidi, on ka mehi sellises rollis.

IMG_6048

Ma olen alati mõelnud, et kui Erikut mul kõrval poleks, kuidas ma nende kahe tegelasega toimetaks. Ühega, kes tahab, et koguaeg olemas oleksin ning paralleelselt teisega, kes on alalõpmata töös oma emotsioonide ja tujudega. Olen lõpuks aru saanud, et kaheaastase vastu ei aita miski. Kinnitas ema, kinnitas arst ja teised kogenumad, et tuleb see aeg lihtsalt üle elada. No mis siis ikka, vähemalt on mul võimalus Lenna mõned korrad nädalas lasteaeda viia ning kõige lõpuks on õhtuti mul Erik kodus.  Küll aga nädalavahetusel läks Erik 30’ks tunniks tööle ja siis oli sahmimist oi kui palju. Märgin kohe ära, et 80% ajast oli mul ema abis – lapsed lõunaunne, kaheaastase väsitamine, väiksema vaatamine kui kahene tegelemist tahtis, lapsed ööunne jpm. Aga ikka ei saaks öelda, et lihtne oli. Raske ka mitte, aga lihtalt väsitav. Kui Erik on kodus, siis võin ma südamerahus, midagi ütlemata, lihtsalt näiteks pooleks tunniks dushi alla minna, tunnikeseks poodi või omi asju teha. Oma ema puhul ma päris nii ei tee, et kuule tore, et appi tulid, aga tsau pakaa, lähen nüüd mõneks tunniks minema. Ehk siis tegelikult on emma-kummaga koguaeg miskit teha vaja. Lisan siia mõned olukorrad:

  • Lenna tahab süüa „ EMMEE, SÜÜÜÜA, EMME SÜÜA, EMME SÜÜA!“ ja ma parasjagu Norat magama üritan panna.
  • Tuleme õuest ja Lenna tõmbab keset autoteed (meie tänaval peale minu perekonna ja mõne tennisemängija kedagi ei liikle) siruli maha. Nimelt jäi tal võilill valetpidi nukuvankrisse ja ta ei saanud seda nii panna nagu tahtis. Esimene märk sellest, et suurem jonn võtab hoo kohe üles. 7-kilone Nora mul pikemat aega juba näpus, kes hakkab rahutuks muutuma. Jonniga läks meil oma pool tundi. Ja muidugi, kui Lennal tuju kehvaks läheb, on vaja teda hiljem lohutada, sületada, musitada.. ning mitte nii, et kuule tee nüüd käbe kalli ja lähen vaatan korra Norat.. Üleüldse on nii vastik „suuremat“ last takka kiirustada, kui väiksemal mingi häda kallal.
  • Lõunauni. Kui Nora kärru magama panen, siis on mul aega oma 45 minutit, et Lennaga ära toimetada, vahel isegi vähem. Siis lõppeb Noral esimene unetsükkel, vajab lutti ja kärutamist ja ühesõnaga toimetamist. Lenna magamapanek võtab ka omajagu aega. Vaja pesta, riietuda, unejuttu lugeda, 20 x vett juua, pissil käia ja siis uinuda. Muidugi võiksin Lennale öelda, et kuule, nüüd pead ise magama jääma, roni voodisse, kalli musi ja lähen nüüd. Teades Lennat, siis selline asi talle absoluutselt ei meeldiks ja tegelikult endale ka mitte. Kaheaastane tahab ju ka ometigi rahulikult omi asju teha ja mõnusat aega oma vanemaga veeta.
  • Õueminek. Sätime tavaliselt Nora uneajale ja kuna ta oma õhtu viimased uned 45-minutilised teeb, siis umbes täpselt nii palju meil aega ongi. Kaheaastase jaoks möödub see aeg nii ruttu, et ta pole jõudnud korralikult kõiki oma mänguasju läbigi käia, kui juba hakkab mingisugune sahmerdamine pihta stiilis – mängi nüüd natuke omaette, korista asjad ja tule meile tuppa järele.
  • Ööunne sättimine. Lenna puhul on see oma tunnine protsess. Seni ei saa ma Norat järelvalveta jätta ja nii hakkab ka hull tuuseldamine pihta. Ei jääkski muud üle, kui Norat sületada, temaga mängida, sööta jms. paralleelselt Lenna pesemise, riietamise ja muuga. Pealegi on juba teada, et kui Lenna ei saa need olulised korrad päevas tähelepanu nii, et ainult temaga tegeletaks.. vaid Nora koguaeg ninapidi juures on, siis hakkab ta teda lihtsalt häirima.. räägib nii kõva häälega, et Nora ehmatab või hakkab meiega lollitama – eest ära jooksma, uksi nina ees kinni panema jne.

IMG_6007

Tegelikult neid igapäevaseid näiteid on nii palju. Mul juhtub selliseid päevi väga harva olema, kus ma kahe lapsega terve päeva kodus olen. Selle eest on oma 8-nädalane lasteaiapuhkus suvel ees ootamas, nii et saan ilmselt oma doosi ka kätte. Küll aga nii paljud emad on oma lastega nii igapäevaselt kodus.. Ja see on normaalne, et päevase sahmimisega oled sa õhtuks täiesti väsinud. Või kui mitte väsinud, siis vajadus oma aja järgi tekib paratamatult. Sellise aja järgi, kus sa ei pea pidevalt oma peas genereerima, kuidas sa mida jälle ajastad, et kõigil hea olla oleks. Muidugi saab kõikides nendes olukordades hakkama ja ega lapsed siis magamata ja söömata jää, kuid minu meelest eriti hull ongi see, kui sul pole õhtul kellelegi neid lapsi edasi anda. Ma tõsimeeli ei kujuta ette, mismoodi ma toimetaks, kui Erik oleks nädalate kaupa ära või teda üldse mu kõrval poleks. Ilmselt oleks mul üks jalg ämma ukse vahelt ja teine jalg ema ukse vahelt pidevalt sees. Muidugi ma saan aru, et tegelikult inimene harjub kõigega ja ma usun, et kui ma suvel kahe lapsega pikemalt kodus olen, siis tundubki see mulle normaalne ja muidugi lapsed ise harjuvad ka uue rütmiga ära. Küll aga aastast aastasse ainult üksi lastega toimetades ja täisvastutus ainult enda peale võttes, on ikka väsitav küll.

IMG_6083

Nii, et tõesti suur kummardus teile, emad, kes te päevast päeva üksi toimetate ja nädalast nädalasse kõige peale ise mõtlema peate – kuidas lastel oleks tore kasvada ja areneda, kuidas kodu korras hoida, söök lauale saada ja muidugi selle kõige kõrvalt  endale aega leida.

Ma olen tohutult õnnega koos, et mu kõrval on supermees ja ka superisa, kelle jaoks pole oma lastega koosolemine mingisugune probleem. Kuulen ju ikka, kuidas mõne mehe jaoks on see nii äralõpmata suur asi, kui ta kaks tunnikest lapsega koos peab olema, mil naine näiteks juuksuris käib. Õnneks kohtab tänapäeval selliseid tegelasi aina vähem.

Kui mu lugejate hulgas on üksikvanemaid või neid vanemaid, kes nädalate kaupa üksi hakkama peavad saama, siis andke märku, kuidas üksi toimetate? Kas on väga keeruline või olete sellise elukorraldusega harjunud? Või on hoopiski selliseid vanemaid, kelle teine pool minimaalselt abiks on?

PS! Kui satud tihedalt siia blogisse, siis mine anna üks toetav hääl www.eba.marimell.eu. Asume pere- ja beebiblogide katergoorias 🙂 Aitäh sulle!

7 thoughts on “Kuidas te küll üksi toimetate?

  1. Janne says:

    Ma olen esmasp-reedeni kolme lapsega üksi. Vanim on 7 , just lõpetas lasteaia , keskmine on 5 ja noorim on 7 kuune veel . Jube tüütu oli teda hommikuti ülesse ajada , et suuremad aeda viia . Aga kõik on planeeritav . Beebi jääb ööunne tunnike varem kui suuremad , ärkab samal ajal , vahest hiljem , lõunaunne tahab siis kui suuremad õues v lasteaias . Süüa jõuame üldjuhul kõik samal ajal . Algselt oli keeruline , nüüd juba lebo 😀

  2. ZiL says:

    Mina olen nädalatate kaupa lapsega üksi. Mees töötab Soomes, nagu paljudes peredes. 3-4 nädalat on ta korraga ära ja siis saabub umbes neljaks päevaks koju. Laps saab iga päev skype kaudu issiga ühenduses olla. Vaatamata eemalolekule on lapsel isaga väga hea ja sügav suhe. Ma ütleks, et ma olen harjunud, päris meelakkumine siiski pole. Me saame kõigega hakkama, aga kui laps ööunne läheb siis minu etteaste ju tegelikult ei saa ka siis veel läbi. Kõige enam väsitabki mind vastutus. Ma vastutan oma lapse eest 24/7 üksi. Muidugi armastan oma last maailma lõppu ja tagasi, aga issand kuidas tahaks mõneks tunniks “selle vastutuse” edasi anda ja lihtsalt olla, niiet millegi peale mõtlema ei peaks… ja vastutama… 🙂
    Mul on hea meel, et teie pere saab koos elada ja kasvada, sest nii peakski asjad olema! Kaunist!

  3. Keiti says:

    Ma olen ka enamus aja lapsega üksinda ja kuna ta pidevalt haige siis lasteaeda ka viia ei saa. Kui mees kodus on siis ta tegeleb küll lapsega, seda ette heita ei saa. Eks ikka on selliseid päevi kui mõtlen, et appi, enam ei jaksa aga peab hakkama saama 😊

  4. Triin says:

    Ma olengi täitsa üksi lastega. Suurem 7, keskmine 5 ja noorim 1-kuune. Meil lasteada paarsada meetrit ja väike alevik. Lapsed lähevad ise hommikul lasteada. Õhtuti olen kärutamas ja lähen ikka ise järgi lasteada, kuigi siis nad jäävad nagunii sõpradega õue edasi mängima peaaegu alati. 20 ajal ajan tuppa, söövad. Kui ma midagi teha pole saanud/jõudnud, siis saavad ise võileiva tegemisega hakkama. Õhtuti ongi kõige raskem, sest tita tahab siis ainult süles või tissi otsas olla u 20-22/23, magama piisavalt sügavalt ei jää ja voodisse panna ei saa. Unejuttu polegi peale beebi sündi lugenud. Ööriided panevad ise selga, hambad pesevad ise. Mina ainult saan kõrval kamandada ja vajadusel kiirelt aidata. Unejutu asemel vaatavad ise oma tubades raamatuid või mängivad veel mõne autoga voodis. Pärast kustutan tuled ära.
    Selle nädalaga saab suuremal lastead läbi ja jäävad mõlemad koju. Eks nad siis veedavad ka suure osa päevast õues. Saame kuskil käia jne.

  5. Siret says:

    Enamuse ajast toimetan üksi 2-aastasega. Isa käib 2 nädala tagant Eestis. 2 aastat elasime Soomes, siis ka suht üksi toimetasin imikust peale temaga. Tugivõrgustik elas kaugel Eestis ja isa jõudis koju õhtul hilja kui beebil juba uneaeg kätte jõudma hakkas. Praegu on preili küll väga tubli ja mõistlik 2-aastane. Piinlikust pole veel pidanud tundma tema käitumise pärast avalikus kohas. Lasteaias ei käi. Tuju läheb kehvaks kui kõht tühi ja uni on. Eile õhtul kisendas kell 19.30. Ja läkski magama ära kell 20.00. Kisa lõppes kui oma voodisse jõudis.. Samas tema aga Lennast selles mõttes titekam, et potil ei käi ja magab lutiga. 😉 Sellega peaks ka hakkama nüüd tegelema.. Kivi tuleb visata laisa ema kapsaaeda. 😀

  6. merlin says:

    Mina olen ka nädalate kaupa üksi,kuna olude sunnil peab mees välismaal tööl käima.Minu laste vanuse vahe on ka suur üks on 13 ja teine 2,5.Argipäevade hommikul läheb poiss kooli.Kool on 7 km kaugusel.Õnneks on vallal pandud koolibuss käima.Lastehoid on kilomeetri kaugusel.Viin tirtsu hoidu ära ja siis hakkan toimetama.Õhtul neljaks teen õhtusöögi kuna vanem laps tuleb koolist.Siis lähen tirtsule järgi.Ise ma tööl ei käi kuna tipsu on suhteliselt tihti haige.(esimese lasteaia aasta võlu) Tuleme hoiust koju siis ajab piiga jälle oma asju ja mina teen omad toimetused lõpuni.Õhtul kuskil 21,30-22,30 on meil ööuni.

  7. Maarja says:

    Mina olen ka lastega üksi. Mees on 3-5nädalat Soomes tööl ja siis nädal kodus.
    Lapsed on 3,5 ja 1,9.
    Alguses oli jube kerge. Beebi ju ainult magas. Umbes neljanda-viienda kuu pealt muutusid uned lühemaks. Ja siis oli pusimist palju.
    Ma armastan rutiini ja nii olen ma algusest peale lastega nii toimetanud nagu lasteaias graafik on.
    Hommikul äratus, pesu, söök ja multikad/vaba mäng.
    Umbes 10-10.30 òue. Kas jalutame niisama vòi käime mänguväljakul. Peale 12 tuppa. Soendan toitu mis eelmisel òhtul valmis sai tehtud. 13.00 pissile pesema ja magama. Unejutuks Õhtujutu äppist mòni lugu. Ärkavad peale 15. Ja siis kas läheme òue vòi mängime toas.
    Kell 21 lapsed voodisse ja algab minu aeg.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga