Kuidas me oma 2-aastast uue beebi tulekuks ette oleme valmistanud?

Täna täitus ametlikult 39. rasedusnädal, minu jaoks kõige täpsema arvestuse järgi. Sois ennustas ultraheli järgi tähtajaks 18.01, mis on nüüdseks möödas. Nii, et lähtun ikka 27. jaanuarist 🙂

Ei tahtnudki tegelikult seekord niivõrd rasedusest rääkida, kuivõrd sellest, kuidas me pere 2-aastast Nora tulekuks ette oleme valmistanud. Ehk saab keegi mõtteid juurde, kel kogu teekond veel ees.

Pärast rasedusest teadasaamist olin ma kindel, et hakkan üsna varakult ka Lennat uue beebi tulekuks ette valmistama. Panen kirja, kuidas me viimaste kuude jooksul seda teinud oleme:

  • Alustasime beebi jutuga siis, kui kõht hakkas juba märgatavalt paistma, ehk siis kuskil kolmanda kuu pealt. Lennale iseenesest on algusest peale igasugused tited ja nukud meeldinud, nii et pilk jääb alati peale, kui näiteks kasvõi telekast mingisugune pampersi reklaam parasjagu jookseb. Nii hakkasimegi tasapisi rääkima, et samasugune beebi on emme kõhus ka kasvamas. Nii oleme siiani, viimased kuus kuud, seda teinud.
  • Arstilkäimine ja ultrahelipiltide näitamine. Lenna on mul üldiselt kõik korrad ikka koju jäänud, va. ükskord, kui pidin ta ämmaemanda juurde kaasa võtma. Vaatas siis suu lahti, kuidas üks tädi mu kõhult dopleriga südamelööke otsis. Pärast seda korda olen talle alati rääkinud, et emme läheb selle sama arstitädi juurde beebit kontrollima. Looteanatoomiast ja Soisi juurest saadud ultrahelipilte oleme Lennale ka näidanud. Ja nii uskumatu, kui see ka poleks, saab ta nendest 3D piltidest väga hästi aru – kus on silmad, suu ja nina. Pilte nähes, ütleb alati „Lenna beebi, emme beebi“.
  • Beebile nime valimine. Isegi sellest rääkisime Lennaga, iseasi, kui hästi ta aru sai. Just sellest, et beebi peab omale samamoodi nime saama nagu Lenna ja et kirjutame paberi peale erinevaid nimesid ning otsustame siis. Ükskord lasime neiul ka meie lemmiknimede sedelite vahel ühe välja valida. Lõpuks kui oli otsustatud, et nimeks saab Nora, hakkasimegi teda nimepidi kutsuma. Lenna sai kohe alguses väga hästi aru, kellel selline nimi on. Nora’t on tal raske hääldada, nii et ta on jäänud ikka „beebi“ juurde.
  • Nora asjade ja toa tutvustamine. Meil on kodus teisele lapsele üks tühi tuba, kus hoiame mõningaid asju. Ilmselgelt kolib ta esimeseks aastaks meie tuppa, aga hakkasime juba Lennale varakult rääkima, et sellest saab beebi tuba. Üsna alguses tõin sinna juba mõned asjad garaazist ära, näiteks turvahälli, lamamistooli ja vannialuse. Lenna hakkas seal kohe mängimas käima ning oma nukkude peal kõike läbi tegema.
  • Termin „õde“. Lennal on üsna selge, kes on „vend“, sest mu vennal on kolm poega, üks neist Lennavanune ning kui ta teda koos suurematega näeb, siis oleme alati kasutanud sõna vend. Piltide pealt küsides, osutab ka alati õigesti. Nüüdsiis seletasime erinevate näidete põhjal, kuidas temast õde saab. Nii sai talle kõhule osutades selgeks ka kolmas variant – beebi, Nora ja ÕDE.
  • Asjade jagamine juba enne õe tulekut. Ilmselgelt saab Nora paljud Lenna asjad endale, mistõttu tahtsime kõik mööbeldamise Lennaga koos teha. Näiteks kui kolisime ta esimest korda päris oma tuppa, oma suurde voodisse, siis tassisime temaga koos vana võrevoodi Nora tuppa. Lisaks kõik beebitekid ja madratsid lasime tal ise vedada. Seletasime ilusti lahti, et tema on nüüd suur tüdruk, suures voodis ning titevoodi koos titeasjadega läheb tema õele. Sellest päevast alates ei räägi ta võrevoodist kui Lenna omast, vaid beebi omast. Veel oleme talle piltide pealt näidanud, et kui tema oli pisike, siis kasutas ta beebina neid samu asju – turvahäll, lamamistool, võrevoodi, beebitekid jne. ning nüüd on uue beebi kord.
  • Beebile uute asjade soetamine + haiglakoti pakkimine. Absoluutselt iga uus asi, mille Norale ostnud oleme, on Lenna terava pilgu alt läbi käinud. Olgu need riided, mähkimiskummut, lutipudelid, rinnapump.. Lennal on täpselt teada, et mähkimiskummut on vaid beebi asjade jaoks ning sealt ei tohi enne midagi võtta, kui Nora on sündinud. Hiljuti panime koos ka haiglasse minevad asjad kokku ning rääkisin talle, mida milleks tarvis läheb. Olen vist paari nädala jooksul vähemalt 4-5 korda talle meelde tuletanud, et emme-issi lähevad kaheks ööks kodust ära, haiglasse ning nendel päevadel tuleb vanaema teda vaatama. Olen talle kõik näitlikult nuku peal ette teinud, kuidas me Noraga koju tuleme – st. kuidas ta turvahällis on, mis riided tal seljas on. Seda, et beebid ei käi poti peal, vaid neil on mähkmed jalas. Rääkinud, et beebid ei oska alguses istuda ning vannis on neil lisatuge vaja ning Nora ei söö alguses päristoitu, vaid joob ainult piima.
  • Kõhuliikumise näitamine ja kõhu katsumine. Seda teevad vist enamus rasedad, kellel teised lapsed kodus on. Lenna käib vähemalt kord päevas ikka mu kõhtu patsutamas ja kallistamas ning paneb isegi pisiasju tähele. Näiteks ühel päeval tõstis mu pluusi üles ja osutas kohe tekkinud armile sõnaga „KATKI“. Kui Nora on kõhus aktiivsem, siis olen lasknud tal kõhtu katsuda. Üksikud korrad on ta täpselt sel ajal mul kaksiraksi süles istunud, kui kõhuelanik korralikult lainetab. Siis olen ikka öelnud, et vot see ongi päris beebi! Näost on näha, et ise on väga üllatunud.
  • Beebide näitamine. Sõprus- ja perekonnas on minu raseduse ajal juba kolm väikest tegelast sündinud, keda Lenna on mitmeid kordi näinud. Tore on vaadata, et titekisa teda ei hirmuta, vaid pigem vaatab mureliku näoga, kuidas aidata saaks.
  • Lennat mõjutavad rasedusaegsed piirangud. See on üks humoorikam osa terve raseduse jooksul. Kuskil 30. rasedusnädalast või isegi veidi hiljem, tundsin, et mul on juba keeruline teda tõsta. Esialgu oli vaid õues nii, kuid mida aeg edasi, seda keerulisemaks läks ka toas. Hakkasime siis tasapisi rääkima, et ma ei jaksa teda enam sülle võtta ning jälle selgitasime põhjalikult, miks. Alguses oli ehk arusaamatu, aga kui end pidevalt korrata, siis jõuab ikka kohale. Tänaseks käib ta mööda maja taburetiga ringi, juhul, kui kuhugile ronida vaja. Ta ei lase mul ennast ei tooli, ega kuhugile ääre peale tõsta, vaid ütleb „Lenna ise“ ja „beebi, ai ai“. Üldse on temas väga hoolitsev külg välja löönud. Tualetis või pesemas käies jookseb ta mulle alati järgi ja hüüab „Lenna, appi“ (tuleb mind siis abistama). Üritab mind hoolega riietumisel aidata, ulatab rätiku ja aitab jalgu kreemitada.

Hetkel rohkem ei meenu, aga ma usun, et oleme küll endast maksimaalselt andnud, et Lennat uue lapse tulekuks võimalikult hästi ette valmistada.  Iseasi on muidugi see, kuidas ta Nora päriselt vastu võtab. Usun, et esialgu kinldasti hästi.. aga kunagi ei tea. Pärast mõtleb juba esimese nädala möödudes, miks seda titte juba ära ei viida 🙂 Näis! Loodetavasti kujuneb kõik hästi.

Desktop43

Üks tavapärane õhtu mängutoas.

2 thoughts on “Kuidas me oma 2-aastast uue beebi tulekuks ette oleme valmistanud?

  1. Gerda says:

    Minu tütar on ka kahene ja ma nii armastan seda hoolivat ja armsat poolt,mis neil selles vanuses välja lööb. Meil on ka beebi ja suurem õde alati aitab toita,paitab,musitab ja aitab venda alati. Vahel lööb väikene kadedus välja,kui vend tema mänguasjaga mängib,aga kui tõesti ei taha jagada,siis toob vennale midagi muud asemele.
    Kõike head teile Noraga 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga