Kuidas me lapsed ühte tuppa magama saime?

Teate, ma olen nii uhke meie kõigi üle! Küll me oleme neljakesi hea tiim olnud! Ütlen ausalt, et õuest tuppa magamapanek, lutist võõrutamine, potitreening jm titeteema polnud üldse nii hirmutav, kui mõte sellest, et tüdrukud ühte tuppa kolivad. See oli siiralt mu suur soov ja olgugi, et mul on valikuvariant nad ka eraldi panna, ma absoluutselt seda ei tahtnud. Üldse täheldasin, et nii vähe sai sellekohast infot, niisiis mõtlesin, et panen meie kogemuse kirja. Ehk on kellelegi teisele abiks.

Alustan algusest. Lõuna- ja õhtuuned olid meil küllaltki sarnase rutiini järgi, sest lastel on üks uneaeg ning seda juba viimased seitse kuud. Lõunati tõmbasin toad pimedaks, vaatasime Lenna toas üheskoos raamatut (õigemini Nora vaatas ja meie Lennaga paralleelselt lobisesime), siis Lennale kallid – musid ning tema jäi uinuma ja mina läksin Norat magama panema. Väiksem jäi teadagi kiirelt, kuid Leenu võis vabalt veel oma pool tundi toimetada. Samamoodi nägid ka õhtud välja.. reeglina oleme me mõlemad Erikuga kodus olnud, nii et üks paneb ühe ja teine teise magama. Üksi mõlemat pannes, andsin ma Lennale oma 20’ks minutiks ekraani kätte ning pärast seda, kui Nora magas, rääkisime veel kolm muinasjuttu ning jutustasime mitmeid lugusid. Üks, mida Lenna puhul täheldasime, oli see, et pärast toast lahkumist oli tal veel üksi pimedas palju tegemist. Küll tassis ta kõik riiulil olevad kuus mängulooma oma voodisse ritta, vahel sinna juurde 10 raamatut neile „lugemiseks“, siis möllas oma tekiga ning vahepeal hüüdis, et soovib vett ning siis tualetti. Siiski toimetas ta väga vaikselt ning selleks, et end säästa, jätsime lõpus juba teadlikult väikse veeklaasi talle voodi juurde ning ukse veidi lahti, et ta üksi oma asjaajamised ära teeks. Kiirelt Nora juurde tagasi põigates, siis tema jäi küll ruttu magama, aga tahtis öösel 2-3x toetavat kätt või „tss-tssss“ kuulda.  Niisiis ei pea ma pikemalt vist seletama, millises osas ma seda ühte tuppa viimist pelgasin.

Tüdrukute voodi saime kätte 1. augustil ning kui esialgu oli plaanis mõned päevad hiljem, Eriku puhkuse ajal, harjutama hakata, tundus siiski õige seda kohe teha. Mine tea, mis vale mulje muidu lastele jääda võib. Aga kuidas siis ikkagi?

  • Olen ka varasemalt kirjutanud, et meil on kodus üsna selge reegel, et mänguasjade koht pole magamistoas. Lennaga tegime väikse erandi ning lubasime varasemalt vaid kaisuloomad jätta. Nüüd toa ümber organiseerimisega tulin vana reegli juurde tagasi ning nii ei leia tüdrukud magamistoast muud, kui ainult oma kaisukad. Lenna lubas lahkelt Norale oma sünniandmetega jänese ning endale jättis eesli. Lõpuks rändasid mõlemad Leenu voodisse, sest Nora ei saanud üldse aru, miks mingi loom tema külje all vedelema peaks. Ühesõnaga magamistoast võib leida vaid raamatud ning pusled, mida enne magamaminemist vaatame/kokku paneme. Nii sai ka Lennale selgeks tehtud, et igal ühel on oma kaisuloom enda voodis ning kuna voodi on vaid magamiseks, siis uneajal me muud sinna edaspidi ei tassi.
  • Järgmisena sai selgeks räägitud, et õhtused pikad unejutud jäävad ära ning kui kõik koos raamatuid vaatame, siis Lenna saab valida, kas räägime päevasündmustest või loeme põgusalt mõnda lugu. Vanus on veel selline, et Nora tahaks kiirelt lehekülgi edasi lapata ning rohkem pilte vaadata, kui teksti süveneda. Siiani on Leenu valinud lobisemise, nii et kui Nora sirvib ja ma talle vahepeal kiirelt seletan, kes või mis pildil on, siis paralleelselt räägin ka Lennaga, mis meile täna kõige rohkem teha meeldis. Mul alguses oli isegi kurb meel, et õhtused lugemised ära jäävad või enam nii põhjalikud pole, kuid seda võib ka vabalt muul ajal teha ning minu suureks üllatuseks on Lenna õhtusest magama minemisest nii põnevil, et ta kibeleb ise kõige kiiremini oma voodisse minema.
  • Oma voodisse ei lähe enne keegi, kui on kallistatud ja musitatud. See on imearmas, kuidas õed omavahel südamest embavad ja üksteist musitavad ning head ööd soovivad. Nora on seal juures väga väga asjalik ning jälgib tähelepanelikult iga Lenna liigutust. Reeglina ronib Leenu üles korrusele ja Nora alla ära ning siis läheb tuli kustu. Emb – kumb Erikuga istub meist veel veidi Nora kõrval, hoiab kätt (millest ta huvitaval kombel viimastel päevadel üldse loobunud on) ning kuna ta üllatavalt ruttu ise magama jääb, siis jääb vaid Lennalt üle küsida, kas kõik on okei ning teatada, et lähme ka oma õhtuseid toimetusi tegema.
  • Magamajäämise ajal enam juua ei saa. Lennaga sai veel kokku lepitud, et enam klaasi tema tuppa ei too, vaid viimased lonksud võib võtta siis, kui hambaid peseme ning siis on kõik!
  • Viimased tualetis käimised või muud sooviavaldused. Minu jaoks oli alguses suur küsimärk see, et kuidas hakkab olema, kui istun seal vaikselt Nora kõrval ning ühtäkki hakkab Lenna vanast harjumusest hõikama „emme, tahan pissile“, „emme, tahan juua“, „emme, tekk on halvasti“..  Selleks puhuks tegime kokkuleppe, et enne ei küsi mitte ühtegi asja, kuniks me ise märku anname. Ehk siis alati enne minu äraminemist me vestleme ning veendume, et kõik on okei. Esimesel kahel õhtul tuletas ta meile väga usinalt meelde, et me ikka ei unustaks küsida, sest pärast tal tekib vahepeal soov pissile minna.
  • Nihelemine, öised ärkamised, teineteise ülesajamine. Selle koha pealt olin ma kõige rohkem mures. Minu enda jaoks on ööuni püha ja pean ka oluliseks, et lapsed saaksid end rahus, vahepeal ärkamata, välja puhata. Ennastki häirib, kui üritad magama jääda ning keegi samal ajal kolistab või kuskil kõva häälega räägib/niheleb või mille iganes muuga tegeleb.. rääkimata siis sellest, kui keegi kõrval voodis veel nutaks. Öeldakse, et lapsed harjuvad olmemüraga ja harjuvadki, aga ma ei kujutaks ette, et mulle endale meeldiks magada nii, et alateadvuses keegi kõrval toas teleka põhja paneks ning siis rahus kõlaritest veel filmi vaataks. See on ka põhjus, miks me ei ole vaevunud endale helisüsteemi ära ostma, kuigi valmidus on kõik olemas. Aga see selleks! Uskumatu on tõesti täheldada, et kui Norat magama panen ning Lenna küll enda arvates „vaikselt“ on, kuid siiski oma tekiga seal sahmib ning vahel sosistab, siis väiksem harjus sellega praktiliselt ööpäevaga ära. Nüüd vajub silm lihtsalt kinni, olenemata sellest, kas keegi toimetab teisel korrusel või mitte. Samuti ärkab Nora endiselt 2-3x öösel ning otsib mingisugust tuge/kindlust/kätt ja kui kiirelt ei reageeri, võib ka kõvemat häält teha. Lenna sel ajal magab südamerahus edasi ning hommikul teatab rõõmsalt, et öö oli nii mõnus ja rahulik.  Teisel ööl juhtus muidugi eriti uskumatu lugu, sest Lenna, kes kunagi ei ärka, ehmatas end läbi une üles. Ta praktiliselt hüüdis kõva häälega „ei taha niiiii!“ vms. ning seda mitmeid, mitmeid kordi. Oli küll Eriku valvekord, kuid ma juba paanikas tõusin püsti ja läksin vaatama, et ega Nora nüüd üles ei ärka. Nägin vaid seda, et ta põõnas nagu nott edasi! Nii, et õnneks vähemalt meie laste puhul seda teineteise segamist täheldanud pole.

Kokkuvõtvalt läks meil imeliselt hästi, sest nad harjusid praktiliselt kohe oma uute vooditega ära! Lennaga piisas vaid kokkulepetest ning muud hirmud olid ka üsnagi alusetud. Muidugi Nora ärkamine on veel tüütu, kuid loodan, et ta kasvab ka ajaga välja. Mäletan, et Lenna hakkas terve öö magama 1a 9.k, kui juba tema tuppa kolimiseks ettevalmistusi tegime. Nii, et kui ta Leenu rada läheb, siis veidi on veel minna! Vähemalt peamine on saavutatud!

2 thoughts on “Kuidas me lapsed ühte tuppa magama saime?

  1. Pingback: vioglichfu.7m.pl

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga