Kuidas lapsevanemad kahekesi puhkamas käisid..

Otsustasime novembris, et oleks aeg kahekesi üks minipuhkus ette võtta. Esimene ja viimane jäi juulikuusse ja kuna Nora on juba 11 kuud vana, siis aeg oli seal maal, kus võiks ise ka veidi vabamalt võtta. Terve detsembrikuu harjutasin Norat ämma juurde ja tundus, et selline kuukene oli täpselt paras aeg, et laps ja ämm mõlemad ära harjuks ja end teineteise seltsis hästi tunneks.

Me ootasime seda puhkust rohkem kui jõule! Päev enne minekut lõid kodus lained juba korralikult pea kohal kokku, sest Lenna suudab viimaste päevade varjus oma viie minutiga nii ära väsitada, et tuleks justkui maratonilt. Iga pisiasja peale on nutt ja solvumine ja no tahaks ju ise ka korra jalad lauale visata ja telekast  vahelduseks Peppale midagi muud vaadata.

Saabuski see õnnis, pärast jõule, kolmapäev, kus jätsime Lenna koju ja Nora viisime ära. Lasteta autosse istudes oli kohe imelik olla! Oma ettekujutuses nägime umbes sellist pilti, et kohe kui auto lastevabaks saab, paneme muusika põhja ja võtan ühe mõnusa joogi tee peale kaasa. Reaalsus oli see, et esimesed 45 minutit rääkisime, kuidas lapsed võiksid end ülal pidada, pärast mida saatsin ma ämmale sõnumi, et uurida, kuidas ikka läinud on. Suundusime sööma ja kinno ja siis läksid juba jututeemad mujale, kuid kui ma siin telefonilogi vaatan, siis kolmapäeval sai kokku oma kümme sõnumit saadetud ja alguse sai see juba kinokülastusest.

Pärnu poole sõites oli tuju super hea ja kasutasin aega ära ning vastasin lugejate küsimustele (ps! varsti ka videona üleval). Kohale jõudsime väga ruttu, tegime kiire poekülastuse ja suundusime Estonia spasse. Polnud pikemat juttu ja läksimegi kohe veekeskusesse. Oli ikka veider küll tühjade kätega ujuma minna. Reeglina leian ma sealt ikka kas ujumisrõnga, kätised või hoopis ühe lapse. Eeldatavasti oma lapse. Oli tõeliselt mõnus ujuda seal, kus ise parasjagu tahtsin, käia saunas kauem kui viis minutit ja teha kõike omas tempos! Üleüldse enam jaolt ujumas käies leian ma end lastebasseinist. Ühel hetkel avastasime endid veejugade juures rääkimas „kui armas beebi seal taamal ujub“, „peaaegu sama vana kui Nora“, „lapsed on ikka NIIII TOREDAD!“, „kasvavad teised nii ruttu ja varsti ongi juba suured..“.

… jõuame tuppa, „MINE VAATA, KAS EMA ON JUBA VASTANUD!“.. Kinnitus, et kõik on korras, annab hea enesetunde ja suundusime sööma. Imeline on süüa nii, et ühe käega parajagu väiksemale tegevust ei peaks leidma või söömise ajal suuremale meelde tuletama „järgmise ampsu kord“. Me nii nautisime õhtusööki restoranis NOOT.  Väga maitsvad toidud, küll aga teenindus jättis seekord korralikult soovida. Pidime ikka väga pikalt ootama, et keegi üldse meie juurde tuleks ja kuna teenindati juba uusi inimesi kõrval lauas, siis ei suutnud ma enam vait olla ja teatasin kõva häälega, et vabandust, sooviks ka tellida! Tean, et teenindajatel on laudkonnad ära jaotatud, kes mida võtab ning meie olime ainuke laud, kel ühe naise „osas“ oli teine teenindaja. Oli näha, et meie teenindaja meid teenindama ei peaks ning kui muidu tegeleb üks inimene ühe laudkonnaga, siis meil tõid erinevaid roogi erinevad inimesed. Täpselt selline tunne nagu naisteenindaja oleks minu märkuse peale kuidagi “solvunud”? Väga häiriv oli ka see, kui teistele laudkondadele räägiti, mis koostisosad on taldrikul, siis meile toodi lihtsalt toit lauale ja kõik. Kuidagi veider! Õnneks mõlemal pool meie kõrval telliti samu toite, nii et kuulsime üht teist ikka. Ma isegi ei tea, miks me tippi jätsime, sest seekordne teenindus seda kindlasti väärt polnud. Ilmselt sellepärast, et toidud olid endiselt super head! Aga see selleks.

Õhtuks olime juba nii väsinud, et oleksime äärepealt kell 8 voodisse tukkuma jäänud, kuid õnneks ma sundisin meid mõlemaid uuesti veekeskusesse ja see oli parim mõte üldse! Siis oli lõpuks kätte jõudnud see aeg, kus me enam ei rääkinud lastest ega kodust, vaid lihtsalt seda „niisama juttu“, millest puudust tundsin. Ma ei tea, kas siin mängis rolli üks kokteil või üleväsimus, aga me reaalselt (tahaks kasutada sõna irnusime) naersime terve veekeskuses oldud aja. Silmasin korraks ühte eemal olnud paari, kes vaatas meid täpselt sellise pilguga nagu oleksime alkoholist midagi kangemat tarbinud. Kõik see fun ja kontrollimatu olek oli taas tagasi, täpselt nagu oleks aeg kümme aastat tagasi keritud.  Jumal tänatud, et mu kõrval on selline inimene, kes suudab endiselt kõik oma müürid alla lasta ja täiel rinnal, ilma kompleksideta end hästi tunda. See paneb mind ennast ka vabalt tundma ja see on super mõnus! Tegelikult lapsevanemaks olemine muudab inimesi nii palju, küll kontrollitakse endid rohkem ning pidevalt on üleval kodused teemad ning kui palju siis ikka ilma lasteta väljas käiakse? Eks see üks väljaskäik ja väike kinoring ju suurt midagi ei muuda. Lihtsalt kiire vaheldus kodule. Küll aga ööpäevane puhkus võib olla vägagi värskendav!

10 tundi JUTTI magada! Teate, mis tunne see on? See on väljapuhanud, õnneliku ja rahuloleva inimese tunne! Võiks ju arvata, et hommik algas „tere hommikust, kallis“ tervitusega.. kuid tegelikult oli Erikul varuks „peaks emalt küsima, kuidas neil öö läks?“ ning hommik algas taas naeruga.

Igatahes meie minipuhkus oli 101% õnnestunud ja mul on nii hea meel, et vanemad olid nõus neid präänikuid üks ööpäev vaatama! Ja teate, mis lapsevanematena kõige parem tunne on? Kui lasteta saabusin ma puhkuselt küsimusega „MIKS SEE NII RUTTU LÄBI SAI?“ (rääkides siinkohal nädalasest puhkusest), siis vanematena on oskus puhkusest maksimum võtta ja lõppkokkuvõttes on naastes alati nii hea meel taas lapsi näha! Jutu mõte on tegelikult see, et oluline on aega leida teineteisele, olgu selleks siis mistahes viis. Inimesed on küll erinevad, aga mulle ikkagi tundub, et selline “lapsed magavad, meie aeg” ei ole päris “see”, kui korra kodust välja saada. Isegi kodust välja saades on keeruline saada mõtteid mujale, rääkimata siis sellest, mis tunne koduseinte vahel on 🙂 Vähemalt meie puhul on nii. Küll aga andis see “korraks mõtted mujale” puhkus meile nii palju juurde!

2 thoughts on “Kuidas lapsevanemad kahekesi puhkamas käisid..

  1. Rein says:

    Tere! Olen teie blogi pikaaegne jälgija Viinahaualt. Tekkis küsimus, et mis tunne on kui midagi ônnestub 101%-liselt ja kas see tunne erineb sellest kui midagi ônnestub 100%-liselt.

    Aîtäh ja vastust ootama jâádes,
    Rein

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga