Kuidas kindlustame meie oma pensionipõlve?

Üks oluline teema, millest kirjutada tahaksin. On lihtne juba praegu järeldada, et minuvanuste põlvkonnal pole pensionieas riigilt midagi loota. Selge on see, et maksumaksjad ei suuda tulevikus pensionäre ülal pidada, mistõttu peab igaüks ise vaikselt ja varakult oma mõtteid seadma. Kindlasti mingisuguse sümboolse toetuse riigilt vast saab, aga usun, et see jääb rohkem sinna järku, et saaks oma rohud ostetud ja nipet – näpet veel.

Oleme Erikuga rääkinud, et tahame oma elu elada nii, et kellelegi kaela peale ei jääks. Ise olen selles vaimus ka kasvanud ja loodan, et minu lapsed elavad tulevikus samas vaimus edasi. Ma saan aru, et vanemad on pingutanud ja oma lapsi kasvatanud, harinud, nende eest hoolitsenud. Aga ausalt öeldes on minu arvates natukene palju tahetud, et pensionärina nüüd lapsed 24/7 sulle elaksid. Kui mina olen 75, on minu lapsed alles 50 aastased ning ilmselgelt on nad siis veel toimekad „noored“ inimesed, kes elavad ja naudivad oma elu – käivad tööl, reisivad, tegelevad oma lastelastega jne.  Ma ei kujutaks ette, et ma 75 – aastaselt ütleks oma lapsele, et kuule nüüd sa pead mu enda juurde võtma, sest ma ei saa ise hakkama, ei soovi hooldajat ega taha vanadekodus olla. Lisaks siis võibolla olen ma selleks ajaks üldse voodihaige või mähkmetes. Minu suhtumine on, et lastele sellist survet peale panna ei taha. Niigi on neil keeruline, kui vanemad vananevad ja tahaks loota, et käiakse vähemalt vaatamaski ning juttu puhumas. Ja muidugi oleks kena, kui keegi kunagi meid maha ka mataks. Aga, et see jutt nii morbiidseks ei läheks, siis teema juurde tagasi tulles..

Kuidagi peab ju pensionärina hakkama saada? Aga mida teha, kui  igakuiseks sissetulekuks on kommiraha? Just, just. Iga inimese pensionikindlustus ongi tema enda vara. Reeglina on selleks tema enda eluase. Väga tore, kui on ka lisakinnisvara, mida tulevikus realiseerida, aga peamiselt ikkagi oma elamine. Keeruline on mõista neid, kes ise tahavad oma elu üürikorteris veeta (jutt ei käi siinkohal võimalusest, vaid tahtmisest) Vähemalt meie pensionikindlustus on meie maja, mistõttu tahame siia võimalikult palju investeerida. Panustame väga suure osa oma sissetulekutest koju. Üks asi on see, et me saame seda ise kõike nautida, teine aga see, et kui on tarvidus tulevikus maja maha müüa, siis sellest tahaks maksimaalselt võtta. Muidugi võib elu jooksul tehinguid rohkem olla, aga esialgu plaanime oma lapsed siin ühes kodus suureks kasvatada ja siis rõõmsalt kodust välja saata. Ilmselgelt 250-ruudune maja jääb ühel hetkel meile suureks ning mahamüümise ajaks on meil laenusumma juba niivõrd minimaalne, et nö „vahelt“ saame korraliku summa.  Üks osa sellest läheb uude elamisse, teine osa aga „põduruspõlve“ jaoks. Ja kui elamegi siin pensionini välja ja enam üks hetk hakkama ei peaks saama, siis läheb maja müüki ning meie kolime rõõmsalt kuhugile mõnusasse, korralikku vanadekodusse ning kasutamegi seda raha selleks, et maksimaalselt hästi end tunda (nii hästi, kui selles olukorras võimalik).

Mul on hea meel, et meie mõlemi vanemad on samuti sellises seisus, kus neil on oma kodu, mis on laenuta ehitatud. See ongi nende pensionikindlustus, et vanaduspõlves hästi elada. Minu peres on küll kokku kolm last ning ilmselt vanadekodu/hooldaja eest tasumine kokkuvõtvalt ei tuleks nii kallis, juhul kui vanematel  kinnisvara puuduks..  aga kui oleks peres üksik laps, siis ei kujutaks hästi ette küll, et mõlema vanema eest igakuiselt kokku 800 -900 eurot oma palgast maksaks. Ja samuti ei kujutaks ette ka seda, et ise 50’selt kõik oma tegemised jätaks ning vanemaga koduseks jääks. Need on väga tublid inimesed, kes sellega hakkama saavad, eriti, kes vanurite eest aastaid nii hoolitsevad, aga nii ennastohverdav ma pole ja ei taha, et ka minu lapsed oleksid. Seetõttu üritamegi anda endast maksimaalselt, et meie lastel samuti tulevikus probleeme poleks. Oma lastelt ootame küll enne kõike moraalset tuge ning ülejäänu eest üritame ise hoolt kanda. St. tore on kui lapsed vaatamas käivad, helistavad, aitavad asjaajamistes, toovad vanadekodusse šokolaadi.. mitte, et tule töölt ära, keera mind päevad läbi, et lamatisi ei tekiks, vaheta mähkmeid ja sööda. Ma tõesõna olen arvamusel, et selleks on oma ala inimesed olemas ning selgelt pole selle teenuse kasutamine odav.

Lastel on kohustus oma vanemad nii või teisiti ära põetada. Seega leian, et ei tasuks seda nende jaoks nii keeruliseks teha. See omakorda viib jutu alati pärandusele. Kui mõni mõtleb, et oh, küll on lastel lihtne, said vanematelt korteri, maja või mõne muu kinnisvara, siis tegelikult on sellega antud edasi ka vaikiv kohustus nende vanemate eest hoolitseda. Toon siia ühe näite, nimesid nimetamata. Sugulasest pensionär kinkis korteri teisele sugulasele. Tema müüs selle maha, võiks ju mõelda, et voh, kergelt saadud raha, aga ei. Sellega sai ta kohustuse selle pensionäri eest hoolitseda, kasutades neid samu saadud ressursse. Hoolitsenud on ta juba aastaid, st tasunud vanadekodu eest, käinud regulaarselt külas, ostnud riideid ja muid vajaminevaid asju. Ilmselgelt jäävad ka kõik matusekulud lõpuks talle. Nii et ei ole teps mitte see „lihtsalt saadud vara“ vastuvõtmine nii mustvalge, kui esialgu tundub 🙂

9 thoughts on “Kuidas kindlustame meie oma pensionipõlve?

  1. Lea says:

    Tore, et sel teemal kirjutasid. Meil elab meiega koos 83 aastane vanaema, kes vajab täielikku hoolt. Enamjaolt tegeleb ema temaga, ise olen vahel abiks. Tahtsin öelda, et näen oma ema näost suurt tüdimust ja väsimust, kahjuks alternatiivid majandusliku poole pealt puuduvad. Ja see on kestnud juba 4 aastat. Alguses oli vanaema küll kõbusam, aga nüüd ainult voodis.

  2. Diana says:

    Paraku nii on, et meie põlvkond, kui me üldse pensionini jõuame siis see pension mida saame, sellega just laialt ei leia. Raha koguda tavalisel kujul mõttetu, inflatsioon sööb kõik ära. Meil sama asi, ostsime maja, kivimaja mis ehk peab ka kaua vastu. 18 a pärast see laen makstud ja loodan ka, et see jääb meie pensioni sambaks. Loodame, et tütred leiavad head mehed enda kõrvale ja saavad oma elu ise joonele. Siis saame maja müüa ja vb siis veidi rõõmsama pensionipõlve 🙂

  3. Mia says:

    Postituse pealkiri oli hea, aga kuidagi teema jäi minu jaoks poolikuks, et kuidas te siis ikkagi kindlustate oma vanaduspõlve.

    Jah, kui maha müüte, siis heal juhul saate midagi vahelt teenida. Aga kodu ikka kulub ja 50. aasta pärast ei pruugi sinna sisse pandud raha enam ennast ära tasuda “kasumit teenida”.

    Samas inimestel, kellel on kinnisvara ja vb mitte nii suur elamine, siis seda ei saa ju maha müüa. Kuskil on vaja elada?!

    Mina pingutan pigem selle nimel, et osta rohkem kinnisvara juba praegu. Kui korteri/korterid üürile anda, siis teenid praegu kohe passiivset tulu ju. Milleks oodata vanaduspõlveni?!

    Aga postituse idee on hea:)
    Ka minu ema on mu vanaema eest aastaid hoolitsenud töö kõrvalt olles väga väsinud. Isegi kui rahalisi vahendeid oleks olnud, siis tal ei oleks eales olnud südant ema hooldekodusse panna.
    Samas kui rahalisi vahendeid poleks olnud, siis ta poleks eales ilmselt oma lapsepõlve kodu, kahekordset maja(mis on ka üsna suur), maha müünud.
    Inimestel on erinevad väärtused lihtsalt. Minu ema jaoks oli olulisem on hingerahu kui elu nautimine. JA ma ei usu, et ta seda praegu kahetseb.
    Aga hetkel ma ei oska öelda, mis valikuid ma ise sellises olukorras teeksin.

    • NautigeHetke says:

      Meie olemegi hetkel kindlustanud oma vanaduspõlve kinnisvara näol, kus me elame. Raha kogumist/säästmist ma ei poolda, sest raha väärtus muutub ajas nii palju. Kui tekib elu jooksul võimalusi, siis muidugi investeerime raha kinnisvarasse. Kui mitte, siis vähemalt oleme me ühte kohta juba investeerinud – oma koju. Kui kõik ikka totaalselt kehvasti läheb, siis maja müügi eest saame me kindlasti vanaduspõlve normaalselt veeta. Selleks ajaks on laen tasutud ning kogu raha jääbki puhtalt kätte. See on vaid üks stsenaarium. 50 aastat on nii pikk aeg, et elus ei tea, mis otsuseid me vahepeal teeme, kuidas kinnisvara vahetame/juurde ostame vms. Ilmselgelt aastate jooksul ju maja renoveerime ning sellega paralleelselt ka piirkonna väärtus tõuseb.

      Kui sul on kinnisvara kasvõi korteri näol, siis tuleb seda lihtsalt õigel ajal “rakendada”. Ostad soodsal ajal, müüd kallimal ajal, ostad suurema korteri asemele jne. Nii ju inimesed majandavadki. Vähemalt meie tutvuskonnas.

      Meie jaoks on kodu see, kus on meie asjad. Seega ei ole me surmani naelutatud siia ühte majja.
      Aga muidugi tuleb käituda nii, et hing rahul oleks. Ma usun, et ka minu hing on rahul, kui vanemate eest saab hool kantud ning ühtlasi saan ka normaalselt elatud.
      Samuti ise hooltvajava inimesena oleks mu süda rahul, kui minu lapsed ei peaks igapäevaselt üleliia minu pärast muretsema 🙂

  4. Kristhel says:

    Väga tore postitus, olen 100% päri kõigega mis kirja sai 🙂 Mina olen kõigele lisaks hetkel ettevõtja ning sissetulekud on terve algusaja olnud pm olematud. Seega pensionikogum ka väike ning sellise hüppelise palgaga ära ei elaks. Õnneks on mul armastav elukaaslane, kes on mu rajamisteekonnal toeks ning saame hakkama ent ometi peaksin ma juba praegu ju mõtlema ka pensionile. Meil on hetkel koduga saama. Noorte inimestena ei soovinud me maksta üüriraha tühja ning ostsime kohe laenu peale talumaja, millesse praegu 90% ajast ka panustame. Kui majaga ühelpool ja saame ehituse osas puhkusele jääda, plaanime osta linna korteri ja selle samuti üürile anda. Või panustada metsa-põllumaa ostmisele jne. Mõtteid on meil palju 🙂 Pelgalt nirudest palkadest (kas ettevõtjana või linnas tööl käies) ei ela tänagi ära, rääkimata pensioniks kogumisest.

    • NautigeHetke says:

      Nii tore! Tublid olete 🙂
      Oleme meiegi mõelnud, et kui mõndade aastate pärast võiks soetada korteri, mis passiivselt teeniks ja ühtlasi laenu tagasi maksaks 🙂 Ühesõnaga mõtteid on igasuguseid, aga eks elu paneb aastate jooksul paika, kuidas minema hakkab 🙂

  5. Kadri says:

    Ma ei ole finantsekspert, aga nii palju kui lugenud olen räägivad eriala spetsialistid, et oma maja ei ole investeering või on väga halb investeering. Nii et tasub veel lugeda ja asjadega kurssi viia 🙂
    Me oleme 30ndate keskpaigas abikaasaga. Kindlustame oma tuleviku panustamisega tervisesse, pidevasse enese harimisse (haridusse), lisaks omame veidike metsa-ja põllumaad, plaanime osta lisakinnisvara korteri näol, oleme investeerinud teatud fondidesse ja ostnud aktsiaid. Igasugune passiivne tulu ei lähe kulutamisele vaid edasi investeeringuks. Oma kodu on ka väikese laenuga soetatud – poole väiksem kui teie maja. Seda investèeringuks ei pea 🙂 Peres kolm last.

    • NautigeHetke says:

      Me räägime kahest täiesti erinevast asjast. Sa kirjutad investeerimisest, ma räägin sellest, et igal inimesel võiks miskit isiklikku olla, et kui vanaduspõlves ise hakkama enam ei saa, siis on vähemalt midagi, mida realiseerida ning tänu sellele olemas ressursid, millega lapsed abistada saaksid.

      Kui investeerimisest rääkida, siis polegi mõtet oma kodust rääkida. Küll aga, kui me maja praegu oma rahadega lõpuni ehitaksime ja näiteks kahe aasta pärast maha müüksime, siis saaksime kenasti 100 000 eurot vahelt. Võimalus investeerida see uude koju, võtta lisaks minimaalne laen. Laenukohustus väike, selle võrra oleks võimalik ka 1 – 2 teist kinnisvara soetada, kas krundi või korteri näol. Seega maja nüüd küll halvaks investeeringuks pidada ei saa 🙂 Korteri puhul maksaksid muidugi üürnikud laenu kinni. Oma vara kasvatamiseks on palju erinevaid variante ning plaanis seda ka aastate jooksul ise teha.

      Ja tervis on muidugi igal juhul kõige tähtsam, kuid vahel on ikka nii, et hoolitse palju tahad, juhtuda võib mistahes.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga