Ekraaniaeg meie pere lastel

Jõudis ka minuni Carmen Pristoni videopostitus ning pean nõustuma, nutisõltuvuse teema on ülimalt oluline. Alustan ausalt ja valetaksin, kui ütleksin, et ise sõltlane pole.. sest ikka ja jälle avastan, et vaatan näiteks telefoniekraani. Suhtlen kuskil messengeris kellegiga või scrollin  instagrami. Sellised lihtsad asjad, mida tegelikult enamus meist teeb endale tunnistamata, et ekraan võtab tihti oluliselt palju tähelepanu endale.

Ma tõesti usun, et parimaks eeskujuks lastele on nende endi vanemad ning kui mõni aeg tagasi Lenna mulle ütles, et miks tema peab teleka kinni panema, kui mina telefoni vaadata võin, siis tekkis küll veidi imelik tunne. Minu meelest see ekraani vaatamine ja sisutühja info tarbimine on tänapäeval nö. lõõgastusviisiks. No just kui mõtete mujale saamiseks. Me tõepoolest tarbime nii palju tühja infot, mis meile tegelikult mitte midagi ei anna. Tundub selline “aja maha võtmine”, kuid tegelikkuses see infoküllus väsitab meie aju veel enam. Samuti on ka uudiste tarbimisega. Delfi.ee lehele minnes võidki seda lehte kerima jääda – iga uus klikk toob jälle uue info, uued suunad. Kuid kas meil on seda kõike nii palju vaja? Kõik see mõjutab üsna tugevalt meie alateadvust. Ekraani vaatamine võtab päevast tegelikult päris suure osa, isegi kui me seda endale ei tunnista. Vanasti loeti selle asemel ilmselt rohkem raamatuid, tehti sporti või kasvõi käidi põõsas kodupeeti joomas, aga vähemalt oldi sotsiaalsed ja suheldi näost näkku.

Me oleme küll nendest põhimängudest (minecraft jpm.) veel valgusaasta kaugusel, kuid puutun juba praegu kokku teismelistega, kes on pidevalt ekraanis kinni, kerge polstriga ning isegi mõne kilomeetri läbimine võib mööduda kerges hädaldamises.  Õudusega vaatan seda kõrvalt ja loodan, et minu enda tütred seda teed ei lähe. Veel enam paneb mind hämmastama, kui vanemad sellist ekraani vahtimist eriliselt soodustavad – ostes tähtpäevadeks veel uhkemad vidinad, lisatarvikud, uued mängud.. mis iganes siis nende mängude tarbeks vaja ka ei läheks. Muidugi ei vaidle ma vastu, sest kindlasti on olemas ka mingi imetabane osa, mis last selliste tegevuste osas arendab. Siiski jään ma endale kindlaks selles osas, et see toob pigem rohkem kahju, kui kasu.

Nüüd jõudes oma alla 5- aastaste laste juurde, siis ei ole minugi leht puhas. Näiteks, kui Nora sündis ja ma õhtuti mõlemat last üksi magama pidin panema, sest Erik oli paar korda nädalas õhtuti trennis, siis nägi see välja nii, et Lenna vaatas voodis pärast unejutte seni multikaid, kuniks mina Nora magama sain. Oli ka kordi, kus Lenna vaatas 50 minutit järjest, sest Nora kõrval toas haledalt nuttis. Mäletan ka ühte korda, kus Leenu mind hüüdis, et emme ma ei jaksa enam vaadata, mu selg väsib ära. Lapsel oli vanust 2 aastat! Külmavärinad tulevad peale. Kohutav lihtsalt. Samas sel hetkel ei osanud ma mitte midagi muud paremat välja mõelda, sest Lenna tahtis, et uinudes tema juures oleks ja ilmselgelt mind üksi kahele hästi ei jagunud.

Aga vigadest õpitakse ning tänaseks päevaks oleme me ühest äärmusest teise jõudnud. Muidugi käib see tõusude ja mõõnadega, sest tundsin minagi end Carmeni tehtud videos ära. “Vaata üks video (10 min) lõpuni ja siis pane telekas kinni”. Pool tundi hiljem elutuppa tulles avastad, et “mis asja, sa ikka veel vaatad telekat või? Kohe kinni!”.  Sellele järgnes pikk ving ja hala. Võite ise arvata – tema pole üldse telekat saanud vaadata ja kõik muud probleemid sinna juurde. Otsustasime mõni aeg tagasi panna paika kindlad reeglid. Kusjuures meil on kodus ainukeseks teadaolevaks ekraaniks telekas, sest Lenna on millegipärast ära unustanud, et ka telefonist vaadata saaks ning Nora lihtsalt ei oska tahta. Samuti ei tea tüdrukud, et meil kodus ka TAB eksisteerib.  Aga koduste reeglite juurde tagasi tulles panime me paika, et mõlemad tüdrukud näevad päevas minimaalselt 7 minutit, maksimaalselt 14 minutit telekat. Igal hommikul vaatab Nora ära meie pere koduvideo (mis kestab 7 minutit) ning seejärel saab Lenna valida ükskõik mis video youtubest (vastavalt vanusele muidugi) ning kuna need “klipid” on vahel lausa tund pikad, panen ma nüüdsest ahjukella tiksuma. Pult jääb Lenna kätte ning kui ahi piiksub, paneb ta oma asjad ise kinni.

Ilmselgelt üks hetk tüdivad lapsed ka tubastest tegevustest ning seda eriti suvel, mil kõik päevad kodus veedetakse. Meie ülisuureks eeliseks on see, et tüdrukud saavad õues omaette mängida. Nii ongi meil välja kujunenud, et katsume natukene end nende mängudest taandada (sest me tegelikult pea iga nende tegevuse juures olema) ning laseme neil ise improviseerida. Kätte on tarvis anda vaid väiksed sütitajad. Üks väga lollikindel vahend on näiteks vesi. Paneme terrassil anumad vett täis ja tsau paka! Nad võivad tükk aega seal veega möllata ja tavaliselt tõmbame nad veel enne lõunaund korralikult väsinuks, sest oleme avastanud “spordivõistlused”. Jooksevad ja hüppavad teised üle krundi edasi- tagasi võidu. Muidugi on päevi, kus tunned ise väsinuna olles, et appi kui lihtne oleks nad lihtsalt teleka ette jätta.. ma vean kihla, et tunnike saaks rahus kindlasti hakkama. Samas piisab vaid natukesest loovusest ja lastel on tegemist küll ja veel. Kui me seni oleme nii kuiva ja päikselise, kui ka lumega ja lörtsiga väljas käinud.. siis tänaseks on tüdrukud avastanud ka paduvihma ja oi seda nalja kui palju!

Me näiteks ei kavatsegi tutvustada mingeid harivaid nuputamis – ja arvutamisäppe telefonist, sest seda saab vabalt ka paberil teha. Samuti planeerime me kõik oma sõidus olevad reisid selliselt, et see hõlmaks ka uneaega. Me ei anna ka autos telefoni kätte, sest ausalt, see vaatepilt, kus 2- ja 4 – aastane ninapidi telefoni vahivad, on päris kole. Päris – päris kole! Mugava lapsevanema vahend. Ja ma ei näita siinkohal üldse kellelegi näpuga, sest alguse juurde tagasi tulles, oli ka minu 2 – aastane kunagi 50 minutit järjest telefonis. See ei ole okei! Laseme ikka lastel vahetud ja siirad oma suhtlemises olla, säästame nende silmi ja vaimu. Ja ma üldse ei väida, et vanem peaks koguaeg aktiivselt juures olema.. lihtsalt seesama näidegi, kus annad lapsele hoopis alternatiivse tegevuse ja ta võib pikalt omaette toimetada. Kel õuevõimalus puudub, siis koorige kasvõi oma lapsed paljaks, viige duššinurka, andke kätte näpuvärvid ja paber. Poole tunni pärast laske nad veega üle. Öeldakse ju, et laske lastel tunda igavust ja nad üllatavad teid! Igavust tundev laps võib olla väga nutikas!

2 thoughts on “Ekraaniaeg meie pere lastel

  1. jaanika says:

    Olen kõigega nõus, aga kopeerin osa lausest “teismelistega, kes on pidevalt ekraanis kinni, kerge polstriga ning isegi mõne kilomeetri läbimine võib mööduda kerges hädaldamises” – see on nii hirmus üldistamine, ära tee nii! Nutisõltuvus ei võrdu polstriga. Minu laps on vägagi aktiivne, aga samas ka nutisõltuvuses, sest nagu kirjutasid, nii nagu täiskasvanud on sõltuvuses, siis lapsed jäävad veel kergemalt! Aga ülekaal ja ekraanis istumine ei ole tihtipeale võrdsustatavad!

    Meil on paika pandud ekraaniajad, aga nagu ikka, siis nad üritavad istuda kauem kui lubatud. Sõnad “kohe” ja “oota” on väga tavapärased 😀 Üritan nüüd mingeid piiranguid otse tahvlisse ja telefoni tõmmata, aga ei saa veel hakkama 😛

  2. Niisama says:

    Kõigega nõus.Samas-oma majas on ikka võrratult lihtsam lapsi kasvatada kui korteris. Kogu aeg mõtlen,et kuhu mänguplatsile nüüd siis minema hakata. Väikeste laste üksi väljalaskmine ei tule kõne alla meie piirkonnas. Samas on kodus ju palju tööd,mis mänguplatsil istudes lihtsalt ootab. Maja teeb nutiaja piiramise veidi lihtsamaks,eriti väikeste lastega. Igal juhul olete väga tublid,sest mul on sõpru,kellel on ilusad aiad-majad ja kelle lapsed istuvad ikkagi palju seadmetes.Niisama tahtsin jagada oma igatsust maja järgi.Olime suvel vahepeal ilusas suvilas (mitte isiklikus) ja niinii palju lihtsam oli lastega-lasin nad aeda,ise jälgisin köögist-terrassilt.Ei pea õue minemiseks kuhugi nö minema.Mugav!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga