.. kui mees jääb lapsehoolduspuhkusele

Tähelepanelikumad on ilmselt juba välja lugenud, et Erik jääb järgmiseks aastaks meiega koju ning kasutab minu asemel lapsehoolduspuhkust. Õigemini tegelikult on ta kõikide lastega nö lapsehoolduspuhkusel olnud ja vanemahüvitist saanud, kuid siiani selle kõrvalt tööl käinud. Olen ka varasemalt kirjutanud, et see otsus sai tehtud peamiselt juba enne kolmanda lapse planeerimist. Minu selge seisukoht ja teadmine oli see, et üksi ma noorima pereliikme esimesel eluaastal lastega toimetada ei taha/jaksa/soovi ning kui Eriku soov on saada kolmas laps väikse vanusevahega, siis peab ta arvestama, et kas a) riigipoolne 500 eurot läheb lapsehoidja/abilise palkamiseks või b) ta jääb ise koju ning kaotame selle võrra rahaliselt. Minu jaoks ei olnud variandiks ämma ega kõrval majas elava ema pidev rakendamine, sest nad on küll kodused aga elavad siiski oma elu ning eeldada, et ema iga päev läbi käiks, on mõlemale poolele tüütu (ühel pidevalt paluda, teisel koguaeg arvestada). Pigem soovime neid variante kasutada siis, kui kahekesi puhata tarvis. Muidugi saaksin ma ka ise kolme lapsega hakkama, kui midagi muud üle ei jääks, lihtsalt kui on valikuvõimalus, siis otsused teeme selle põhjal, et endal lihtsam oleks. Otsus tuligi umbes 15 minutiga, kui Erik ütles, et mingit hoidjat me ei võta ning tema jääb ise koju, kui see rahaliselt välja mängib. Millegipärast tihti arvatakse, et see on mingisugune minu survestamine või fakti ette panemine, mitte Eriku oma vaba tahe. Vanemad inimesed on ilmselt kinni stereotüüpides, et mees otseloomulikult kodus olema ei peaks. Õige mees peab ikka rabelema ja rassima, kuni infarkt saabub ning naine kodus pliita taga süüa valmistama ning lapsi kasvatama. Meie sõpruskonnas on kodused isad aga täiesti tavaline nähtus, seega ei tundu meie jaoks siin midagi imelikku, vaid täiesti normaalne elukorraldus. Siiski kirjutan veidi suhtumisest, mis on selle teadaandega tekkinud ja kaasas käinud.

Kõigepealt on meile enim silma ja kõrvu jäänud esimene vastuolu. Küll imestatakse silmad suured peas, kuidas te küll hakkama saate? Kolm last ja väikse vanusevahega? Täiesti segased. Teil saab nii keeruline olema!  Ja siis kui teatame, et ei saa meil midagi keerulist olema, sest Erik jääb aastaks meiega koju, tulevad uued imestused: „mis asja? Kahekesi oletegi kodus või ? MIDA te küll KAHEKESI kodus tegema hakkate?“..!? Ma ei oska seda kirjeldada, sest ma isegi ei tea, kuidas sellele reageerida. Ausalt, mis tobedad küsimused? Selline tunne, et sisimas on eestlaslik suur kahjurõõm, et oiii neil saab nüüd nii raske olema! Ja kui tuleb välja, et näed lahendus on olemas, siis tekib mingisugune kadedus või õelus, et küll on nõme, et neil nüüd NII LIHTNE saab olema (mis sellest, et hetk tagasi tunti tuleva meeletu raskuse pärast kaasa). Lihtsalt tuletan meelde, et iga inimene teeb oma valikud ise. Ma olen enda vastu niivõrd aus ja planeerin üsnagi põhjalikult oma elu nii, et ma ei peaks lõpetama üksi kuskil kolme lapsega depressioonis vaevlemas. Ütlen ausalt, ma ei ole mingisugune metsiku kannatusega kanaema, kes ainult teeks neid lapsi juurde ja kordagi ei mõtleks, kui raske see vaimselt on. Juba kaks väikest last suudavad kiirelt kaose tekitada, rääkimata siis kolmandast. Ma tean, et üksi ma kaotaksin end selle titemajanduse vahele ära ning seda ma ei soovi. Kui Erik oleks öelnud, et tema on nii suur alfaisane ja ega tema siis mingisugune suss pole, kes OMA LAPSI magama paneks, mähkmeid vahetaks või süüa annaks, siis otseloomulikult ei oleks ma kolmandat korda rasedaks jäänud, suure tõenäosusega ka mitte teist korda.  Tean, et hästi popp on ikka öelda, et „naine peab tegema nii palju lapsi, kui ta neid üksi kanda jaksab“. Mina selle järgi kohe kindlasti ei ela. Olen valinud enda kõrvale inimese, kes kasvatab ka oma lapsi siis, kui me koos ei peaks olema. Kohe ju lennatakse peale, et „aga näed, mees ei peagi ju ära minema, mõtle, pärast saab ootamatult surma ja sina oled kolme lapse ja pangalaenuga üksi“. Ärge nüüd muretsege!  Kolmandat last ootama jäädes oli minu teiseks tingimuseks teha Erikule ära elukindlustus, sajaks igaks juhuks. Samuti on meil olemas ka pangasisene elukindlustus, sest no topelt ei kärise.

Üldse täheldan väga palju meie ümber sellist suhtumist, et just kui sa oleksid kohustatud kellelegi väga tõestama, et sa nii väga pingutad ja küll on ikka keeruline see eluke.  Selge on see, et elus on raskeid perioode ja ega meie ka liugle aastast aastasse kuskil sulavõis. Väikse kokkuvõtte aastast 2016 leiad näiteks SIIT.. isegi kaks aastat hiljem seda lugedes, tulevad mul pisarad silma, see oli tohutult raske aasta, ometigi kirjutasin sellest nii vähe. Meie aga lähtume oma elus sellest, et ikka võimalikult vähe rapsida ja rabeleda. Samuti ei vaata me sellele pilguga “vau, sa oled niii tubli, et sa ennast ribadeks rabeled”.. pigem ikka “küll on kahju, et sa oma elu selliselt elad/elama pead”.  Mäletan, et ülikooli lõpuaktusel pidas üks minu lemmikutest õppejõududest lõpukõne ning rõhutas ikka seda, et elus proovi leida lihtsam tee. Eriku lapsehoolduspuhkusele jäämisega jääb küll nii mõnegi puhul mulje nagu neil oleks sisimas hirm, et mine tea, pärast võib juhtuda, et lapsevanemad hakkavad selle aasta jooksul lastekasvatamist lausa nautima. Nii palju võiks mõista, et see ongi meie eesmärk!

Lõppkokkuvõttes on meil endil ääretult hea meel, et meie perre on lisandumas kolmas laps ja ning seda paljuski seetõttu, et saame selle raskema perioodi koos läbi teha. Igasuguste asjade üle võib ju vinguda ja viriseda, aga uus suund, mis annab võimalused kaasata aktiivselt mehi lapsekasvatamisesse, on igati kiiduväärt! Loomulikult oleme ka sisimas väga tänulikud, et meil on võimalus kahekesi koos üldse kodus olla.

8 thoughts on “.. kui mees jääb lapsehoolduspuhkusele

  1. E says:

    Meil ka kolmas “teel”.
    Põhiline esimene reaktsioon oli ka, just perekonnal, et oi oi oi kui raskeks nüüd ikka lâheb kuni laste 10a-ni jms. Well, no kes meie valikuid küll teeb ja meie elu elab 😃😊
    A meil ikka ma üksi hakkan tegelema. Vahed lastel 1,3a ja tulevase lapsega jääb noorimate vahe 1,7a.
    Meil kehv muidugi tugivõrgustiku igasugune puudumine.. aga ma arvan, et saime siiani hakkama, saame ka edaspidi 😃

    • NautigeHetke says:

      Õnnitlused! 🙂
      Eks ta mingi periood keeruline ikka on nagu oli ka kahe väiksemaga.. aga no kõik on teostatav 🙂

  2. K says:

    Minu arvates on väga lahe, et te kahekesi koju jääte ja mõlemad lapse kasvamisest maksimaalselt osa saate 🙂
    Mul endal on aastased kaksikud ja samamoodi oleks võimalus olnud abikaasal koduseks jääda aga see asja ajamine (sotsiaalametisse kirja kirjutamine on küll mega pingutus :D) kuidagi venis ja venis. Nüüd juba ei oleks sellel mõtet. Ja samas ei kujutaks ma ette ka, et mida meil siin kahekesi kodus olles teha oleks? Lapsed toimetavad väga palju omaette ja kahekesi ei ole mõtet siin küll nende kõrval istuda ja aegajalt uusi mänguasju/tegevusi ette anda. Me oleme mõlemad sellised inimesed, kes ei suudaks päevad läbi koos olla ja see ühe poole tööl käimine annabki väga hea hingamisruumi. Muidugi, lapsed on kõik väga erinevad ja kui meil kolmas laps oleks, siis võibolla ehk oleks meie perele see mõlema kodusolek oluline, aga praegu kindlasti mitte.
    Eks igal perel on oma ideaalid ja vajadused ning see on ainult tervitatav, et vanemad tahavad ja saavad mõlemad lastega kodus olla 🙂

    • NautigeHetke says:

      Just 🙂 mul jäi tegelikult mainimata, et mees ei ole 1.5 aastat kodus, vaid naaseb veidi varem tööle. Meil on juba ka plaanid tehtud, et koos me kodus ikkagi nii ei “istu”, vaid oleme emb- kumb liikumises. Ühised täispikad kodupäevad saavad olema ilmselt siis, kui lapsi rohkem kui üks, kodus on 🙂

  3. Mammu says:

    Ma olen täitsa sinu poolt ja ei taha kuidagi arvustaga, aga lihtsalt tekkis üks mõte seda postitust lugedes (:

    Me alati räägime, et esimene aasta on raske, kõik läheb mööda ja peamine on, et lapsed saaksid söödetud, kaisutatud ja oleksid päeva lõpus elus. Räägid siin hirmust end kaotada, lihtsama tee leidmisest jms.. Kõik see jutt kiirgab seda, et tegelikult oleks sinul pausi vaja titemajandusest. Kas su plaan on lapse beebiiga nautida või valmis mõeldud suurepereplaaniga kiiresti ühelepoole saada? Et teeme kiiresti kvoodi täis, neelame need raskused alla, kannatame, saame hakkama ja SIIS elame rahulikult edasi?

    Mul on üks väike laps. Mulle väga meeldiks teine väike beebi ka, kohe nüüd ja praegu. Aga ei. Ma tahan ise vahepeal asju teha ja siis uue beebi raskusi võtta elu loomuliku osana ja need koos lapsega läbi käia neid nö nautides ja pärast heldimusega meenutades. Ma ei taha last “muretseda”, tahan last siis, kui mul on tema jaoks aega. Tahan siis, kui vanem laps on saanud minult täpselt nii palju tähelepanu kui temal seda vaja on. Ma ei tahaks öelda, et mul on kahe väikese lapsega raske, aga me saame hakkama. Tahaks öelda, et meil on praegu kõik pusletükid täpselt paigas (:

    Selline mõte. Võibolla olen ma liiga optimist ja sellist asja ei eksisteerigi 😀 Supertublid olete igal juhul ja uue beebi ootus on iga ema ja pere jaoks suurepärane (:

    • NautigeHetke says:

      Ma olen sinuga üsna nõus. Elu väikeste lastega ongi selle kõige toreda kõrval ka ääretult väsitav. Ja tõesõna tahame titemajandusega korraga ühele poole saada. Samas ma ei leia, et mul üht väikest last suurte kõrvalt väga palju oluliselt lihtsam oleks kasvatada ja ma seda niivõrd palju rohkem naudiks, kui praegusel juhul. Juba sellepärast, et ega magamata ööd, titeasjad jms kuhugile ju ei kao. Kõik tuleb samamoodi läbi teha, kui siis, kui kõrval on väikelapsed. Samuti tahavad suuremad lapsed samamoodi tähelepanu, lihtsalt neil on teised mured ja suuremadki- koolides, trennides, esimesed armumised jne.

      Nagu ka postituses mainisin, siis üksi ma seda teed ette ei võtaks. Ma olingi selle nõus ette võtma juhul, kui see minu jaoks “kannatamine, raskuste allaneelamine” jms poleks. Tahangi seda aega maksimaalselt nautida, et ei peaks süümepiinu tundma oma keskmise lapse ees (mida sain Lenna puhul tunda, kui Nora sündis), kes ise niigi pisikesena peab hakkama tähelepanu veel ühega jagama. Soovingi, et saaksin ka kolmandat beebit esimestel kuudel rahus kaisutada ja temaga omaette olla, nii nagu esimestega olnud. Kuna saame esimesel eluaastal Erikuga koos kodus olla, siis saamegi seda pereelu nii elada, et see ka nauditav oleks.

      Ja selle “kvoodi” täis saamise kohta.. sellist asja ju tegelikult polegi. Või vähemalt meie ei tee lapsi sellepärast, et mingi kindel number olemas oleks. Samuti pole laste väike vanusevahe ju ainult sellepärast planeeritud, et “selle raskusega” korraga ühele poole saada. Kolmas laps on väikse vanusevahega oodatud sellepärast, et kamp saaks koos kasvada 🙂

  4. Kristi says:

    Meil on kodus kuu aja pärast kaheseks saavad kaksikud ja kolmas beebi suve teises pooles sündimas. Unistus kolmest lapsest oli alati hinges ja kuna esimeste laste saamise teekond oli valulik ning võttis aega ligi 7 aastat, siis oli kolmanda beebi nii lihtne ja kiire ilmumine meie ellu väga ilus üllatus. Mis sest, et ees ootavad järjekordsed rasked ajad ja tunnen ennast veel mitu aastat justkui tolmulapp – üks väsinud, kuid sisimas õnnelik tolmulapp 🙂 See kõik on seda väärt!

    Kuna meil on väike pereettevõte, mis tähendab “leiva laualetoomiseks” 24h tööd ja pean ka ise varsti kahe asemel juba kolme väikelapse uneaegadel rügama, siis kõige enam tunnengi puudust mehe toest ja olemasolust ning pisukesest puhkeajast. Ja pean meile pidavalt meelde tuletama, et väikesed lapsed kasvavad suureks nii kiiresti, nende jaoks peab aega võtma ja olemas olema, neid ei saa võtta iseenesestmõistetavana. Ükski rahasumma ei kaalu koosveedetud aega üle. Mäletan, et kuulsin kunagi vanade inimeste vastust küsimusele, et mida nad oleksid tahtnud oma elus teisiti teha. Vastati, et kui lapsed olid pisikesed, siis oleks tahtnud nendega koos rohkem aega veeta. Ei tahaks kunagi samasugust kahetsust tunda. Seega püüan iga päev leida tasakaalu tegemata töökohustuste ja oma lastele jagatava tähelepanu vahel ja sean teadlikult oma lapsed esiplaanile! Ja see, et tuttavad minu järjekordset rasedakõhtu nähes näost kaameks ja tummaks muutuvad, see ei ole üldse oluline 🙂 Oluline on see, kuidas ja mida me ise tahame!

    Ja kõige eelneva taustal ma tahan teid teie otsuse eest kiita – lapsed on ühised ja võtta ühiselt aeg maha (loe: pühenduda vaid töö tegemise asemel rohkem aega lastele) ning koguda ühiseid mälestusi, see on midagi imetlusväärset. Ja elu ei peagi alati imelihtne olema, muidu ei oskakski ilusaid hetki tõeliselt hinnata. 🙂

    Edu ja palju kooskasvamisrõõmu teie perele! 🙂
    NB! Meil on kodus tänu teile üks vahva tipitelk, kuhu mahub varsti veel üks beebi mängima 🙂

  5. Mari says:

    Meeldiv lugeda, et on emasid kes jäävad peale laste saamist siiski veel iseendaks ja ei kaota ennast kuhugi roosamannavahu sisse ära. Väga värskendav ja normaalne arvamus! Ise olen sama meelt, et perekonnas peakski asjad olema 50/50 võrdselt kohustused ja toimetused vanemate vahel, mitte nii, et üks vanematest ainult töötab ja teine ainult tegeleb lastega.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga