.. kui juhtub õnnetus

Mõtlesin pikalt, kas kirjutan meie ehmatusest või mitte. Samas usun, et ka väike hoiatus või lugu võib nii mõnegi mõtlema panna ja ehk ära hoida hullema. Meie saime igatahes hirmutava kogemuse ja usun, et ehk see oli mingisugune märk/meeldetuletus, et ära hoida tulevikus hullemat.

Igatahes täna otsustasime teha mõnusa puhkepäeva ning kolisime kogu kambaga ämma juurde külla. Plaan oli nagu igal korral, et sätime laste uneajad ühte graafikusse ning siis saame rahus 2-3-4 tundi saunatada, süüa jms.  Erik läks Lennat magama panema ning mina kärutasin Noraga rõõmsalt poodi. Ämma juures koosneb terrass nö kolmest osast, mis jaotuvad kõik ümber maja. Kahel neist on lapsed lugematuid kordi maganud ning need on rohkem sellised tuulevaiksed nurgakesed, kuid millegi pärast panin ma vankri just sinna kolmandale osale, mis on üsna lage. Saun soe, lapsed magavad, Erik oli just jõudnud saunaukse avada, kui kuulen ühel hetkel suurt karjumist läbi monitori. Murdosasekund vaatasin kella (hmm, ainult 20 minutit maganud) ja teine murdosasekund jõudsin mõelda, et miks ta nii kõvasti küll karjub. Jalutan kiirelt ümber nurga ukse poole, kui esimese hooga lööb häirekell tööle „KUS ON VANKER?“ ja järgmine hüüatus oli „VANKER ON MAHA KUKKUNUD“. Just nimelt, vanker, millel oli pidur peal, oli terrassi pealt maha, külili lennanud. Jalutamisest sai jooks  ja kohale jõudes tahtsin esimese hooga vankrit püsti tõsta, kuid ei jaksanud.. Erikule vist ei jõudnud esialgu kohe kohale, kui hüüdsin, et TULGU KIIRELT, ma ei jaksa seda ise tõsta. Sisse vaadates nägin, et Nora oli seal kägaras, pea oli rinnale surutud ja mu esimene mõte oli, et ta kukkus kaelale ja kas ta võis viga saada!? Tõstsime kiirelt vankri püsti, Erik haaras Nora ja esiti läksime varju ning hakkasime rahustama. Nora röökis oma valu-ehmatusnuttu, mis on tal eriliselt kõva ja vali. Seda tüüpi nutu tunneme kohe ära, aga eristada ei suutnud, kas on valus või mitte. Koorisime ta kiirelt lahti ja püüdsime edasi rahustada. Mitte midagi ei aidanud, olin juba oma mõtetes kuskil EMO’s. Lõpuks sain ta sellisesse seisu, et ta ainult nuuksus, aga võttis juba toone vaiksemaks. Ta oli küll just söönud, kuid kuna rind ega kussutamine ei rahustanud, siis Erik tõi sooja piima pudeliga ning siis jäi lõpuks tasa. Mul endiselt käed värisesid ja ei julgenud teda pärast söömist tõstagi. Vaikselt siis hakkasin keha läbi kompama ning jumal tänatud, ei ühtki piiksu enam! Riietasin ta uuesti siis sisse ja kui viimast trukki kinni panin, kinkis mulle oma imearmsa naeratuse. Siis teadsin, et kõik on korras! Meil mõlemil oli halb tunne sees ja terve saunasoleku aja ainult rääkisime sellest.

Küll aga lõplikult jõudis mulle õhtul alles kohale, mis juhtus ja kuidas see asi oleks võinud ka teisiti lõppeda. Lenna juba magas ja Erik läks veel töölt läbi, kui toimetasin Noraga ning üks hetk lihtsalt nutma hakkasin. See on nii kohutav tunne, et ma ei oska seda kirjeldada. Ma ausalt ei kujuta ette seda ema, kes oma lapse basseinist leidis. Seda pole lihtsalt võimalik sõnadesse panna! Ma tänan Nora kaitseinglit, kes teda valvas ja jumal tänatud, et see õnnetus juhtus praegusel ajal, mil õues on külm ja Nora oli oma paksus kombekas/mütsis ja kahekordse kapuutsiga, omakorda soojakotti topitud, see päästis väga palju. Ma ei taha sellele mõeldagi, et suvisel ajal oleks ta sealt vankrist lihtsalt vastu maad lennanud. Selline ehmatus paneb nii tugevalt mõtlema selle üle, kui habras on üks pisikene elu. Kui lugesin, et Soomes oli ühel emal analoogne olukord juhtunud ning laps selle tagajärjel suri, siis hakkab seest lihtsalt keerama. Omakorda paneb see mõtlema, et kunagi ei tasu selliseid uudiseid lugedes kedagi kritiseerima kukkuda. Mulle meenub, kui kohutavad kommentaarid ilmusid pärast beebi veesurma. Mul on sellest emast nii kahju, sest olen enam kui veendunud, et ta nägi neid tekste. Väga vastik! Ja mõelda vaid, et ta pani oma lapse samamoodi südamerahus lõunaund magama ning ei osanud aimata ka, et midagi sellist juhtuda võiks. Mul ämm ütleb ikka mõtlemapanevaid asju, millest täna oli üks selline – et mis ka ei juhtuks, lastega või täiskasvanueas, mitte kunagi ära hakka teist süüdistama, sest nii läheb kõik ainult allamäge.

Andsin oma Norale enne magamaminekut suured musid ja ütlesin talle, kui väga ma teda armastan! Katsun oma pisikesi pärleid nüüd hoolsamini älgida!

18118770_10208969356734391_8967372046620670888_n

6 thoughts on “.. kui juhtub õnnetus

  1. Kadi says:

    Kui meie pisike õppis alles tasapisi keerama, siis lebotasime ikka diivanil edasi. Ainult ise olin valvsam ja hoidsin käsi ees. (Samal ajal oli just beebigrupis teema ala, kui nõmedad on mehed, et nendega laps kukkus vms, aga nende juures olekul poleks kunagi seda juhtunud. Ma veel kommenteerisin, et seda vöib isegi kõige hoolsama emaga juhtuda, et kuidas nad saavad oma mehest nii rääkida.Ma oleksin nagu endale õnnetuse kutsunud.) Igatahes minu laps kukkus minu juures olekul. Siiani on see minu jaoks müsteerium, kuidas ta kukkus ja kuidas ma ei suutnud seda takistada. ma olin kōrval! Laps rahunes suht kiirelt, kuid käisin siiski emos ära. Mul olid niigi suured süümepiinad ja need arsti pilgud panid mind tundma maailma halvima inimesena. Ma nutsin ise terve ülejâänud päeva lapse kõrval ja tema imeline naeratus pani veel rohkem nutma. Pisikese elu on habras, sa annad endast kõik ja sellised asjad panevad lihtsalt endale nn paugu kirja. Õnneks teie pisikesega on kõik hästi ja ennast ei saa sùüdistada selles(See osa on raske). olen ise jäänud kärutades tuulekoridori, kus ma ei jaksanud enam vankrit edasi lükata.

    Ootamatused tulevad alatihti ebameeldivalt, kahjuks.

    • NautigeHetke says:

      Jaa, seda diivaniversiooni olen ma üsna palju kuulnud. Kunagi käis meil kiirabiarst esmaabikoolitust väikelastele läbi viimas ning rääkis, et väga palju on beebisid, kes maha kukuvad.
      Aga lõpp hea, kõik hea!

  2. D says:

    Mul on juhtunud kunagi analoogne asi, piduritega vanker võttis tuule alla ja kukkus põhimõtteliselt ca meetri kõrguselt asfaldile. Ausalt ei tulnud selle peale ka, et selline asi võimalik on. Kui sellest Raplamaa õnnetusest lugesin, siis tõmbas süda sees ikka täiesti rosinaks. Meil oli lihtsalt rohkem õnne. Laps oli ühegi kriimuta aga šokk on siiani meeles, kogu käitumismuster oli täpselt sama nagu sul, värisevate kätega lahtiriietamine jne… Siiamaani võtab kõhust õõnsaks. Ma toona ka ei julgenud eriti kellelegi sellest kõssata, ainult parimatele sõbrannadele. Aga tundub, et sedalaadi õnnetusi juhtub ikkagi omajagu ja tore, et teadlikust tõstad!

  3. Anna-Liisa says:

    Nii suur rõõm kuulda, et lool oli õnnelik lõpp! Suur aitäh, et seda jagasid ja ka teised võivad sellest õppida ja vägagi võimalik, mõne hirmsa õnnetuse ära hoida. Loodan, et sa ei pahanda, kui küsin, milline/mis kaaluga vanker sul on? Meil juhtub olema üsna raske pea 20 kg-ne Emmaljunga ja mõtlen, et kas peaksin ka sellega tuule korral ekstra ettevaatlik olema või ehk on selle tüütult suur kaal antud juhul abiks. Ma südamest loodan, et see ei kõla nüüd kuidagi halvasti, et antud asjaolu kohta küsin!

    • NautigeHetke says:

      Ei pahanda. Meil on Milli Classic vanker. Kaalu kohta ma ei oska kahjuks öelda, küll aga vanker on üsna kõrge ja suurtel ratastel.
      Raskuse poolest võin ma nii palju öelda, et raske tundub ikka, sest ma ei jaksanud seda üksi püsti tõsta.
      Olen Emmaljungaga ka kärutanud, nii et võrreldes sellega, on vanker kergem.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga