ÕIGE AEG: Kuhu arvele & rasedusest teatamine?!

Vahepeal on palju juhtunud! Juba mõni aeg tagasi sai Pelgulinna Raseduskeskusesse, 5. märtsiks, aeg kirja pandud. Siis aga tuli välja, et Erik läheb samal päeval Norra ning sain teise aja ITK’i. Ma tean, et paljudele seal meeldib, rohkem kui mujal, aga ausalt – mulle üldse mitte! Kõik see jamamine algab juba parkimisega – küll ei leia kohta, siis vaata, kuidas parkimise eest makstud saad. Maja on minu jaoks võõras, kuigi Lennaga võtsin end ka alguses seal arvele. Kõik on täpselt samasugune nagu 3 aastat tagasi. Õudusega kõndisin mööda veidi aegunud koridori täpselt sama ruumi poole, kus tol ajal Lennat esialgu ei leitud, sest aparaat olevat nii vana. Ilmselt oli asi ikka selles, et rasedus oli suure tõenäosusega veel väike, aga ikkagi.. ei olnud just väga head mälestused. Kohe meenus, et siis võttis mind vastu üks vene keelt kõnelev vanem naisterahvas, kelle eesti keel oli nii kehvake, et keeruline oli suhelda. Seekord võttis mind vastu väga tore ämmaemand, kes oli sõbralik ja meeldiv. Küll aga ruumid ja ultraheliaparaat olid need samad vanad. Leidsime ilusti  loote üles, meenutas küll teine rohkem udukogu, aga süda ilusti tuksus sees. Otsustasin seal kohe ära, et ITK’i ma arvele end ei võta ja pean ikkagi 5. märts Pelgulinna kohale minema. Küll oli hea meel, et seekord ei kiirustanud ning aega kohe ära ei tühistanud.

Viiendal siis käisin ja nii mõnus, kodune oli. Maja on täitsa oma, personal täpselt sama meeldiv, kui viimati ning arvele võtmiseks tehti uuesti ultraheli ning nüüd juba näitas ilusti, et näete siin on keha, pea, käed ning süda tuksub, kõik oli selgelt eristatav..  Kui muidu vastan ikka kõikidele küsimustele (haigused, operatsioonid, mõnuained jm) ei, ei, ei.. siis nüüd vestlesime veidi pimesoole operatsioonist. Kuid tundub, et sellega läks kõik ilusti, nii et rasedust see kuidagi ei häirinud!

Arutasime pikalt, millal võiks lähedastele, sõpradele, tuttavatele ja blogilugejatele teatada. Ma tegelikult olen selline, kes kõigile kohe kuulutama ei lähe. Ma mõtlen päris 5-6 nädal või äsja rasedusest teada saanuna. Küll aga perekonnale oleme alati üsna vara teatanud – 7 – 8 nädal. Ma leian, et kui miski ka halvasti läheks, siis me oleme nii minu, kui ka Eriku perekonnaga nii lähedased, et nemad kuuleksid sellest nii kui nii.

Pärast ultraheli, järgmisel nädalavehtusel, teatasime rasedusest perekonnale ja kui esimese kahega on ikka väike ärevus sees olnud, siis kolmandaga oled nagu vana rahu ise!  Kõik tundub nii loogiline ja lihtne, et jäi vaid rõõm uudist teatada! Perekond võttis uudise väga hästi vastu – kes oli üllatunud, kes pisarateni liigutatud, kes lihtsalt rõõmus.. Teistel on ikka peamine mure, et kuidas me siis küll kolme väikse lapsega toimetama hakkame. Kombatakse vaikselt piire, aga ei tasu muretseda! Inimene kohaneb kõigega üsna kiirelt ning kuna ma seekord selle lastekarjaga üksi koju ei jää, siis on see ehk veidi pehmendav asjaolu 🙂

Mis puudutab rasedusest teatamist, siis me pole kolme korra jooksul kordagi  lihtsalt öelnud, et näete, nüüd saame lapse. Me vist oleme mõlemad sellised, kes tahaks kuidagi teistmoodi ja et oleks kunagi lastele ka tore rääkida. Iga teatamisega on ikka nalja ka saanud. Lennaga näiteks teatasime emadepäeval, kirjutasime emadele ja vanaemale kaardid, mille palusime pidustuste käigus kõva häälega kõigile ette lugeda. Mäletan, et minu ema luges vaikselt kuskil ette, keegi väga ei kuulnud ja siis, et “oot, oot, mul on prille vaja!”. Selle aja peale jõudis õde ette lugeda ja oh seda üllatust! Mu pere reageerib alati väga emotsionaalselt, nii et titeuudised on sinna alati väga oodatud olnud.

Noraga teatasime minu 24. sünnipäeval, Lenna sai endale selga pluusi “Suur õde 2017” ja tegime meist koos pildi. Emadele teatasime sünnipäeval, kus andsime tänutäheks lapsehoidmise eest (käisin siis Lenna kõrvalt tööl) üle kaks väikest pakikest. Ühe sees oli üks ja teises teine papu, talla all Jaanuar 2017. Mäletan, et emad võtsid papud välja, nägu veidi selline, et eee.. mis me sellega tegema peaks? või, et Lennale on need küll väiksed!? Ja siis kui juba talla alla lugema suunasime, oli uudis teada. Mäletan, et Eriku suguvõsas viskasime veel nalja, et jaa, meil on ka uudised, et Laural on nüüd uus amet, tööle saab küll jaanuarikuus, kuid seni peab kord kuus haiglas kohal käima. Reageeriti umbes nii, et vauuu, nii toredad uudised! Kas sa hakkad nüüd haiglas tööle? Ka vihjed ei aidanud, nii et lõpuks pidime ikka otse välja ütlema!

Pesamunaga otsustasime, et lasen  Unistatsioonil midagi vahvat välja nuputada. Niisiis lasin teha perekonna jaoks plakati – “Tähtis teadaanne”. Olime Eesti Laulu finaalile minemas ning viisime lapsed vanemate juurde hoiule. Riietasime nad lahti ja nii muuseas ütlesin, et “ahjaa, üks teile ka”. Ema hakkas lugema.. “ei, ma ei saa aru.. mis asja? ma pean prillid tooma (vol2)” Paneb prillid ette ja teadaanne oli nii ootamatu, et  oli pikalt hämming. Vanematel oli muidugi ääretult hea meel, kuigi kes neid lapselapsi enam kokku jõuab lugeda – meil neid pudinaid on siin nii palju järjest tulnud, et pesamuna on juba kaheksas! Muidu plakati näol on ka vahva teatada, sest see tuleb nii ootamatult. Ühel juhul võeti plakat kätte ja teatati, et näe nii armsad laste pildid siin! 🙂

Igatahes on meil nüüd edukalt kõigile teatatud ja kokkuvõtvalt uudis hästi vastu võetud!

One thought on “ÕIGE AEG: Kuhu arvele & rasedusest teatamine?!

Vasta Kerttu-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga