Kuhu aeg kaob, mis edasi saab?

Uskumatu kuidas aeg lendab! Vahel ei suuda lihtsalt uskuda. Mul on tunne, et mida aasta edasi, seda kiiremini see läheb. Mäletan, et lapsena tundus suvi nii pikk ja igasugused lastelaagrid, mis kestsid tegelikult nädal, tundusid kuu pikkustena. Nüüd vaatad ühte aastat ja jõuad vaid mõelda, wow, suvi algab ja jõulud juba läbi. See paneb aina rohkem mõtlema, et tuleb iga võimaliku hetke nautida ja hästi ära kasutada. Ei ole mõtet lükata oma tegemisi edasi lootuses, et äkki läheb ajaga elu veel paremaks ja veel lihtsamaks. Elada tuleb hetkes.
Õnneks ma olen leidnud enda kõrvale inimese, kes mõtleb minuga sarnaselt. Või õigemini kohe-kohe üheksa aasta jooksul oleme kokku kasvanud ja selle aja jooksul oleme hakanud mõtlema ühes suunas. Juba põhikoolis olles arutasime Erikuga, millised on laias laastus meie tulevikuplaanid ja kas ning kui kardinaalselt need teineteisest erinevad. Oleme mõlemad sellised, kes mõtlevad 1-2 sammu ette ja juba siis sai kõik võimalikud olukorrad, mis elus ette võiksid tulla, läbi mõeldud. Ala, et mis saaks, kui ma peaksin 17- aastaselt lapseootele jääma või kui koolidega ei peaks mingil imelikul kombel kõik plaanipäraselt minema jne. Ma ei tea miks, aga ma olen alati olnud selline, kes mõtleb igast eluetapist kõige hullema versiooni välja ning lepin sellega juba eos ning siis kui kunagi midagi sellist juhtuma peakski, ei kukuks ma shokist kõrgelt pilvedest alla reaalsusesse. Hea hiljutine näide oli ka pulmadega. Täpselt tüüpolukord, kus kujutasin endale ette, et kui pulmadega peaks kõik nihu minema (äikesetorm, välitelk on vihmast läbi vettinud, inimesed rahulolematud, vale tort..), siis olgu kasvõi nii, aga isegi siis ei laseks oma meeleolu alla.  Nüüd põhipointi juurde tagasi tulles, siis ma leian, et kõige õigem on käituda oma sisetunde järgi ning kui see ütleb, et mõte on hea, siis järgi seda. Tuleb ennast lihtsalt rohkem usaldada. Eelmise aasta veebruari kuus võtsime Erikuga vastu otsuse, et nüüd oleme valmis koos pere looma. Kiired arvutused ja exceli tabelid ning kõik tundus õige, kuigi elasime siis veel 35 m² korteris ja mina käisin veel kõrgkoolis. Aga siis oli  juba kõik minu jaoks  absoluutselt läbi mõeldud, alustades hetkeolukorrast, lõpetades lapse sünni tähtkujuga. Üldjuhul tunnen, et elu paneb ka ise paika, mis ja millal tulema peab. Laps otsustas ka alles aasta hiljem tulla.
Samas ma tunnen, et kui on mingid sihid, unistused, mõtted, siis ei ole mõtet ajal raisku minna. Meil on Erikuga olnud kindel plaan kunagi oma majas elada, kas siis varem või hiljem. Nüüd mõtleme, et milleks oodata 10 aastat, lootuses, et äkki toimub mingisugune metsik rikastumine lotovõidu näol. Tõenäosus et see juhtub on ehk 0,5% kui sedagi ning kümne aasta pärast ei tahaks kahetseda tuulde loobitud aega, mis kulus ainult mingile ootusele ja tühistele tegemistele. Ei ole hea end teistega võrrelda, aga imetlusväärne on vaadata Eriku eakaaslasi, kellel on meiega sarnased plaanid. Erinevalt meist, peavad nad alustama oma teekonda maa ostmisest pangalaenuga. Aga ikka on visadust edasi minna. Samas hingab mul kuklas alati oma isa suhtumine, kes on mitmeid maju ehitanud, et see ei ole midagi nii utoopilist, kui alguses tundub.  Lõppude lõpuks otsustame ikkagi Erikuga ise, mis on meie võimalused ja soov, aga hea on näha ja kuulda positiivseid mõtteid kõrvalt. Kindlasti ei tasu mõelda, et oh see ongi nii lihtne, kui raha on ja mine vaid panka ning võta laenu. Ei ole need asjad päris nii. Raha pole kunagi liiga palju. On olnud ka kuu lõppe, kus pangakontol vaatab vastu 65 senti, aga midagi pole sellepärast tegemata jäänud. Ütlen ausalt, et see ei ole edu võti. Võti on hoopis oskuses suhelda ning leida alternatiive, julgus küsida ja rääkida oma ideedest perekonnaga. Alati ei ole enda mõtted kõige õigemad ning ausalt oma mõtteid teistega jagades, on võimalik jõuda hea lõpplahenduseni.
Lõpuks võtsime nüüd Erikuga vastu otsuse, et kui kuskilt ei alusta, siis ei saagi midagi tehtud. Nii alustame ka lõppude lõpuks oma maja projekti loomisega. Palju on, millele mõelda ja kolm erinevat eskiisi on juba paberile visandatud. Oma maja loomisel tahan arvestada absoluutselt kõigega, ka feng shui ja hea tubade asetusega. Õnneks tegelevad nii Erik kui ka mu vend majade projektijuhtimisega ning ainuüksi oma peres on nii palju näiteid  erinevatest majadest, mida omavahel mix’ida. Hea on näha teiste tehtud vigu, et ise selle võrra paremini teha. Samuti ka näha häid lahendusi, mida enda kodus kasutada. Hea on olla pere „pesamuna” ja kõigilt teistelt õppida.  Aga nagu öeldud, siis kõik on veel alguses. 
Ära raiska oma elu, vaid tegutse! Samuti ei tasu pead norgu lasta, kui asjad ei õnnestu. Ju siis polnud õige seda teedpidi minna. Ja millega minul on raske kohaneda, on riskimine. Aga selge on see, et kes ei riski see shampust ei joo 🙂 Olen õnnelik, et minu kõrval on tasakaaluks Erik, kes vahepeal toob mu ideede lennust maa peale tagasi, kuid samas on alati valmis leidma kompromisse, et üheskoos edasi minna.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga