Koolilaste järel nuhkimine

Sügis on uue hooga alguse saanud ja minu meelest igal aastal muutub see kooliminemine üha jaburamaks ja seda eeskätt lapsevanemate vaatenurgast. Üha enam satub minu kõrvu, kuidas lapsi pidevalt kontrollitakse ja jälitatakse. Uus popp asi on näiteks nutikell, mille abil saad sa lapse teekonda jälgida. Samuti kuulsin ma endale üllatuseks, et ekool tänapäeva lapsevanemale kohustuslik. Kas tõesti? Miks ja milleks see kõik?

Mulle tundub, et mu vanus on veel selline, kus kõik see kooliaeg on värskelt meeles. Ma mäletan väga hästi, kuidas esimestel õppeaastatel vaatas päevikust vastu hoolsus 5 ja käitumine 3. Kui ma ei eksi, siis juba esimeses klassis. Nädalast nädalasse võis lugeda kommentaaride lahtrist “jutustad terved tunnid”, “õpi sosistama”, “õpi veel sosistama”. Olin mina siis lihtsalt vähe jutukas ja tihti sattusin ka olukorda, kus minult küsiti ja mina siis kõva häälega sõbrale vastasin. Nüüd mõeldes ajale tagasi, siis ainuke hirm oli, et mis ma küll oma isale JÄLLE ütlen. Selle asemel sõitsin ma tunde rattaga õues, kuniks ema koju tuli .. sest emale tundus lihtsam olevat rääkida. Minu isa oli pigem vanakooli kasvatusega ja ilmselt tahtis mind pigem kontrolli all hoida ja no eks ma saan aru ka, kui juba teises klassis tuled iga nädal kolmedega koju ja nii on hinnatud lapse käitumist, siis ega võibki ära ehmatada. Õnneks võttis minu ema kõik õppimisega seotud asjad “enda peale”, mis tähendas omakorda seda, et kõik õppimisega seotud vastutus jäi ikka minu, õppija, kanda. Mina olen oma kooliaja läbinud selliselt, et hinded pidin ma ise korras hoidma. Ma sain rahulikult keskenduda oma õppimisele nii, et ei peaks iga päev/nädal/kuu vanematele aru andma, miks ma parasjagu 2 või 3 sain, sest kõik oli minu enda vastutusala. Minu ema kasvatas mind selliselt, et ennast peale surumata oskas ta minust läbi näha. Pea igal õhtul põikas ta minu toast läbi, et niisama juttu ajada. Ja lõpuks oli ikka nii, et kui mõnda aega tüdrukult tüdrukule rääkinud olime ja mul mõni mure oli, rääkisin ma ise talle need välja. Selleks ei pidanud ta minu järel nuhkima. Nii oli meil selline vastastikku usaldus ja see puudutas oluliselt ka õppimist. Ma teadsin, et vanemad usaldavad mind selles osas, et oma koolitööd alati tehtud saaksin. Nii hästi, kui oskan. Ja üllatus – üllatus, mu tunnistustel polnud vist kunagi aastahinnete hulgas ühtegi kolme. Ka minu koolis käimise ajal loodi juba ekool, kuid ema ütles kohe, et tema seda kasutama ei hakka ning ta usub, et ma suudan oma kooliasjad ise korras hoida, ilma et ta sõrmega järge peaks ajama. Ja nii oligi. Muidugi tuleb tunnistada, et ema ekooli kasutasin ma ise ning aegajalt sain ma sinna ema nime alt vabastusi kirjutatud.. nagu ikka “Laura puudub kodustel põhjustel”, “Laura puudus esimesest kahest tunnist, kuna pidi ortodonti juures käima” … Aga pean ka märkima, et kuna vastutus oli täielikult minul, siis kunagi ei puudunud ma neil päevadel, mis mulle kahju oleks võinud tuua või millega ma oma elu ise keerulisemaks  oleksin muutnud. St. kontrolltööd ja arvestused olid alati tehtud.

Nüüd tänapäeval.. ma siiralt tunnen koolilastele kaasa! Ja päris südamest kohe! Ma absoluutselt ei kujutaks ette, et ma seda ekooli hommikust õhtuni refreshiks. Uue hinde või puudumise tõttu valiks kõne kohe lapsele ja päriks aru, AGA MIKS SA SAID inglise keele tunnis kolme. Miks küll? Kui sa saaksid ka paremini.. kas sa oled liiga lohakaks muutunud? Millal sul küll järeltöö on? Hinne tuleb kindlasti ära parandada! Palun, palun, palun – laske oma lastel elada! Mäletan kooliajast väga hästi ühte tüdrukut, kes sai hindeks nelja ja hakkas nutma, sest tema pidi ainult viitele õppima. Las lapsed õpivad ise õppima ja oma asju korras hoidma. Mõelge, mis lisapinge neil on, kui nende koolitöö ebaõnnestubki ja isegi enne hinde teada saamist, saadab ema juba sõnumi – väga halvasti sooritatud! Mis sa nüüd siis ette võtad? Lapsed võiksid ikka enne kõike ise analüüsida ja oma asjades järeldusi teha. Miks te alahindate algklasside lapsi?  Ekooli pidevat kontrollimist põhjendatakse sellega, et aga laps unustab õppida ja saab kehva hinde. Nii, ja siis? Kas te arvate, et laps tuleb hea meelega koju ja teatab, et sai kahe, sest unustas töövihikut täita? Ma sügavalt kahtlen, et õpetajad lastel oma vigu parandada ei lase. Uskuge mind, sai ühe korra kahe, sai teise korra kahe.. seni õpib, kuni aru saab, et päriselt tulebki need tööd ära teha, muidu lihtsalt klassi ei lõpeta. Lapsed peaksid enne kõike ise oskama oma asjade eest vastutada ja vanemate töö ei ole mitte vastutus endale võtta, vaid lastele seda õpetada. Ei ole ema/isa ülesanne lapsele iga päev õppimist meelde tuletada (ma ei räägi siin esimesest klassist) ega koduseid töid nende eest ära teha.

Mind kasvatati nii, et ema võttis koolimineku puhul lausa kaks nädalat töölt vabaks, kuid naases tööle juba kolmandal päeval, sest ma tahtsin ise minna. No on ikka piinlik küll, kui ema ukseni saadab, vähemalt mul oli. Olin juba enda arvates suur tüdruk ja ikka ise. Samamoodi oli õppimisega.. alguses kontrolliti, kuid see läks ikka sujuvalt üle selleks, et ise vaataksin, kas koolitööd on tehtud ning pigem pidin küsima, kui millegiga abi vajasin. Minul ei pakkinud keegi koolikotti ise kokku. Absoluutselt igal õhtul panin oma asjad ise valmis, riided ootele ja olin uueks päevaks valmis. Algklasside laps saab nende ülesannetega ise ideaalselt hakkama!

Mul on kurb, kui ma mõtlen end mõne lapse asemele, kelle vanemad paranoiliselt seljas elavad. Kõik käigud, kõik hinded – absoluutselt kõik on peo peal. Koguaeg on mingisugune kontroll, kas õnnestud või ebaõnnestud. Õnnestumise korral saad mõne hea sõna, ebaõnnestumise korral aga lisaks niigi halvale enesetundele pika monoloogi otsa. Ja no rääkimata teismelistest. Vot seda tahaks näha, kas mõni lapsevanem käib 14- 15 – aastasele ka näppu vibutamas, kui hinded on korras, kuid ekoolis vaatab vastu tunnist puudumine? Hästi ahistav! Mõelge vahelduseks sellele, kas teie ise tahaks, et keegi iga sammu üle arvet peaks?  Ärge unustage, et lapsed pole teie omand, vaid ikka iseseisvalt kasvavad ja arenevad inimesed, kellele sina vanemana saad vaid toeks olla ning oma nõu ja kogemusega suunata.

PS! Ma ei taha sugugi öelda, et laste üle võiks kontroll puududa, vaid see võiks jääda ikka mõistlikkuse piiridesse!

10 thoughts on “Koolilaste järel nuhkimine

  1. Jaanika says:

    ekool on vajalik ka selleks, et selle kaudu toimub suhtlus õpetaja ja lapsevanema vahel. Vähemalt meil küll. Kui ma ekoolis vähemalt kord päevas ei käiks, siis ma ei näeks neid kirju, mida õpetaja saadab. Jah, vaatan ka selle üle, kas lapsel jäi midagi õppida ja kas ta hindeid sai… Ei pea seda suureks nuhkimiseks 🙂 Ma arvan, et see blogipost on kõvasti üle paisutatud. jah, kindlasti on vanemaid, kes on oma lapse kooliasjadega kursis rohkem kui mõni teine, aga siin on ikka asi suht äärmuslikult kirjutatud ja nii äärmuslikke vanemaid on pigem vähe. Seda blogiposti lugedes jäi selline tunne sisse, et kui julged kordi sinna ekooli vaadata, siis juba oled ülihoolitsev 😀 Mainin veelkord ära, et ka lapsevanema ning õpetaja suhtlus ning kõik muu kooli puudutav info on ekoolis üleval!

    • NautigeHetke says:

      Ilmselt see sai ka esimese emotsiooniga kirjutatud..
      Võibolla tõesti on tänapäeval kõik suhtlus ekooli kolinud. Lasteaias on samuti see ELIIS, kuid põhiasjad on ikka meili teel kirjutatud.
      Samas ma eeldan, et kehva hinde ja puudumiste korral reageerib lapsevanem üsna ruttu, kuid kas see mitte ei võiks jääda lapse enda lahendada? Ja usu mind, ei ole äärmuslik, mu enda tutvuskonnas on inimesi, kes teavad iga oma lapse sammu. Neid ei ole 1-2, vaid palju. Samuti olen kuulnud pedagoogidelt, kuidas kontrollitakse läbi nutikella lapse liikumist selliselt, et aga tund oli selles kohas, miks sina teises kohas olid ja etc. Ma tõesti arvan, et iga asja kohta ei peaks laps aru andma..

      • Jaanika says:

        Mina jälle ei tea oma tutvusringkonnast mitte ühtegi, kes last telefoni, nutikella vmt kaudu pidevalt kontrolliks 🙂
        Kuna mul on ka lasteaialaps, siis võin öelda, et jah, lasteaias veel käib suhtlus meili teel, aga mul käib kaks last koolis ja see suhtlus on kõik ekooli kolinud.
        Olen nõus, et iga asja kohta ei pea aru andma, aga kui ma nt maksan lapse trennide eest ja ta minemata jätab, siis on mul igati õigus uurida, kus ta selle asemel oli ja mida tegi. Lisaks on laps minu vastutusel ja minu ülesanne on tegelikult tagada, et ta korralikult koolis käiks. Jah, teismelistega on arvatavasti teistmoodi, ega ma ei tea – mul pole veel teismelisi 😀

  2. M says:

    Amen!
    Minul oli ka nii et õppimine mu oma vastutus ja ema ekooli kasutajaga kirjutasin ise puudumistõendeid 😀
    No ei olnud pätt siis ega nüüd.
    Mind ka hirmutab see et kui ise koolilapse vanem olen kunagi siis minust nagu eeldataksegi et pean nö ise uuesti kooli minema ja läbi lapse seda kõike jälle läbi elama. Laps nagu kirjakandja kes minu tehtud ülesanded minu pakitud kotiga kooli viib õpetajale hindamiseks.. ma ei taha nii. Aga kui ei tee siis olen hoolimatu vanem keda lapse käekäik ei huvitagi..

  3. Rena says:

    Minul läks poeg sel aastal esimesse klassi. Sinu postitust lugedes hakkas see natukene silma/hinge kriipima. Mina olen see lapsevanem, kes käib ekoolis igapäev ja vaatab kas jäi midagi õpida ning mis on vaja järgmiseks korraks kaasa võtta jne. Tänapäeval käib läbi ekooli enamus infot. Lisaks tahan olla mina see lapsevanem, kes toetab lapse suureks saamiks ja iseseisvumist järk järgult. Minu arust on lapse jaoks juba kooli minemine väga suur elumuutus. Umbes sama nagu täiskasvanu töökohta vahetaks. Meile mitte kellelegi ei meeldi uues töökohas, et meid peaees vette visatakse ja siis kõrvalt vaadatakse, et kas Sa upud või ujud pinnale.
    Mina toetan oma last heameelega ja jälgin rohkem ja vajadusel hoian ise järk järgult asjadel silma peal ja kätt pulsil. Kontrollin, et kas kodutööd on tehtud, homseks asjad kokku pandud.
    Ma ei tee seda sellepärast, et last kontrollida vaid pigem ikka sellepärast, et teda toetada, talle mitte stressi tekitada jne. Eks seda saab järk järgult vajadusel vähendada aga eelkõige püüan õpetada oma lapsele selle läbi vastutust ja iseseisvumist.
    Ja ma mõtlen, et mis selles siis halba on, et lapsevanem teab oma alaealise lapse käimis ( nö. jälgides nutikella või äppi vms kaudu)?! Mina olen ju lapsevanem ning vastutan tema eest ja tema tegude eest seniks, kuni ta veel on alaealine. Võib-olla suudan selle kontrollida ära hoida hoopis suuremaid tagajärgesid, kui lihtsalt ehk lapse pahameelt, et teda kontrollin .

    • M says:

      Muidugi tuleb last toetada, muresid kuulata (päriselt kuulata) jne, aga ei pea kontrollima ja tema vastutust iseendale võtma. Mäletan oma klassikaaslastestki kuidas hakatigi emadele toetuma (ema ütles et tuleb see ülesanne ka ära teha, ema ei pannud aabitsat kotti, ema ei äratanud hommikul üles) ja väga kummaline oli kuulata sest mina teadsin et kool on minu kohustus, mitte mu ema oma.
      Ja kuna vastutus oligi minul mitte mu emal, siis olid nii õnnestumised kui ebaõnnestumised päriselt minu omad, mitte mu ema..

      • Rena says:

        Ma pole öelnud, et võtan vastutuse enda peale 🙂 Pigem teen alguses sammud läbi koos lapsega, et talle õpetada, selgitada, miks on vajalik, kuidas oleks lihtsam jne. Ilmselgelt on ka temal aega vaja, nö. katseaega, et kooli rütmiga kohaneda. Aga ega siis kohanemis ajal ei pea ju lapse õpitulemused kannatama. Miks lastel tekib kooli ja õpimise vastu viha ja vimm… Mul tekiks ka, kui ma kohe alguses ei saa hakkama, pole harjunud, ei mõista veel seda süsteemi jne. Mina püüan oma lapses seda osa vältida. Ja kui ma selleks pean tal alguses rohkem kätthoidma ja toeks olema, siis igaljuhul teen ma seda lapsevanemana. Tal on veel tervelt pool elu ees koolis käimiseks ning küll tuleb ka see aeg, kus sa tõesti saab aru, et tegelikult õpib ta iseenda jaoks mitte minu või kellegi teise jaoks.
        Olgem ausad lasteaias ikka õpetajad väga palju hoiavad kätt pulsis, kontrollivad, et kas müts on peas, kindad käes jne. Koolis ju ei tee seda enam keegi. Kas siis lasteaialapsest peaks suvevaheajaga ( u.3 kuuga) kohe kooli küps laps saama? Mina arvan, et mitte. Ka tema vajab kohanemiseks aega ja toetust. See ei ole mitte kuidagit moodi vastutuse ära võtmine.

        • M says:

          No sellega olen nõus. Päris alguses otsa peale aitamine on muidugi mõistlik. Probleem tekibki siis kui mitu aastat ei suudeta lahti lasta ja näpuga järge aetakse ja sellega lapse iseseisvumist ja vastutustunde tekkimist piiratakse.

  4. Mina says:

    Stuudiumi / e – kooli kaudu toimub suhtlemine kooli ja kodu vahel. Ei pea seda koguaeg jälgima. Piisab korra päevast.
    Kui Su laps kooli läheb, küll siis näed.

  5. Mina says:

    Lisan, et lapsed ON erinevad. Kes kohusetundlik, kes tuulepea rohkem. Õnneks minu tüdruk (nüüd 4. kl) oli kohe asjalik ja koolikotti pole ma kunagi kontrollinud, aga stuudiumi loomulikult vaatan, nii 3. klassist hakkas laps ise ka vaatama.
    Veelkord – saada oma laps kooli ja siis kirjuta sellest teemast 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga