Koolikiusamine pole ka meie perest mööda läinud..

Eile sai meediast palju koolikiusamisest loetud ning statistika on ju ausalt öeldes masendav – 20% kooliõpilastest kogeb kiusu ja mõnitamist teiste poolt. Esiti võib ju mõelda, et mis see 20% ikka on, aga võtke ette enda vana/praegune klassiruum ja arvestage ise – 30’st õpilasest 6 on ju ebanormaalselt suur arv! Läbi aegade on kiusatud, kuid veider on tõdeda, et 2017. aastal on see näitaja nii suur.

Olen ise õppinud kahes erinevas koolis – põhikoolis ühes, keskkoolis teises ning mõlemas näinud kiusamist, mõnitamist, ka füüsilist vägivalda. Ütlen ausalt, olen ka ise naernud ja selja taga rääkinud, kuid usun, et seda on paljud teismelised teinud. Üks suurem itsitamine ja tagarääkimine oli siis, kui keskkooli ilmus uus tüdruk, kes oli meist kõigist üsna julgelt erinev.. kuid oh imet, pärast paari nädalat said meist väga head sõbrannad ning hiljem veel sai koos igasugu tempe korraldatud.

Reeglina toimub kõige suurem ja halastamatum mõnitamine algklassides ja mäletan oma algklassidest ähmaselt, kuid mõnda seika üsna hästi, kuidas ühte tüdrukut noriti küll perekonnanime, riiete või kooliasjade pärast. Põhimõtteliselt kõige pärast. Mäletan ka seika, kus hetk enne uue tunni algust kõndisime sõbrannadega klassi ning klassi poisid seda sama tüdrukut jalgadega lõid ja nügisid. Õudne! Vastik tunne tuleb peale, kui ma sellele tagant järele mõtlen, sest usun, et neid kordi on nii palju, mida ma ei mäletagi. Algklassides on täpselt nagu loomariigis – pannakse paika tugevamad ja nõrgemad. Mäletan vaid ühte seika, kus üritati ilmselt ka minu peal testida, kas lähen liinile või mitte. Perekonnanimeks oli toona Mikomägi ja sellest oli näiteks tore teha väike muudatus ning hüüda hoopis nikumägi. Mõelda siis, et kuidas üks väike laps ennast tunneb, kui ta on pandud positsiooni, kus ta peab ennast juba varakult kaitsma hakkama. Minul läks õnneks, sest rohkem ma oma klassis ennast puudutavaid seiku ei mäleta. Mul on koolis olnud õnn suhelda vabalt kellega tahes ning alati on vanemate klasside seltskonnad mind väga hoidnud.

Oli 5-6. klass, kui tekkis teine intsident. Vanus oli juba selline, et olin ütlemistes julgem ja võtsin ise ka sõna ning ütlemiseks läks ühe klass vanema tüdrukuga, kes tänaseks on surnud, võttes endalt ise elu. Sellest ajast mäletan hästi, et tundsin mitmeid kordi koolis käies end halvasti, sest teadsin, et pean temaga kokku puutuma. Tagantjärele mõeldes tundub, et ta tundis end selles vanuses ohustatuna, et tuleb keegi, kes hakkab suhtlema nendega, kellega tema tahaks. Kuna nii läkski, siis eks ta otsis ka viise, kuidas mind hirmu või ebameeldivalt panna tundma. Jälle meenub seik, kus koolis kommenteeris kõigi ees kõva häälega mu riietust ning tol ajal kasutasin ka MSNi, mille teel tuli temalt igasuguseid roppusi ja ähvardusi.

Minu vanemad pole minu tegemistesse kunagi ise sekkunud, vaid minu lapsepõlvekodus on meid õpetatud ise hakkama saama. Sel korral, kui istusin köögis, arvuti taga ja nägu oli ilmselt ära ning ema mõistis, et olen veidi kimpus, küsis ta minult, mis mul mureks. Kuna ema vastu on mul alati väga suur usaldus olnud, siis julgesin talle näidata meievahelist vestlust selle neiuga ning ema tegi mulle kerge kodutöö ja rääkis, et mitte kunagi ärgu ma vastaku samasuguse labasusega, vaid hoidku ma rahulikku, kindlat ja täiskasvanulikku joont, ka oma sõnades. Nii pole kiusajal kuskilt enam kinni võtta, eriti kui ta näeb, et kius ei mõju. Mäletan, et ema ütles mulle, mida sarkastilist võiksin vastata, et too tüdruk oma suu lõpuks kinni paneks. Ja uskuge või ei, õnneks läks! Sain mõned juhised, kuidas ka koolis käituda/mida vastata ning kõik need kommentaarid ja mõnitused minu suunas jäid ära. Siinkohal olen ma tohutult õnnelik, et mind on just nii kasvatatud. Ma ei kujutaks ette, kui ema oleks kooli sinna kellegiga tänitama tulnud, oleksin ilmselt veel suuremaks naerualuseks saanud. Kavatsen ka oma laste puhul kodus maksimaalset tuge pakkuda, et nad kasvaksid enesekindlateks ja tugevateks noorteks inimesteks.

Tänasel päeval pole ka meie perest koolikiusamine mööda läinud. Näen kõrvalt korduvat mustrit, kus algklassi last proovile pannakse. Laps ise on hästi siiras, tore, aktiivne ja jutukas tegelane, kuid on koolis teistele ette jäänud. Ma ei hakka täpsustama konkreetseid situatsioone, kuid tohutult kahju on vaadata, kuidas üks, veel rikkumata, laps peab nii varakult asuma kaitsepositsioonile. Siiski ei saa mainimata jätta, et üsna suur roll on ka õpetajal, kes klassi ees last näiteks tögab. Minu jaoks on see nii ebaprofessionaalne ja kurb, et koolides on veel õpetajad, kes ei saa aru, kui suur roll neil tegelikult lasub. Samuti ei muutu ka siin enne midagi, kui laps ise aegamisi enesekindlust ja tugevust kogub. Kodutöö peab ääretult hea olema.

Mõtlen isegi, et ääretult kurb on, kui keegi näiteks minu sõnade või tegude pärast end halvasti on tundnud. See võib vabalt olla mõni seik, mida ise enam ei mäletagi või oma elus justkui tähtsusetuks pean, kuid teise jaoks on jälje jätnud. Samamoodi on ilmselt ka nende inimestega, kes mulle on midagi öelnud. Vaevalt et see noormees, kes minu perekonnanime väänas, seda enam mäletab.

Mul on hea meel, et kiusamist puudutavate teemadega tegeletakse ning on olemas KiVa programm, mida üldhariduskoolides rakendatakse. Siiski tuleb lapse pagas enne kõike kodust, seega palun suhelge ja rääkige oma lastega sel teemal ning tooge elulisi näited kõrvale. Usun, et igaüks meist on kiusamisega kokku puutunud – olles ise kiusaja, kiusatav või lihtsalt eemalt seda täheldanud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga