Kolmveerand rasedust on käidud ning viimased 10 nädalat vaid minna jäänud. Naljakas, et kolmas rasedus hakkab viimaseid samme võtma ning kaks korda olen küll seda teed juba kõndinud, kuid mingisugune põnevus on ikka sees! Ootame juba huviga, millist nägu meie kolmas tütar olema saab.

Mis rasedusse puutub, siis Erik on ikka maininud, et tal on väsitav mind sellisena vaadata. Ilmselt annab see eriti õhtuti tunda, kui ma lihtsalt kellegiga enam suhelda ei taha. Ma tunnen ise ka, et ma väsin kiiremini, kui teiste rasedustega ning iga päev on vaja seda aega, et lihtsalt olla. Jumal tänatud, et mu kõrval on mees, kes tahab ja viitsib oma lastega tegeleda. Käib ja toimetab ning teeb ka nendega kodust väljaspool käike. Õnneks on ka suvevaheaeg lasteaias lõppemas ning Leenu saab end nüüd lõpuks sõprade seltsis väsitama hakata. Ehk on see lõpp siis selle võrra vähe lihtsam. Samuti hakkan lähinädalatel Norat lasteaeda harjutama, niisiis kavatsen ma iga vaba hetke maksimaalselt endale pühendada.

Rasedusaegse vaevusena on lisaks väsimusele lisandunud sabakondi valu. Ma ei oska seda hästi kirjeldada, aga see tekib siis, kui pikalt ühe koha peal olla ning siis liikuma saades võtab ikka omajagu aega, et see ebameeldiv tunne mööduks. Öösiti on keeruline, sest kui 20 minutit on ühes asendis magatud, tuleb ette võtta külje vahetus, mis võtab oma minut aega ning see toiming on väga valus ja vaevaline. Ühesõnaga väsimuse ja valu vahetaksin ma küll välja. Muu osas ma kurta ei oskagi. Vahepeal sai pikalt tunda ka korralikku kuuma suve, aga isegi see ei häirinud mind nii väga. Püüdsin endale ikka sisendada, et sellist ilma saab harva tunda, nii et parem nautida seda, mis on!

Rosanna liigutab iga päev usinalt mul kõhus ning toredad on need vähesed hetked, kus olen oma mõtetes või just uinumas ning ta endast taas märku annab.  Ta on oma kasvult juba täitsa inimese mõõtu. Polegi vist kolmanda raseduse ajal kordagi raamatut “Rasedus” avanud, nüüd võtsin end kokku ja mis ma sealt siis lugeda võin. Oleme päris kaugele jõudnud või nii. Beebi peaks olema pea 40 cm pikk ning kaaluma ca 1,35 kg. Juuksed on nüüd paksemad, silmalaud avanevad ja sulguvad ning varbaküüned kasvavad. Luuüdi on asunud maksa asemel punaseid vereliblesid tootma. Luustik tugevneb ning aju, lihased ja kopsud täiustuvad. Paljud lapsed hakkavad end sättima peaseisu.

Ettevalmistuste osas olen ma tegelikult praktiliselt kõik vajaliku ära teinud. Mingit konkreetset haiglakotti ma pakkima ei hakkagi, vaid haaran kaasa sünnituspaki, vahetusriided ning beebile vajaliku (riided, turvahäll ja soojakott). Ka muus osas olen tegelikult asjadega ühele poole saanud. Kõik beebile tarvilik on soetatud – kirjutan sellest lähemalt kulude postituses ning viimaseks kaheks kuuks viisin just üleeile ka võrevoodi meie magamistoast ära. Norat oodates tegime samamoodi, et saada seda üürikest oma aega OMA ruumis olemiseks. Jäänud on vaid voodipesu pesta ja triikida ning fotograafiga kohtuda, et täpsemad soovid paika panna. Polegi vist ühegi raseduse puhul ettevalmistustega nii kiirelt ühele poole saanud. Isegi riided on suuruste järgi sorteeritud ning kuna Nora on meie toast tänaseks läinud, siis Rosanna on oma asjade poolest tema ruumi endale saanud. Veel tahaks Marek Šoisi juures kolmanda trimestri uuringu ära teha. See on juba kuidagi tavapäraseks muutunud ning ei hakka ka kolmandal korral traditsiooni rikkuma.

Kusjuures nii naljakas on mõelda, et kui ise kuulsin mõne tuttava või sõbra kolmandast rasedusest, siis mõtlesin, et püha taevas! Küll saab keeruline ja raske olema ning veel rasedana kahe väikelapse eest hoolitseda – on ikka tahtmine! Nüüd ise samas olukorras olles tundub see kõik nii üllatavalt lihtne ja loogiline. Kõik on kuidagi veel rohkem enda jaoks läbi mõeldud kui eelnevate rasedustega. Samas näen ja kuulen teiste inimeste imestusi ning arvamusi, et issand, kas tõesti KOLMAS laps ja NIII VÄIKSE vahega. Mõni üritab diskreetsemalt läheneda, mainides väga rõhutatult, et sul on juba kõht nii suur, varsti enam PÄÄSU POLE või et teil saab PÄRIS HUVITAV olema. Kahel korral olen tundnud ka neid üllatavaid pilke, mis ütlevad rohkem kui tuhat sõna. Näiteks ükskord läksin üksi Lenna ja Noraga apteeki, et sealt parasjagu lastele hambapastad soetada. Norat kandsin puusal ning Lenna siblis niisama kaasas. Tõstsin siis väiksema letile ja ütlesin, et ma toetan ta korra siia, muidu paneb äkki plehku. Apteeker vaatas kõigepealt Norat, siis Lennat ja pilk jäi ikka väga pikalt kõhule pidama, pärast mida saabus kergelt “šokeeritud, kuid viisakas” naeratus. Kujutan juba ette, kuidas ta mõtles, et ma vaene inimene pean selle titekarja all üksi ägama ning teen neid veel lausa juurdegi. Taban end üha tihemini mõttelt, et kõrvalseisjatele tundubki kolmanda lapse saamine kuidagi ulmeline, samal ajal, kui ise selle mõttega juba nii harjunud oleme.

Ega suuremaid uudiseid polegi! Mis muud, kui võtame need viimased nädalad ette ja lähme võiduka lõpuni! 🙂